On paras koht teha kokkuvõtted meie ettevalmistustest, sest 29. juulil on algamas meie selle hooaja põhilised üritused Skandinaavia meistrivõistlused, Maailmameistrivõistlused ja Euroopa meistrivõistlused, mis esmakordselt meie tiimi ajaloos on täies mahus finantseeritud. Alates aprilli algusest oleme saanud kõigile meeskonnaliikmetele läbi viia pika ja põhjaliku ettevalmistuse, mis sarnanes meie vanale X-99 võistkonnale, kus iga mees oma asja peensusteni jagas.
Erinevuseks seekord oli meie vene partnerite sobitamine eestikeelsesse purjetamisseltskonda, kus käsud ja otsused muutumatuna on endiselt eesti keeles ja nagu on ajalugu näidanud, siis olenemata välismaalaste hulgast meie laeval, kultiveeritakse eesti keel selgelt maailma purjetamiskeeleks, sest tõlkimiseks aega pole ja kui esimest ütlemist koheselt ei täideta, tuleb sajatus kiirelt otsa t... k... p... v... ja kogu välismaine porukas leegib nii, et karvad kärssavad. Seda võib ka võtta kui komplimenti Eestis pesitsevatele teadmistele, mis ajendab ka suuri rahvaid nagu venelased, norralased, hispaanlased, taanlased, itaallased koheselt täitma kõike seda, mis eesti keeles ette öeldakse. Sellist käekirja pole meil muuta tulnud, kuna kõik, kes meid on palganud ja kutsunud endaga purjetama on vastutasuks saanud kuhja medaleid ja omalaadse emotsiooni veidi kreizist seltskonnast, mis purjetab oluliselt rohkem kire ja hingega, kui paljud teised. Selle tulemusena on meid võetud, kui tõeliselt värvilist laiku igavavõitu pusijate pundis.
Seekord on meil selja taga kaks korralikku pikka laagrit ja väga prestiižika Kiele Woche võit, kus meeskonna tööd on lihvitud. Purjedest sai meie Noth Sails dealeri Peter Saraskini kaasabil valitud välja kõige kangem, kalleim ning kergeim materjal - peaaegu puhas süsinik, mis kokkuvõttes on umbes 30 kg kergem, kui meie eelmise aasta purjed. Kui võrrelda vana saastaga, millega purjetasime Muhu väina, tuleb kaaluvahe pea 50 kg, mis on terve ühe meeskonnaliikme (naisliikme siiski) kaal. Ja kui arvestada seda veel raskuskeskme suhtes on vahe märkimisväärne. Ainus murettekitav faktor on sellel aastal puudunud tugeva tuule kogemus, mis praeguseks on võimaldanud tegeleda trimmidega kuni 7 meetrit sekundis. Muidu iseenesest poleks hullu midagi, sest varasematel aastatel on iga meeter tugevamat tuult meile aina kasulikum olnud, aga neiu TechnoNicol on sundind meie kogu varasema trimmiarsenali ringi vaatama. Nii et loodetavasti Skandinaavia meistrivõistlustel vähemalt üks päev puhub, et saaks ka tugeva poole asjadest ettekujutuse.
Kõige dramaatilisemad muutused on meil toimunud põhja all, mis on töödeldud üle Durepox ülitugeva vetthülgava vaiguga, mis omakorda kaetakse Harkeni vetthülgava speedpolishiga, mis erilise efekti annab klisserivas režiimis, mida sai omal nahal tunda Muhu väina allatuules Forte, kui meie sponsoritest pungil paat iga 10-meerise pagiga allatuules sammukese eest libises ja ainult pidevalt tagant tulevad tugevamad puhangud hoidsid neid veel konkurentsis.
Varustuse ega ettevalmistuse taha seekord pugeda ei õnnestu, nii et ainult enda väristamine võib jääda takistuseks ja siinkohal on paslik kuhjata veidi pingeid juurde, et võimalikult ebamugav ja segav, mis meil juhtunud, lahti kirjutades ehk vabaks saada.
2004 Bregenz Austria X-99. Merel lõppes võistlus tasapunktidega 1. kohaga ja 2. koha medaliga. Asja lõpetas kogenematus protestiruumis, mis andis meile 13. koha ja siiani suurima depressiooni, kuna tollel hetkel tundus ebaselge, kas kunagi enam õnnestub medalile sõita.
2005. Grömitz Saksamaa X-99. Enne viimast päeva juhtisime 12. punktiga ja tundus juba kodus olevat, aga Taanlaste Velux team tutvustas meile Match Race´i ja kustutas meid 2. punktiga teiseks.
2006. Rootsi X-99. Saime pureda enda deemoni käest, mis sebis meile kaheks esimeseks päevaks trimmihäire, mille tulemusena olime 24. kohal. Sealt edasi sõitsime täiest uskumatu regati, kus eelnevalt parim 7. koht sõidus vahetus halvima 3. kohaga regati teises pooles ning ülidramaatilise viimase sõidu võiduga, kus ootasime ja lugesime finišis kohti. Meid võitis praegune Forte tiim 1. punktiga. Tasuks hõbe, mis seekord siiski depressiooni ei valmistanud, kuna nii karmist pingutusest, kui 3 ööd magamata kapten end kokku võttis ja sellest kõigest veel medali välja pigistas koos oma fanaaatilise meeskonnaga, pole enne kuulnud.
