Uudised

Hooaja põhivõistlused (26.07.2010)

On paras koht teha kokkuvõtted meie ettevalmistustest, sest 29. juulil on algamas meie selle hooaja põhilised üritused Skandinaavia meistrivõistlused, Maailmameistrivõistlused ja Euroopa meistrivõistlused, mis esmakordselt meie tiimi ajaloos on täies mahus finantseeritud. Alates aprilli algusest oleme saanud kõigile meeskonnaliikmetele läbi viia pika ja põhjaliku ettevalmistuse, mis sarnanes meie vanale X-99 võistkonnale, kus iga mees oma asja peensusteni jagas.

Erinevuseks seekord oli meie vene partnerite sobitamine eestikeelsesse purjetamisseltskonda, kus käsud ja otsused muutumatuna on endiselt eesti keeles ja nagu on ajalugu näidanud, siis olenemata välismaalaste hulgast meie laeval, kultiveeritakse eesti keel selgelt maailma purjetamiskeeleks, sest tõlkimiseks aega pole ja kui esimest ütlemist koheselt ei täideta, tuleb sajatus kiirelt otsa t... k... p... v... ja kogu välismaine porukas leegib nii, et karvad kärssavad. Seda võib ka võtta kui komplimenti Eestis pesitsevatele teadmistele, mis ajendab ka suuri rahvaid nagu venelased, norralased, hispaanlased, taanlased, itaallased koheselt täitma kõike seda, mis eesti keeles ette öeldakse. Sellist käekirja pole meil muuta tulnud, kuna kõik, kes meid on palganud ja kutsunud endaga purjetama on vastutasuks saanud kuhja medaleid ja omalaadse emotsiooni veidi kreizist seltskonnast, mis purjetab oluliselt rohkem kire ja hingega, kui paljud teised. Selle tulemusena on meid võetud, kui tõeliselt värvilist laiku igavavõitu pusijate pundis.

Seekord on meil selja taga kaks korralikku pikka laagrit ja väga prestiižika Kiele Woche võit, kus meeskonna tööd on lihvitud. Purjedest sai meie Noth Sails dealeri Peter Saraskini kaasabil valitud välja kõige kangem, kalleim ning kergeim materjal - peaaegu puhas süsinik, mis kokkuvõttes on umbes 30 kg kergem, kui meie eelmise aasta purjed. Kui võrrelda vana saastaga, millega purjetasime Muhu väina, tuleb kaaluvahe pea 50 kg, mis on terve ühe meeskonnaliikme (naisliikme siiski) kaal. Ja kui arvestada seda veel raskuskeskme suhtes on vahe märkimisväärne. Ainus murettekitav faktor on sellel aastal puudunud tugeva tuule kogemus, mis praeguseks on võimaldanud tegeleda trimmidega kuni 7 meetrit sekundis. Muidu iseenesest poleks hullu midagi, sest varasematel aastatel on iga meeter tugevamat tuult meile aina kasulikum olnud, aga neiu TechnoNicol on sundind meie kogu varasema trimmiarsenali ringi vaatama. Nii et loodetavasti Skandinaavia meistrivõistlustel vähemalt üks päev puhub, et saaks ka tugeva poole asjadest ettekujutuse.

Kõige dramaatilisemad muutused on meil toimunud põhja all, mis on töödeldud üle Durepox ülitugeva vetthülgava vaiguga, mis omakorda kaetakse Harkeni vetthülgava speedpolishiga, mis erilise efekti annab klisserivas režiimis, mida sai omal nahal tunda Muhu väina allatuules Forte, kui meie sponsoritest pungil paat iga 10-meerise pagiga allatuules sammukese eest libises ja ainult pidevalt tagant tulevad tugevamad puhangud hoidsid neid veel konkurentsis.

