Et seda lugu kirjutada, võtsin tükk aega hoogu mõtete kogumiseks. Asi on siis Kalevi klubi igakolmapäevases regatis, õigemini selle kolmapäeva puhul ära jäämises. Pole ma kahjuks aru saanud, mis oli selle põhjus, aga ilmselt siiski samal ajal toimuvad Laserite Euroopa Meistrivõistlused, mis kõigi funktsionääride verevaese mahla lõplikult välja on imenud.
Kuna olin ise üle 10. aasta Eesti parimaid laseripurjetajaid ja nüüd seotud nii suure jahiga purjetamisega, kui ka võistluste korraldamistööga, siis olen ilmselt istunud antud olukorras enam-vähem kõikide toolide peal kordamööda ja ettekujutus on olemas küll.
Kui jube saab siis olla ühe EM-i korraldamine, et kogu ülejäänud elu täiesti seisma jääb? Poolamatöörist asjaajaja seisukohast võttes on ilmselt tegemist maailmalõpust ainult kraad lahjema üritusega ja selle nimel tuleb leekida tuharad vahtu ja suu suitsema. Kuidas muidu seletada poolest maist pihta hakanud igapäevast uurimist, et millal küll saab TOP plats tühjaks seal seisvatest ja oma koha eest raha maksnud jahtidest, millele minu äripartner Marko Manni vastusele, et õigel ajal võistluste alguseks, silmi pungitades järgmine päev uuele ringile tuldi.
Mis võis siis kallutada otsuseni ära jätta Kalevi klubiliikmete hulgas äärmiselt populaarse kesknädalaürituse? Ilmselt mõttekäik, et kõik on hõivatud ja merel ning, et äkki läheb õhtuni välja. Nagu elu näitas, tulid Laserid sisse kolmapäeval kella 14:30 paiku, millest oleks jäänud suurte jahtide stardini veel rõõmsalt neli tundi hingeldamiseks, ohkimiseks ja nihelemiseks, ning kõik oleks olnud korras. Olgu, oleks Laseritel läinud hilise ööni välja... Kalevi jahtklubis on umbes 500 liiget kellest 50 väga aktiivset ja toimetamishimulist. Jahtidele stardi andmiseks on vaja panna sisse 1 märk ja stardilaevale näiteks 3 inimest. Kui klubi stardilaev on hõivatud Laseritega, siis mõne teise aluse leidmine nii paljude huvitatud inimeste hulgast ei oleks kindlasti mingi probleem. Ainuüksi minu jahi meeskonnast oleks leidnud vähemalt kolm parajat kaatrit.
Ei mahu merele ära, seal Tallink ja puha! Siin tuleb kindlasti kasuks Kieli Regatil käimise kogemus, kus samal ajal võistleb merel Tallinna lahe suurusel alal kümnetel eri distantsidel mitukümmend paadiklassi korraga nii olümpiaklassid, kui rahvusklassid ja suured jahid ning vanaaegsed jahid. Lisaks kõigele arvutu hulk kruisijaid, mõned neist suuremad, kui Krusenstern. Päris tihti sõidetakse ka kohinal läbi võistlusradade, aga selleks on purjetajatel silmad peas, et merel esinevaid olukordi hinnata. Lisades Tallinna lahele suured jahid, oleks tihedus võrreldes Kieliga ikkagi umbes 100 korda väiksem. Sidney Olümpial kihutasid kaubalaevad hooga läbi distansi nii, et püha lehma polegi olemas, ainult hirm on see, mis mehe araks teeb.
Lõpetuseks. Olles ise olnud Laserimees, siis kõige hullem, mis EM-il juhtuda sai, oligi ametnike lõputu jorutamine perfektsionismitaotlise distantsi panemisel, mis mulle isiklikult lõppes 12-tunniste külmetamispäevadega Iirimaal Maailmameistrivõistlustel 2005. aastal, kus preemiaks eesnäärmepõletik ja arusaamine, et mida ma selles madalas vannis enam kükitan.
Palju jõudu ja jaksu kõigile, kes Euroopa Meistrivõistlused Tallinna tõid ja sanatooriumikohti nendele, kes närvivapustuse endale sebisid!
Mati Sepp
11. juuni 2010