Tänasel kolmapäeval oli esimene kord, kui õnnestus meie kaua ehitatud, silutud, hoolitsetud uue laevaga joone peale võtta. Kahjuks pole meil veel asjad kaugeltki valmis. Puudub elektroonika, vindex mastis ja palju pisividinaid, mistõttu näiteks allatõmmet ja ülestõmmet tuli ehitada pärast starti käepärastest nöörijuppidest kogu grüssu jooksul. Samuti polnud veel valmis meie mõõdukiri ja seetõttu tulemus meil arvesse ei läinud.
Enne starti vaatasime, et selge parema poole eelis ja veel laeva eelis otsa. Kuna olime võistluskorraldajale lubanud, et hoiame teistest eemale, siis panime lipu juurest valele vasakule poole ajama oodates, kuni kõik jahid on pautinud ja siis alles saime meie ka pöörde sooritada. Vaatamata mõõteriistade puudumisele, oli kohe tunda laeva väga erksat käitumist. Sõidu alguses puhunud 4...5 m/s tuules liikudes polnud roolil absoluutselt mingit vibratsiooni, ega värinat-võdinat, mis vana laevaga oli täitsa tavaline. Kohati tekkis tunne, nagu oleks rool kuskilt lahti tulnud. Sama sujuv oli ka liikumine. Kui saime laeva mälu järgi trimmitud, hakkas teiste tagant maa kohinal kasvama ja üleval märgis olime paremalt tulnud Premiumiga kenasti koos. See näitas vana tõde, et kui sõidad kiire laevaga valesti, ei juhtu suurt midagi, aga kui õigesti, on kõva vahe sees ja saab suht konservatiivselt teiste sebimist jälgida.
Sõidu edenedes kasvas vahe kiiresti, aga lõpuks kadus tuul pea olematuks ja äärmiselt heitlikuks nii, et jõe peal jõudsid teised järgi. Kevadise temperatuurivahega maa ja mere vahel on see ka tavaline, et jõel kõik kokku saavad. Esimesena finišis olles oli õhin kõva, kuna terve talve ehitatud jahi potensiaalne võimalus, et millegiga kapitaalset puusse on pandud, võttis närvid läbi, aga kõik tundus hea.
Lähiajaloost tuleb meelde team Zuxu põhjavärvimine, kus tulemuseks nagu tonn kõrkjaid oleks põhja all kinni ning ehmatus, et äkki talvega purjetamisoskus sootuks kadunud.
Igatahes kõige täna kogetu põhjal tundub, et selle hooaja edenemist tasub jälgida.
Mati Sepp