Varustuse ega ettevalmistuse taha seekord pugeda ei õnnestu, nii et ainult enda väristamine võib jääda takistuseks ja siinkohal on paslik kuhjata veidi pingeid juurde, et võimalikult ebamugav ja segav, mis meil juhtunud, lahti kirjutades ehk vabaks saada.
2004 Bregenz Austria X-99. Merel lõppes võistlus tasapunktidega 1. kohaga ja 2. koha medaliga. Asja lõpetas kogenematus protestiruumis, mis andis meile 13. koha ja siiani suurima depressiooni, kuna tollel hetkel tundus ebaselge, kas kunagi enam õnnestub medalile sõita.
2005. Grömitz Saksamaa X-99. Enne viimast päeva juhtisime 12. punktiga ja tundus juba kodus olevat, aga Taanlaste Velux team tutvustas meile Match Race´i ja kustutas meid 2. punktiga teiseks.
2006. Rootsi X-99. Saime pureda enda deemoni käest, mis sebis meile kaheks esimeseks päevaks trimmihäire, mille tulemusena olime 24. kohal. Sealt edasi sõitsime täiest uskumatu regati, kus eelnevalt parim 7. koht sõidus vahetus halvima 3. kohaga regati teises pooles ning ülidramaatilise viimase sõidu võiduga, kus ootasime ja lugesime finišis kohti. Meid võitis praegune Forte tiim 1. punktiga. Tasuks hõbe, mis seekord siiski depressiooni ei valmistanud, kuna nii karmist pingutusest, kui 3 ööd magamata kapten end kokku võttis ja sellest kõigest veel medali välja pigistas koos oma fanaaatilise meeskonnaga, pole enne kuulnud.
2007. Taani järjekordne hõbe, mis seekord tundus tehnika taha jäävat, kuna võitjapaat Saksast liikus täiesti omas rütmis. Samuti oli kummaline, et ei näidanud ta oma paati kordagi kohtunikele ega teistele võistlejatele ja pesitses eraldi mujal jahtklubis ning starti ilmudes sõitis kohe minema sihukese kiirusega, mis analoogse varustuse sügavalt kahtluse alla pani. Aga see selleks.
2007 oli veel eriline aasta, kus Copa del Rayl õnnestus Velux teamile tagasi tutvustada Match Race imelist maailma ning võita Vahemere suurim ja prestiižikam regatt Copa del Ray.
2008 ja 2009 aasta kaugenesime oma tehniliselt ja meeskondlikult ettevalmistuselt selgelt tahapoole, kuna masu tingimustes vingerdades õnnestus vaid kuidagi elus püsida ja mitte alla anda ja sealt siis välja kasvada eelarvelt suurtiimide etteotsa, mis omakorda kohustab. Aga hirm on see, mis mehe araks teeb ja kui kardad, ära ürita.

Veel mõned arusaamad, mis tekkisid meie Eesti konkurentidel. Meie selle aasta kodumaal sõidetud täispoweriga võistlus oli Eesti meistrivõistlused mai lõpus. Seal oli võimalus testida meie kiirust, mis lõppes sellega, et enne viimast sõitu olime 0 punktiga võitnud eelmise aasta maailmameistrivõistluste hõbedat klassis X-35 soomlaste Nicole 4. Kõigil oli võimalus osaleda koju kättetoodud võistlusel, aga Forte sellest loobus, nii et ettekujutust meie kiirusest neil pole. Muhu väina peale äksi täis minna ei anna selget ettekujutust asjade seisust. Nüüd on tüli noritud küll ja loomulikult.

