Technonicoli ristimine
Siin olen meie tegemisi sellel aastal kajastanud mitme nurga alt, aga olen ilmselgelt võlgu päris keeruka Technonicoli jahi sünniloo.
Eelmise aasta alguses oli ilmselt raskeim hetk meie tiimi ajaloos, kus masu oli küüned kõvasti kuklasse surunud ja mingisugusestki eelarvest ja investeeringust polnud juttugi. Iga mees nahistas higistades kuidagi liisingut maksta ja sinnamaani tundus pidevalt laienev võistlusprogramm täiesti ebareaalne.
Valikuteks olid siis kõrvad lontis sõita kolmapäevi ja Muhu Väina ning veel mõned nädalavahetuse pusimised, või radikaalsed muutused. Sellise koduse programmiga aga kedagi ligi ei tõmba ja vähemalt mina isiklikult polnud hääbumisega nõus, olgu taga või põlenud sillad. Kuna Eestist vajalikku investeeringut kokku ajada polnud reaalne, tuli pilk pöörata Venemaale. Ja tundus, et seal oli investeerimisvõimeline seltskond olemas, kes üritasid omal käel jahti osta ja sellega võidu sõita, kuid olid oma ideega suht segases seisus nii, et kuidagi tuli neile külje alla ronida. Aga lause peale, et ostke teie jaht ja purjetame selle esimeseks, oleks meid puu taha saadetud.
Kuna nad jahi ostmisega muudkui kokutasid otsustasime, et maitse suhu saamiseks oleks vaja neile jahti rentida ning kuna meil endil oli liisinguga tegemist kõvasti, olid sealt laekunud vahendid äärmiselt teretulnud. Diil oli siis järgmine. Sõidavad Tallinnas nädalase treeninglaagri Baltick Open Regati ja Euroopa Meistrivõistlused Kielis Saksamaal. Sellega oli jahi tutvustamise faas paigas ja oli vaja ennast presenteerima hakata. Treeninglaagris oli see lihtne. Kuna tegemist oli neile uue jahiga, siis sõitsime mina ja Alar Volmer peal kui sõidunippide tutvustamisinstruktorid. Kõvasti keerulisem oli Baltic Open Regatta, kuna jällegi oli meil liisingumaksete optimeerimiseks jaht treeninglaagrist mai algusest edasi kogu ülejäänud hooajaks lätlastele välja renditud ja rahagi nende käest saadud. Ja kuna oli kätte saadud raha ka venelastelt, siis tuli nad omavahel ühte punti suruda. Lausetekombinatsioon, mismoodi see võimalik oli, siia kokkuvõttesse ei mahu, sest lugu läheks piiblipikkuseks.
Nüüd oli meil vajalik hankida jaht, et nendega koos esineda ja kätt hoida. Valik oli ainuvõimalik koostöö sõbraliku Premiumiga, kes õnneks oli huvitatud meiega Baltic Open Regatta ja Euroopa Meistrivõistluste sõitmisest ning kuna venelased väitsid, et neil on kõva kohevate sulgedega kapten, kes äärmisel juhul tuleb finishisse 2. kohaga mitte kaugemal, siis meie müügiplaan nägi ette nende maa sisse tampimist koos kange kapteniga. Ja kui too juhtubki 2. olema, tuleb meil pika laksuga 1. olla ja teades ette taset millega profid purjetavad, oli minu nägemuses nende tulevik tume nagu jõuluöö.
Euroopakad läksid meie plaani järgi nagu õlitatud, kus meie madistasime medalite pärast ja nemad soolomaadlesid kontrollajaga. Ainuke asi, mida neist merel näha ja kuulda sai oli nende kapteni falsetikisa, et tehke ometi midagi ning seegi kostus 5 minutit, kuniks nad kuuldelevist välja jäid. Õhtul istusin nendega rõõmsalt restoranides puhvetites baarides ja kuulasime kõik kogu kambaga nende kapteni hala kuidas kõik p... . Putitasime ja nõustasime nende trimme nii, et hakkasid nad tasapisi kontrollaega sisse saama aga ei enamat. Viimasel õhtusöögil tuli mul mingi uue plaaniga välja tulla, kuidas nendele meie meeskonna tugevam osa maha müüa nii, et raha ja oskused kokku saaks. Kuna asjad, mis on määratud juhtuma, on nagu allavoolu liikumine, mida universum toetab, siis küsis järsku nende esindaja laua taga, et kas nad võiksid meie meeskonnaga kuskil KOOS PURJETADA ja tõstis hoobilt minu lunija poosist nõutud tegijavenna staatusesse, kes sai endale lubada sädeleva mõttepausi ja laisa venitusega väljendi: "Noo võib ju kah, kui ma aega leian". Selle lause peale pakkis nende kapten ennast kenasti kokku ja left the building.
EST-RUS sailing team oli sündinud.
