Meie Itaalia reis lõppes sekeldustega nii maal, kui merel. Kõigepealt purjetamisest.
Viimasel päeval tuul ei puhunud ja kaugemale alustatud poolfinaalist me ei jõudnudki. Senise praktika põhjal Match Race võistlustelt pidime saama võidu poolfinaalis ning kokkuvõttes 2. koha, finaali tulemused oleks otsustatud alagrupi sõitude järgi. Aga mitte siiski Itaalias. Kuna finaale ei toimunud, siis tühistati ka juba sõidetud poolfinaalid ning meie tulemuseks jäi Round Robini järgne 3. koht. Nüüd oli paras koht meelde tuletada 2 kingitud sõitu alagrupis.
Pikemalt tahaks peatuda hoopis meie eelviimasel sõidul, mis otsustas pääsu poolfinaali. Olles stardis saanud karistuse, pidime mingil hetkel oma ringi sõidu jooksul ära tegema. Kuna piisavat vahet ei õnnestunud saada, oli viimases allatuules vaja midagi välja mõelda. Varjasime siis spinni tuule eest ära ja ootasime, kuni teine laev meie kõrvale purjetab, et siis sebida karistus ka itaallastele, kuid seda oskasid nad hästi vältida. Pärast vahetpidamatut luffamist, fallamist ja paarikümmet protesti, saime nad purjetatud ümber finišiliini. Siis tuli finišeerimiseks uuesti vastu tuult purjetada, kus meie juba märgis sisemised. Läbi lehmaka saime oma karistuse heastatud. See on hea progress võrreldes Indiaga, kus analoogses olukorras ei osanud me midagi ette võtta. Ühtlasi oli hea sellises olukorras tegutseda juba kenasti kokku sõitnud meeskonnaga, kes keerulised manöövrid üle elas.
Lõppkokkuvõtteks meile siis 3. koht, mis peaks olema ajalooliselt esimene kord, kui eestlastel õnnestub Itaaliast proffide tasemel medal tuua. Nii et veits ajalugu.
Et elu meelakkumisena ei tunduks, siis suutis Itaalia transpordikaru meie lennukis olles nikastada lennuki telikut nii, et lend tühistati ja meid segaseks ajaks veel hotelli suunati. Loodetavasti saab järgmine päev liikuma. Teisitimõtleja Mesi Pärnust lubas, et kui siit veel minema pääseb, tuleb küll kirikusse küünal viia.
Mati Sepp