Olime me saanud kutse oma uuelt kurikarm sõbralt Möigaselt vägetekitavale peole Abrukale. Lamba kääritatud pissi hankimine kulges segaselt, kuna retsept puudus. Aga lambaid leidsime küll. Pärast vajaliku uriinikoguse laekumist lisasime omal käel humalaid, kadakamarju ja paar põdrapabulat. Et protsessi kiirendada sai lisatud ka tubli kärts 96-kraadist piiritust illegaalsetelt meistritelt ning power tünnis oli peadpööritav. Abruka randa jõudes selgus, et meie blogi on populaarne ja kõik vähegi endast lugupidavad tiimid on esindajad kivide peale välja saatnud oma laululeelotust inisema. Möigas oli tähelepanust jubedalt pöördesse aetud ja kihutas kivide vahel valides vee keema.
Mõned tiimid siiski polnud asja tuumale pihta saanud nagu lätlased, kes saatsid punapäiste neitside asemel poisiussid jorisema, et Möigass ja Möigass. Need said sihukese kiire kogemuse, et taguotsa peale istumisele saavad keskenduda alles järgmise aasta kevadest ning ess sõna lõpus susiseb neil viimases hädas. Forte tiim oli oma naissugulased viimseni välja ajanud ja seetõttu oli meil vaja välja mõelda lisaärritus, mis meile uuesti võtmed kätte annaks.
Mõigas on kõva jõukatsuja, anna ette, mis tahes mõõtmine. Tuli midagi välja mõelda. Porri Tiit väitis, et tema käänab kurivaimu käe külili ühe ropsuga, aga strahuitamiseks kinnitasime igaks juhuks köie kõvasti Saaremaa randa ja otsa salaja läbi metsa mehele pihku, et esimene kuraas maha võtta. Samuti suutsime ise vaid veidi suid maigutades oma kaasavõetud joogi pahurale Möigasele sisse joota, mida ta taevani kiites luristas, kuniks jäi täis, kui traktorist. Pakutud rammukatsumisest haaras peremees kinni silmapilk ja lubas meie võidu puhul punuda sihukese sõlme tuuli kokku, et teistele lihtsalt ei jätku. Haarasid siis mehed asjal sarvist ja kõva kangutamine läks lahti. Saaremaa külge kinnitatud ots ragises ja pinises ning kõik hiidlased mõtlesid, et mida see maa väriseb. Aga nendel teadagi kogu saar hõljub, nii et puurkaeve saab ainult jääga meres puurida ilma, et maa pöörleks, mida nad ka teavad.
Möigas rapsis, rebis, sakutas ennast vahtu, aga moodne kevlari köis pidas ja kuniks ta lõpuks otsustas sarvi kohendada, pani Tiit kurjavaimu kämbla mürtsuga maha. Oli see metsalisele alles valus löök ja alguses tuli teisele peoga antidepressante sööta, aga aumehena läks oma koopasse ja tuli sealt välja sipleva ja undava kotiga, kus juba sajandeid kinni hoitud kogu Läänemere kangeim sõlm mida siiani nähtud. Forte meeste naissugulased olid selle peale tasapisi saarde ujunud ja ka kõik teised tunnistasid loobumist, nii et äfterpaarti oli meie päralt, mille lõpuks ka Möigas uuesti lootust sai meie lubadusest teistele sortsidele mitte kõssata. Kuna sortsid plogisid ei loe, saame oma lugejaid siiski kursis hoida, mis maailmas toimub. Pidu sai hommikuks läbi kuniks vanamees magama kukkus ja meie jõudsime täpselt Rootsi sõitvale laevale oma ainukese murega, kuidas siplevat tuulesõlme tolli eest varjata. Aga ehk läheb õnneks, kui päevinäinud purjetamisriideid peale laotada.

Mati Sepp
26. juuli 2010
TechnoNicoli kapten

Muhu väina regatt (18.07.2010)

Meie paljude fännide ees pean seekord vabandama, et ei õnnestunud katastrofaalses ajapuuduses kirjutada igaetapiseid oodatud kokkuvõtteid, kuna lisaks purjetamisele olime hõivatud telesaadetega nii Kanal2 kui ka Sail & Yachts jaoks ning samuti läks suur osa tähelepanust meie vene suursponsorite kanseldamisele. Selle kõigega toimetulemiseks jäid päevad ilmselgelt liiga lühikeseks nii, et paljuski tuli toimetada uneaja arvelt.

