Möödunud nädalalõpul osalesime väga unikaalsel purjetamisüritusel St Peterburis. Mirame on nimelt purjejahi nimi, mis pühitses oma 100-aastast juubelit purjeregatiga, olles kogu oma ajaloo aktiivselt võistelnud erinevate kaptenite käe all, ning osales seegi kord oma entusiastist omaniku Vladimir Nikitini juhtimisel.
Jaht on Venemaal niivõrd auväärne ja unikaalne, et ühendab kokku mitusadat fänni, sõpra ja toetajat, kes jahti aitavad korrastada ja hooldada ning, kes on kokku kogutud klubilaadseks ürituseks, kellel oma märgid ja sümboolika. Kuldse klubimärgi saavad need, kes selle jahiga on ületanud läänemere, hõbedase märgi saavad need, kes on aidanud jahti tutvustada ja presenteerida ja nüüdsest kuulun nende hulka ka mina.
Meie sõit Peterburi kandis endas kahte missiooni, mida pressile tutvustati. 1. Sada aastat võistlusjahtide arengut, kus Mirame oli oma aja tippteos üle 40-jalaste jahtide hulgas ning 1912. aastal Soomest Peterburgi tooduna ka linna kiireim purjejaht, mis on võrreldav meie uue X-41 tüüpi võistlusjahiga, mis kannab endas 100 aastat hilisemat tipptehnoloogiat ja oli ka nädalavahetuseks Mirame võistlustele kogunenud jahtide hulgas kindlalt kiireim. Kõik huvilised said oma silmaga veenduda, kuhu edasipüüdlik töö ja mõttearendus on 100 aasta jooksul purjejahid viinud.
2. Venemaa kultuuripealinn on Peterburg ja Euroopa kultuuripealinn 2011 on Tallinn ning loodetavasti on purjetamine samuti midagi enamat, kui lihtsalt sport. Selle tõestuseks seilasid samal regatil jahid, mis on oma aja parimad insenerilahendused. Kõik see sai võimalikuks tänu Eesti-Vene koostööle, mis aitab loodetavasti edasi mõlema riigi purjetamisringkondi ja annab ühtlasi eeskuju ka muudele elualadele.
Kui mõelda selle peale, mida Mirame pärast valmimist Soomes 1910. aastal näha on jõudnud, tuleb tunda tõelist aukartust. Paarsada meetrit Peterburi jõejahtklubist, kus jaht on seisnud alates 1912. aastast, seisab ankrus Aurora, kes on oktoobrirevolutsiooni sümbol. Samas jahtklubis elas jaht üle 2. maailmasõja ning Leningradi blokaadi. Jaht on näinud tsaari Lenini, Stalini, Breznevi, Jeltsini ja Putini valitsusaegu ning arvestades reibast olekut ja entusiasmi, mis teda ümbritseb, siis näeb loodetavasti veel nii mõndagi.
Regati võistluspoole pealt oli tegemist nagu muhuväina LYS grupi jahtide võidupurjetamisega. 37 sekundit pärast starti teiste paatide purjenumbreid ei näinud ja kui sõit 40 minutiga sõidetud, tuli viimast paati veel tund aega oodata. Kiireim vastane oli kohalik MUMM 30, kes kaotas ainult veerand tundi. Kuidas küll oleks olnud võimalik sellist regatti kaotada? Väga lihtsalt, ülemine märk oli vaja kapitaalselt 2. sõidus endale ümber kiilu mässida! Kokku 1. ja DNF, millest lõpptulemuseks koht keskel.
Preemiaks sain esimest korda elus osaleda jahi ületoomisel Peterburist Tallinnasse ning pole mul veel siiani olnud pikimat sõitu. Kogu tee puhus silmaauku kuni 15 m/s ja jaht etendas intensiivset tünnitantsu, kus all magada üritades vaheldumisi kannad ja ninaluu laes käisid. Selgus ka kõige hullem asi, mis inimesel 10 kraadises kargavas jahis sai juhtuda. Kuna puudusid kuivad vahetuskindad, siis külmetavate kätega uni lihtsalt ei tulnud ja enda lollide mõtete eest pääsu polnud. Põhiline nendest oli, et mida ma piip piip siia piip piip piip siia ronisin?
Mati Sepp
18. juuni 2010