Nüüd oli vaja välja mõelda kuidas jaht saaks Vahemerele Copa Del Rayle, mis on kõikide tingimuste ja glamuuri tõttu purjetamispidu kõige kapriissemale maitsele. Oli ka paar väikest probleemi. Polnud jahti millega minna, polnud raha mille eest minna, polnud ühte vajalikku uute light medium tüüpi eespurje, mis hädavajalik Copal olles hästi purjetamiseks. Kuna lätlased olid jahi meilt rentinud, siis pöördus kotkasilm nende suunas ja jaht sai konfiskeeritud lubadusega rendiraha tagasi maksta, kui on. Transpordi küsimusega hakkas tegelema meie meeskonna uus tuline toetaja Raido Rebane, kes aksepteeris lauset, et küll sa saad raha transpordi eest. Ühtlasi muukis ta lahti probleemi, kuidas jaht jõuaks 2 nädala jooksul Palmale Hispaania iseseisvuspühade tingimustes, kus isegi kärbsed põhimõtteliselt ei lenda, vaid peavad s...hunnikute peal istudes siestat. Purje ostmises tuli appi Arvi Kink, kes kuidagi suutis põhjakukkunud müügituruga automüüjatelt LEXUSE nime eest jahil vajalikud vahendid välja rääkida, suur tänu ka Raivo Kütile.
Copa del Ray otsustas ja seekord pigistasime oma nappidest vahenditest välja kõik, mis võimalik ja võitsime merel võistluse, mille küll kaotasime protestiruumis, kus segas liigne kogus hispaanlasi, kes kätest kinni hoides peegelpõrandal kükke tegid ja kiitsid muutkui, et Lexus tegi ja Lexus tegi (ühesõnaga rikkusime nende väitel kõiki reegleid, mis iganes välja mõeldud). Kuna hispaanlased on üksteise panemist lapsest saati harjutanud ja ka meil sõitis kaasa kõva proff hispaaniast Alberto, siis lajatasime tohutu protestidekuhja vastu ja kustutasime ka nende kõige kõvema jahi võiduvõimaluse. Selle peale võitis hoopis punt, kes suurt sõda kõrvalt passis ja kui laibad olid koristatud, oli tema õigel ajal õiges kohas.
Venelastele asi mõjus nii, et pulss oli neil veel Moskvasse lennates 180 ning said neist meie tiimi tulihigelised rahadega toetajad ja uus jaht Technonicol sai tellitud koos ennekuulmatute tehniliste täienduste ja putitustega.
Jäi üles veel üks väike jama. Polnud aimugi, kuidas Lexus vahemerelt tagasi saada.
Nüüd siis neiu Technonicoli juurde, kes on osutunud uskumatult emotsionaalseks tegelaseks, kes ei talu silmaotsaski tähelepanu kaotamist enda suhtes või vähegi hoolitsuse ja armastuse mittenäitamist. Meie iga katse niisama viilida on ta lõpetanud väga järsult, aga alati võistlusvälisel ajal. Mul pole ühelgi jahil enne tulnud kaela vöörstaak ega ahterstaak, napilt pääsesime masti murdmisest, kapitaalselt jäime kinni märgistamata võrkudesse, kust tund aega pidime ennast välja lõikama jne. Seda alati, kui me oleme ise olnud hajevil või tähtsust täis. Teisi jahte ei seedi ta silmaotsaski ning kaotamisest ei taha midagi kuulda. Selle heaks näiteks oli kolmapäev (kahjuks kuupäeva ei mäleta), kus meie meeskond koosnes praktiliselt sponsoritest ja spinni ülespanek kestis nagu raamatukogu kolimine. Aga kui asi üleval, siis viimase leeotsaga kuulimunalt mereväravasse võttis ta hirmsa vahe kinni keskmise kiirusega 10 sõlme ja tõi meid punti tagasi.
Suheldes meie Vene poole koordinaatoriga Pärnus ööklubis Sugar, soovitas ta minul Technonicoliga suhted selgeks rääkida ja selleks tuli üksinda minna, kõik jutud ära öelda ja öö jahis veeta. Tundus väga mõistlik ettepanek ja asusingi teele ning millegipärast jäi silma Sugari alumise korruse seinale kirjutadud lause - on sinus kaptenit? Rääkisime päris pikalt ja tundus, et olime teineteisele sümpaatsed, sest tuli väga mõnus uni, kuna tavaliselt ma jahis eriti magada ei saa, sest kõik nagiseb, koliseb ja laperdab. Siis aga paistis, et seekord Technonicol valvas oma kaptenit.
Siin kohal materjalistidele väike stoori elus ja elutust loodusest vastavalt Darwinile ja koolis õpetatule. Nüüd oleme inimesed, olime ahvid, imetajad, kahepaiksed, kalad, molluskid, bakterid, viirused, polümeersed keerulised molekulid, lihtsad molekulid ja enne seda kivid vesi ja päike ning tuul. Kuhu keegi soovib piiri tõmmata elusa ja elutu vahele on vaba valik, aga meie esivanemad olid kivid, kui vaid piisavalt kaugele sugupuud uurida (Darwini järgi, arvestamata igasugu muid võimalusi).
Et siinkohal mitte pretendeerida liigsele tõsiseltvõetavusele, siis usun kindlalt, et maa on tegelikult kera sisemine pind, kuna kinganinad vaatavad kõigil ülespoole. Meie aga oma tiimi tegevuses ja arendamises lähtume põhimõttelisest küsimusest, et miks on toonekurel nii pikad jalad? Sellepärast, et kui oleks lühemad, ei ulatuks need maha välja ja edasiminek oleks lõputu vehkimine.
Mati Sepp
Technonicoli kapten
11.07.2010