Sportliku poole pealt sai tugeva jätku eelmisel aastal alanud suund, kus uuema põlvkonna sportlaevad hakkasid järjest selgemalt domineerima ning jagasid omavahel kõik, mis võtta oli. Eriti kehtib see kahe X-Yacts toodangu Forte ja Tecnonicoli kohta, kes mõlemad tegid endale uuemad ja kiiremad põhjad võrreldes vanade vetthaaravate trilux värvide suhtes. Tänu paremale libisemisele ja ilmselt ka järjest tugevamale laeva tunnetusele, õnnestus kindlalt üle sõita veel eelmisel aastal kõva peavalu tekitanud Amserv sailing teami Grand Soleil 42R, mille disain on välja töötatud veidi varasemate aastate standardeid arvestades eriti, seda mis puudutab kiilu raskusejaotust. Kindlasti toetas sellist ülekaalu ka korraldajate julge samm kasutada uuemat ORC arvutustehnikat, mis võtab arvesse jahi distantsi läbimise kiirust, mis tasakaalustas jahtide erinevaid omadusi erinevatel kurssidel ja tõi tõeliselt välja paremini kokku sõitnud teamid.

Lõpptulemuseks igati loogiline järjestus, kus parim oli team Forte aastaid kokku sõitnud tugevatest purjetajatest koosnev meeskond. Tugevuselt teiseks hindaks Amserv sailing teami noort ambitsioonikat meeskonda, kelle edenemist takistas iganenud tehnika. Ilmselt olime meie oma sponsoritest telemeestest tiimiga, mis sisaldas 20% põhimeeskonda umbes kolmandal kohal, aga neiu Tecnonicol vedas meid teiseks ja võimaldas anda Fortele lahingu. Lätlaste 3. koha kohta võin seekord julgelt väita, et kui tahad võita, osta X.

Olukord enne viimast sõitu oli meie jaoks äärmiselt keeruline, kuna tänu IRC jaoks tellitud 131-ruutmeetrilisele spinnile, olime kaotanud umbes 4 punkti meie võimalikust tulemusest. Aga kuna juba Saaremaa rajaetapiks olime kutsunud kokku veidi rohkem põhivõistkonda ja taastasime oma avamere kaotuse, oli otsus tutvustada Fortele veidi Match Race distsipliini. Lootus oli, et tuul puhuks üle 4. meetri sekundis, kus teised jahid püsiks paremini konkurentsis ning võimaldaks meil Fortega tegeleda vähemalt 5 esimest minutit pärast starti. Stardihetkeks oli selge, et oludes 2 meetrit sekundis ei õnnestu meil 4 paati tänu X-Jahtide käiguomadustele meie vahele sebida ja Fortet maa sisse tampides ei saaks me ise jagu teistest X-idest ja Ladybirdidt ning Amservist.

Otsustasime Forte ajada paremale, et ta peaks fallama läbi paremaga startivate laevade selja tagant ja ise minna lipu juurest vasakule ning stardis tegime oma plaani ka perfektselt teoks. Kuid tänu suhteliselt väikesele fliidile sai Forte õige ruttu vabaks ja nagu arvata oli, tallasid X-Jahid konkurensitult käiku. Samuti toetas Fortet Abruka saare Möigas, kes saatis neile kena tuulesõlme, millega nad hoopis meist mööda said. Tänu meie põhitiimi liikmetele oli meil pautimistehnika veidi parem ja saime uuesti mööda, aga võistlus oli siiski läbi ja elagu võitjad!

Juba 2. nädala pärast saame uuesti kokku Skandinaavia meistrivõistlustel ja MM-il, kus loodame oma 80 % vahetuva meeskonna ja 100% vahetuvate purjedega Fortele veidi tõsisemat konkurentsi pakkuda.