2007. Taani järjekordne hõbe, mis seekord tundus tehnika taha jäävat, kuna võitjapaat Saksast liikus täiesti omas rütmis. Samuti oli kummaline, et ei näidanud ta oma paati kordagi kohtunikele ega teistele võistlejatele ja pesitses eraldi mujal jahtklubis ning starti ilmudes sõitis kohe minema sihukese kiirusega, mis analoogse varustuse sügavalt kahtluse alla pani. Aga see selleks.
2007 oli veel eriline aasta, kus Copa del Rayl õnnestus Velux teamile tagasi tutvustada Match Race imelist maailma ning võita Vahemere suurim ja prestiižikam regatt Copa del Ray.
2008 ja 2009 aasta kaugenesime oma tehniliselt ja meeskondlikult ettevalmistuselt selgelt tahapoole, kuna masu tingimustes vingerdades õnnestus vaid kuidagi elus püsida ja mitte alla anda ja sealt siis välja kasvada eelarvelt suurtiimide etteotsa, mis omakorda kohustab. Aga hirm on see, mis mehe araks teeb ja kui kardad, ära ürita.
Veel mõned arusaamad, mis tekkisid meie Eesti konkurentidel. Meie selle aasta kodumaal sõidetud täispoweriga võistlus oli Eesti meistrivõistlused mai lõpus. Seal oli võimalus testida meie kiirust, mis lõppes sellega, et enne viimast sõitu olime 0 punktiga võitnud eelmise aasta maailmameistrivõistluste hõbedat klassis X-35 soomlaste Nicole 4. Kõigil oli võimalus osaleda koju kättetoodud võistlusel, aga Forte sellest loobus, nii et ettekujutust meie kiirusest neil pole. Muhu väina peale äksi täis minna ei anna selget ettekujutust asjade seisust. Nüüd on tüli noritud küll ja loomulikult.
Olime me saanud kutse oma uuelt kurikarm sõbralt Möigaselt vägetekitavale peole Abrukale. Lamba kääritatud pissi hankimine kulges segaselt, kuna retsept puudus. Aga lambaid leidsime küll. Pärast vajaliku uriinikoguse laekumist lisasime omal käel humalaid, kadakamarju ja paar põdrapabulat. Et protsessi kiirendada sai lisatud ka tubli kärts 96-kraadist piiritust illegaalsetelt meistritelt ning power tünnis oli peadpööritav. Abruka randa jõudes selgus, et meie blogi on populaarne ja kõik vähegi endast lugupidavad tiimid on esindajad kivide peale välja saatnud oma laululeelotust inisema. Möigas oli tähelepanust jubedalt pöördesse aetud ja kihutas kivide vahel valides vee keema.
Mõned tiimid siiski polnud asja tuumale pihta saanud nagu lätlased, kes saatsid punapäiste neitside asemel poisiussid jorisema, et Möigass ja Möigass. Need said sihukese kiire kogemuse, et taguotsa peale istumisele saavad keskenduda alles järgmise aasta kevadest ning ess sõna lõpus susiseb neil viimases hädas. Forte tiim oli oma naissugulased viimseni välja ajanud ja seetõttu oli meil vaja välja mõelda lisaärritus, mis meile uuesti võtmed kätte annaks.
Mõigas on kõva jõukatsuja, anna ette, mis tahes mõõtmine. Tuli midagi välja mõelda. Porri Tiit väitis, et tema käänab kurivaimu käe külili ühe ropsuga, aga strahuitamiseks kinnitasime igaks juhuks köie kõvasti Saaremaa randa ja otsa salaja läbi metsa mehele pihku, et esimene kuraas maha võtta. Samuti suutsime ise vaid veidi suid maigutades oma kaasavõetud joogi pahurale Möigasele sisse joota, mida ta taevani kiites luristas, kuniks jäi täis, kui traktorist. Pakutud rammukatsumisest haaras peremees kinni silmapilk ja lubas meie võidu puhul punuda sihukese sõlme tuuli kokku, et teistele lihtsalt ei jätku. Haarasid siis mehed asjal sarvist ja kõva kangutamine läks lahti. Saaremaa külge kinnitatud ots ragises ja pinises ning kõik hiidlased mõtlesid, et mida see maa väriseb. Aga nendel teadagi kogu saar hõljub, nii et puurkaeve saab ainult jääga meres puurida ilma, et maa pöörleks, mida nad ka teavad.
Möigas rapsis, rebis, sakutas ennast vahtu, aga moodne kevlari köis pidas ja kuniks ta lõpuks otsustas sarvi kohendada, pani Tiit kurjavaimu kämbla mürtsuga maha. Oli see metsalisele alles valus löök ja alguses tuli teisele peoga antidepressante sööta, aga aumehena läks oma koopasse ja tuli sealt välja sipleva ja undava kotiga, kus juba sajandeid kinni hoitud kogu Läänemere kangeim sõlm mida siiani nähtud. Forte meeste naissugulased olid selle peale tasapisi saarde ujunud ja ka kõik teised tunnistasid loobumist, nii et äfterpaarti oli meie päralt, mille lõpuks ka Möigas uuesti lootust sai meie lubadusest teistele sortsidele mitte kõssata. Kuna sortsid plogisid ei loe, saame oma lugejaid siiski kursis hoida, mis maailmas toimub. Pidu sai hommikuks läbi kuniks vanamees magama kukkus ja meie jõudsime täpselt Rootsi sõitvale laevale oma ainukese murega, kuidas siplevat tuulesõlme tolli eest varjata. Aga ehk läheb õnneks, kui päevinäinud purjetamisriideid peale laotada.
Mati Sepp
26. juuli 2010
TechnoNicoli kapten