Pühapäevaks oli lõpuks saabunud kena purjetamisilm koos päikesega nii, et ei pidanud enam vappekülmaga rinda pistma. Õnnestus läbi viia kõik plaanitud sõidud, kaasa arvatud finaalid ja kolmanda koha sõidud. Ainuke häiriv episood oli 2. teami lahkumine seoses väga täis broneeritud laevadega Helsinki-Tallinna vahel. Sellega seoses ei õnnestunud läbi viia 6. hulgast välja jäänute omavahelisi sõite. Äärmiselt kahju oli Alar Volmeri meeskonnast kes oli ennast riidesse pannud, aga kahjuks purjetama ei pääsenud. Seetõttu võtame ilmselt vastu otsuse nende kohta, kes järgmine kord lõpuni võistlemisest loobuvad, rahalise trahvi rakendamise.
Võistlus ise oli meie jaoks äärmiselt tähtis, kuna sai laagriga veidi üle pingutatud ja kustunud vaim vajas turgutamist. Tõsiseks stiimulina olid meile külla tulnud kõik meie eelmise aasta vanad sõbrad, kelle otsa me järjest komistasime erinevatel võistlustel. Näitena võib tuua Anti Luhta, kellele kaotasime otsustava sõidu poolfinaali pääsu eest Põhjamaade Meistrivõistlustel, Sam Öhmanile kaotasime eelmise aasta Tallinn Open poolfinaalis, Robert Nybergile Eesti Meistrivõistluste poolfinaalis, Jan Matson Murukasvataja ( hüüdnimi seostub väga hea alla 1 m/s puhuva tuulega hiilimisoskusega) ning loomulikult kodune konkurent pikkade aastate hämarusest Peter Saraskin, kellega peetud sadu vastasseise.
Kuna võistluste korralduspinge ka järele andis, siis õnnestus aju labidale võtta ja läbida kogu päev väga kindlalt ilma kellelegi korrakski mingi võimaluse andmiseta. Kogu strateegia oli äärmiselt lihtne. Startisime kerge vasaku märgi eelisega vasakule poole ja edasi ühe paudiga üles märki ja nii kõik sõidud. Tuhin meeskonnas järjest kasvas ja isegi pessimist Karm Palk, kes sõidu alguses kurtis, et kõik vastased on hirmus targad, suured ja karvased, sai päeva lõpuks heast meelest hambad paljaks. Ühtlasi oli võistluse võit kingituseks oma sünnipäeva pidavale Ago Rebasele, olles talle ühtlasi 1. Match Race võistluse võit.
Meie finaalist Nybergiga midagi erilist rääkida pole. Pärast stardi võite hoidsime teda kindlalt kanna all.
Eraldi tahaks peatuda Peter Saraskini tublil sõidul kolmanda koha peale Sam Öhmaniga, kes paar aastat tagasi oli Soomlaste esinumber ja maailma ränkingus 30. sees. Vaatamata Peteri vähesele matchikogemusele, kasutas ta ära oma teadmised purjetamisest ja jahi trimmimisest, ja kaotas lõpuks õige napilt sõitudega 1 - 2. Eriti kenalt ja kindlalt tegutses ta stardiprotseduuris, kus fleetrace kogemustega pole kuigi kerge tõrjuda vahetpidamatuid rünnakuid. Ka meie ainuke stardiäpardus oli Peetri vastu ja läks 2 minutit enne, kui me vabale poole pääsesime. Igal juhul tubli töö ja loodetavasti õnnestub Eestis matchipisikut järjest juurde külvata ka teistele, kes veel kahtlevad.
Mati Sepp