Nädalavahetusel viisime teistkordselt läbi Tallinn Open Match Race võistluse, kus erinevalt eelnevale aastale oli soomlaste ja venelaste asemel esindatud suuremad ja kaugemad purjetamisriigid Itaalia, Prantsusmaa ja Uus-Meremaa, mis näitab meie võistluse ja purjetamiskeskuse tuntuse kasvu ka maailma kaugemates riikides. Ühtlasi oli väliskülaliste tase tunduvalt tugevam meie põhjanaabrite ja venelaste tasemest, kes siin tihedamad külalised. Teine oluline märgusõna oli eestlaste paranevad oskused ja suurem osavõtuhuvi äärmiselt keerukas ja tehnilises matchpurjetamises. Alar Volmeri usin harjutamine ja osavõtt regattidest on hakanud tulemusi andma ja tasuks väga kiiduväärt poolfinaali koht, mille võitmiseks tuli tal seljatada maailma esisajasse kuuluv Saviero Ramirez Itaaliast. Samuti liitus võistlusega Juss Ojala meeskond, kus liikmeteks noored hakkamist täis poisid ja said nad ka 1. võidu näol silma pähe ning jõudu neile edaspidiseks!
Meie tegemiste kajastamiseks sellel võistlusel tuli kõvasti hoogu võtta, sest esimese emotsiooni pealt poleks olnud kuigi kerge tsensuurseks jääda ja süüdistada saab seekord vaid iseennast oma lõpmatus andetuses. Ühest küljest oli võistlustulemus vastavuses meie rankinguga, ehk kolmas, aga samas oleks koduseinte toel kindlasti tulnud välismaa mehed maha suruda. Aga kuidagi hambutud olime ja kaotasime enamus madinaid otsuste täpsuse puudumise tõttu. Tuli ka välja selgelt nõrk koht meie viimaste aastate tegemistes, milleks on tuuled alla 2 meetri sekundis, kus kannatlikus võtmesõna.
Kuna seekordne kaotus meie ülivaikse tuulega sõiduoskuse nii teravalt välja urgitses, on tegemist ilmselt positiivse uudisega ja hea õnnega, sest tugeva tuulega võistluse võitnuna oleks rahulolu silmi pimestanud ja ebameeldiv tõdemus võinuks tulla näiteks X-41 MMil Norras ning siis oleks hooaeg ja investeeringud olnud kõik tühikargamised. Nüüd aga on vaja väga selget analüüsi, kuidas tuuletuses hakkama saada. Hea mõtlemisaine selleks tuli eelmise aasta regatilt Marmarises Türgis, kus analoogsetes oludes katus suitsema läks ja andsin rooli meie vene sponsorile Nikitinile ning ise läksin alla särisema. Kui poole tunni pärast üles vaatasin, oli meie positsioon oluliselt paranenud ja küsimusele, et mida vahepeal tegite, sain vastuse, et mitte midagi, hoidsime lihtsalt nina õiges suunas ja tagant tulevad kaatrilained suutsid jahile 1-sõlmelise kiiruse sisse lükata ning enamus segavaid purjeid elasid loperdades oma elu.
Moraal sellest loost, et vahel on parem lihtsalt istuda ja mitte rapsida samal ajal, kui teised ennast sõlme pingutavad.