Põhitegevuse juurde. Paljud on purjetamist pidanud televisiooni mittesobivaks alaks tänu millele on toetajate hankimine keerukas ja eemalt vaadatuna ongi see selgelt paigas. Aga purjekal olles on meie arvates tegemist täiesti kena telealaga, kus on pinget intriige, äksenit ja lobajuttu, mis moodustab suure osa põhjustest, miks inimesed merel käivad ja kogu eluks selle külge kinni jäävad. Samuti viivad sellised regatid nagu Muhu väin rahva kodunt diivanilt õue merele, kus on võimalik nädalaks unustada töö, virisevad kodusuhted, jonnakad lapsed ning tüütud arved. Olles vabana merel, võivad inimesed avaneda teise nurga all, mis neid ennastki üllatab ja seda telesse jäädvustades oleks ehk mõistlik saadud fiilingut anda edasi nendele, kes jäid diivanisse ja alles mõtlevad, et kui ma püsti tõuseks küll siis alles paneks.
Koduse regati viimine ja tutvustamine välismaale oleks ehk osake Eesti tuntuse kasvust muule Euroopale läbi Sail & Yachts kanali. Purjetamist loetakse hästiarenenud ühiskonnaga riikide tunnuseks, kus rahvas peale tööorjamise ka millegi muu poole püüdleb ja areneb. Näiteks sobib iga eestlase lõunamaa Egiptus, kus vaatamata aastaringsele ülisoodsale kliimale sõidavad merel ainult mootorlaevad ja uppunud kaamelid ja vahest harva eksib sinna üksik valge inimese purjelaev. Aga olukorras, kus riigi kodanikud tegelevad ainult paljunemisega ning äärmisel juhul pääseb 1 pereliige hotellipoisiks tööle, pole purjespordil lootust. Meie nägemuses võiks Muhu väina regatt olla tuntud rahvusvaheline hästikorraldatud üritus, kuhu inimesed sooviks pidevalt tagasi tulla.

Pärnu Kuressaare etapil, kus me tasapisi eemalduva Forte jahi purjeid jälgisime ning mõistatasime, mis imenipiga ta kõik tuuled järjest kinni püüab, jõudsime kindlale järeldusele, et inimese mõistusest siin ei piisa ja ilmselgelt on neil mingi üleloomulik diil Abruka saarel elava sortsi Möigasega, kes on tuntud kui perversselt egotsentriline maniakk. Aga kui teada, kuidas läheneda, võib tema käest välja kaubelda kotitäie tuulesõlmi, mida vajadusel lahti päästes saab oma laevale kiirema ja soodsama kulgemise konkurentide suhtes. Kuna kahel esimesel etapil ei olnud meist Fortele mingit vastast, siis pidasime õhtul veiniklaasi taga nõu, mismoodi saaks Abrukale minna ja murjamiga tuule suhtes kaubale.
Möigas on hirmus pauku täis vanamees, kes kogu oma vaba aja sisustab kuuskede juurtega välja kiskumisele ja oma pähe parema kaifi saamiseks purukspeksmisele ning oma jõu näitamiseks sakutab Abrukat mitmeid meetreid edasi tagasi, millega hiidlaineid tekitades üritab Ruhnu karu maadlema meelitada. Aga siiski on temal ka nõrkus punapäisete neitsite vastu, kes kivil istudes palja ülakehaga ööhämaruses laulukest leelotavad. Selle peale tuleb Möigas vaikselt ligi ja üritab kaasa joriseda, aga kuna rääkida ta ei oska siis on see üks suur ja kähisev ulgumine nagu tuul vantides. Lauluneitsi peab aga vapper olema, sest kui Möigase ulumise peale kohe plagama panna, siis pole too veel konditsioonis ja kipub kohe selga ronima. Aga et ta on kole, mis hirmus, siis lapsed tulevad kõverad ja pahurad nagu kadakad.
Kui aga laulda piisavalt kaua, siis Möigas leebub ja poetab ehk pisaragi ning siis saab koleloomaga ka enda soovitut kaupa teha. Vaatasime siis oma jahi meeskonnas ringi ning algul mõtlesime, et värviks Tiidul juuksed punaseks ja saadaks laulma, aga lauluproovis selgus, et Tiit laulab nagu kriiksuv kapiuks ning polnud ta ka teab mis rinnakas. Siis pakkus ennast meie rõõmus kruiser reisser Margot, et temal vajalik füüsis olemas ning kui me Merka laulmise linti võtame, peaks asi töötama. Igaks juhuks linndistasime Merkat pikalt, et lugu otsa ei saaks ja poetasimegi Margoti kivi peale Abruka rannas. Ise jäime ootama ja kui laul oli käima läinud, siis nii kauni viisi peale oligi vanatühi kohal niisuguse hooga, et kiilulaine taga, näris ise alles õhtusöögiks suurt kaljurahnu. Margot aga istus graatsiliselt ning laulukene helises õhtus. Möigas inises, jorises, kähises ja lasi lõpuks ulu lahti, mis meil luud valutama ajas. Samas oli näha, kuidas loom muudkui sulas ning lõpuks istus kivil ja ulus lahinal nutta ning andis Margotile ihaldatud peotäie tuulesõlmi. Vahetasid nad veel telefoninumbreid ja sõlmisid kustumatu sõpruse kogu ülejäänud eluks.

