Itaalia reis algas meil värskendava seiklusega Itaalia raudteel, mis tuletas kähku meelde talve jooksul uniseks jäänud mälu, et selles riigis peab valvel olema.
Saime lennukist maha ja hakkasime siis ringi vaatama, kuidas Elba saarele saaks. Esimese asjana lehvitas meile rõõmus itaalia infoleti persoon ja rääkisime siis pika jutu kuhu vaja minna. Teisel pool letti noogutati rõõmsalt kaasa, et muudku si ja si. Pika jutu kokkuvõtteks saime konkreetse vastuse "Kassa" ja näitaski käega, et rongikassa otse tema putka vastas. Kuidas me küll ise selle peale ei tulnud? Häda aga selles, et rong saarele ei sõida ja vaja veel lisaks busse praame ja taksosid.
Mis siis ikka, kassas sama jutu peale müüdi meile kenasti pilet sadamasse, kus praam läheb. Kirjutati veel hoolega kellaajad peale, et mitu ümberistumist ja puha. Rongis esimene segadus oli piletikontrolöriga, kes meie piletite peale silmad pungi ajas ja soojenduseks 200 euri trahvi tahtis teha, kuna meie piletid komposteerimata. Pileti taha oligi sulaselges itaalia keeles kirjutatud, et kus ja mis. Kontröleril silmad põlesid, et anna ja anna, siis aga hakkas järsku rääkima, et võib meile alet teha ning 150-ga saab hakkama. Selline segane jutt ajas tõsise eesti mehe Riho Talumaa harja nii punaseks, et muidu taltsas vend kargas püsti ja pidas kontrolörile pika loengu kuidas turistidega käituda. Jutu peale pani mees ajama ja ähvardas eemalt tagasi tulla ja piletid ära konfiskeerida. Sinna see aga jäi ning pärast meeskonnasisest nõupidamist sai vastu võetud otsus kasutada samu pileteid tagasiteel (kuupäeva seal polnud), et huiarite maal vähegi plussi teenida.
Liikusime siis oma ümberistumiste graafikut mööda muudkui edasi, kuid mingi hetk hakkas aknast juba paistnud Elba saar jälle eemalduma. Ago moodsast navigatsioonitelefonist selgus, et liigume 200 km/h Firense poole. Kargasime järgmises jaamas maha ja uurisime kust saime ning leidsime meie õigesse jaama mineva rongi. Probleem oli selles et kogu reisigraafik muidu vinks-vonks, aga viimane etapp tuli sõita hoopis bussiga. Piletil polnud sellest aga sõnagi. Saatuse irooniana läks täpselt samal ajal, kui buss, edasi ka rong, kus peal puhtas itaalia keeles kiri meie sihtkohast, ainult et sealt ta hoopis tuli.
Saarele me jõudsime ja purjetama pääsesime. Nagu Soomes, nii kasutatakse siingi 3. ülemist eri värvi märki juhuks, kui tuul pöörab sõidu ajal. Aga erinevalt Soomest olid itaallased märkide ja kursside muutmisega ametis non stop nii, et eri värvi lippudega vehiti nagu omasooiharate paraadil. Nii me lõpuks ühes sõidus orientatsiooni kaotasime ja valesse märki purjetasime. Esimese päeva lõpuks 2 võitu ja 1 kaotus ja poolfinaalikursil. Tuuleolud hullu moodi keerutavad ja vaiksed nagu Itaalias ikka. Õnneks mahendab kõike kena soe päike ja uskumatult vinged söögid ning vein õhtul kaldal. Seekordne koosseis meil päris kogenud nii, et paadikäsitlusoskusega on siiani võidud tulnud. Osalevad purjetajad Itaaliast, Kreekast, Venemaalt ja siis meie Eestist.
Mati Sepp