2-5 juuni osalesime Venemaal Peterburis toimunud Match Race White Nights Qualifier Regattal, mille võitja pääses edasi seal samas toimuvale grade 1 regatile. Purjetamise poolel meie lootused eriti kõrgel polnud, kuna võistluse eesmärk oli tutvustada meie vene partneritele Match Race olemust ja selleks oli kolmeses meeskonnas 2 osavõtjat Venemaalt, kellest mõlemal esmane start mätchis.
Nagu venes ikka tuli elamusi kaldalt kuhjaga. Meie visiit algas kohaliku esindusjahtklubi külastamisega ja sellel tuleb peatuda pikemalt.
Jaan Tatikas on täiesti selgelt äärmiselt aktiivne tegelane Vene purjetamises. Sellist kogust ise oma käega ehitatud veesõidukeid ei ole ilmselt terves Eestis kokku, kui seal ühes klubis. Markantsemad nendest olid 5 raudtahvlist kokku keevitatud kere ja raudterööpalaadse mastiga Mad Maxi posttuumasõjajärgne soomusjaht, millele oleks kohe võinud välja käia kõrgeima mõeldava jääklassi. Oli ka märksa haprama olemisega vineersõidukeid, kus Arnoldil poleks olnud mingi probleem ühest poordist sisse, teisest välja joosta. Meie klubikülastuse ajal läks sealt teele suure teleshow saatel purjelaev Peeter I, mis peaks olema esimene purjekas, mis läbib Põhjamere Arhangelskist Vladivastokki ühe navigatsioonihooaja jooksul. Oli seegi võimas ehitus, sest 50-jalasele raudjahile oli peale keevitatud lootsikaatri kõrge kabiiniosa koos raudustega, mis keskelt rattaga hermeetiliselt kinni keeratavad. Meeskonnast pooled olid naised ja entusiasmi kiirgas kilomeetri raadiuses.
Suurim pauk oli aga käsitsi ehitatud allveelaev, millest ka pildid. See riistapuu oli kõikide maailma klaustrofoobikute suurim painaja. Kuidagi ennast sinna sisse pressinuna oli võimalik hädavaevu jalalabasid liigutada. Paljas mõte, et see otse vee alla läheb, sundis sellest riistast vähe kaugemale hiilima. Omanik oli aga tuld täis ja väitis, et juhtimine on lihtne nagu kolmerattalisel jalgrattal ning pakkus lahkelt proovisõitu, millest ma kindlameelselt keeldusin. Uurisin huvi pärast, mida peaks tegema sellise aparaadi kasutusloa saamise nimel Venemaal, mis siiani väga militaarne keskkond. Vastus oli mõistlik - paberite ajamine 3 aastat + kõikide sugulaste loendamine enne ja pärast sukeldumist (väidetavalt pidi kuhugi kerra tõmbunult olema võimalik veel ühe inimese paigutamine)
Käisime ka meie partneri naftamagnaadist tuttava juures, kus sai näha väga intrigeerivat koduvideot. Tegelasel oli video peal, kus ta polaarjoone taga oleva puutorni aianurgas olevate tünnide vahel keegi nahistas ja linnaproua läks üle hoovi asja uurima. Juurde jõudes selgus, et tegemist oli umbes 2-meetrise jääkaruga. Nii kiire spurdiga, mis sõbranna kiirendas oleks korraks ka Vormel 1 stardis tegija olnud, aga jääkaru kiirus oli täiesti uskumatu. 50-meetrine edu oli hetkega tasa ja ainult kontori uksest sisse lipsamine kinkis 0,01 sekundilise täpsusega tema elukaaslasele võimaluse enda uut sünnipäeva tähistada.
Purjetamise poole pealt saime 2 võitu ja 3 kaotust ning 2 päeva tormipühasid. Uus asi, mis avastasime oli gennakerdidega sõidus olulisus gennakeri alumist nurka 30 cm lendu lasta, et veidi allapoole jõuga liikuda (huvitav kas melgesehundid ka nii teevad). Selle tõttu kaotasime 2 mätchi, kus juhtisime korralikult nii Corbetti, kui ka Frolovi vastu.
Mati Sepp
06. juuni 2010