Proovisime siis tuulesõlmi tasapisi tundma õppida ja nagu iga uue asjaga, vusserdasime alguses natuke ning esimene katsetus ajas meid Hallirahu taha lõksu. Järgmisel etapil saime aga juba paremini pihta ja Fortest peene nurga all tellitud reacheri kursiga mööda. Ning kui meie ORC väärtus oleks olnud korras, siis saanuks sealt ka etapivõidu.

Margot aga muutkui kuulas telefonis Möigase ulgumist ning ei saanud sugugi halba nägu teha, sest ikkagi väga põnev uus sõber, kellega saab teiste ees uhkustda. Samuti kutsus Möigas kogu tiimi enne maailmameistrivõistlusi enda juurde pidusöögile, kus palus kaasa võtta suure vaaditäie kääritatud lambapissi, mis pidi sakkima nagu ei miski muu ning jagama meile tuunituid kangemaid tuulesõlmi, mis muude jahtide mastid kanna pealt maha murravad.

Merka kena laulu saab aga kuulata meie telesaates järgmisel laupäeval 10:30 hommikul.

Mati Sepp
TechnoNicoli kapten
18. juuli 2010

Muhu väina 3. päev (16.07.2010)

Soojenduseks peatuks veidi pikemalt purjetamisel, et põhiteema ka kajastust leiaks. Kuna eelmise kahe etapiga oli kaotus Fortele veninud 4 punkti peale siis tuli midagi ette võtta. Kõigepealt tellisime appi Mõõga Rauli, et ta soodis veidi osavust kultiveeriks. Kuna Roomassares oli rajasõit teiseks läksime varem välja ja uurisime võistlusraja läbi ning saime taktikalise plaani valmis. Eesmärk oli võtta vasak pool ja suruda Jaak võimalikult paremale ning kaks kurja silmakaga see ka õnnestus Tänu Raulile tekkis ka võimalus tõsta Porri Tiit groodi peale, mis tal täiesti vingelt välja tuleb ja laeva liikumine oli hoopis teist nägu.
Sõit kulges seekord meie kontrolli all ja õnnestus nii mõnigi konkurent meie ja Jaagu vahele jätta ning vahe tagasi 1. punkti peale tuua. Edasises siiski nii kindel ei ole, sest pikkadele etappidele oma meeskonna liikmeid väga palju ei tule.

Seegi kord oli kõvasti melu kaldal, kuna jätkasime ka oma telesaadete salvestusi ning erilise tänu tahaks seekord edasi öelda meie saate seekordsele külalisele Merlyn Uuskülale, kes merekarude kampa palju optimismi ja sära tõi. Ka mere Neptuniga oskas väga hästi läbi saada.

Kaldal punktilugemisel selgus, et meil käest libisenud Premiumist mingi nipiga ümberarvestuses mööda saime, mis on esimene kord, kus täiesti lambist koha võrra kõrgemale tõusime.

Õhtul toimunud karaoke üritusel oli meie tiimile tänu saatekülalisele juba väga raske vastu hakata. Vaatamata sellele, et purjetajate kamp laulis nagu lehmakari, oli üks osav inimene lahinguväljal sõdur ja lisalugusid tuli esitada küll. Loomulikult, kui hommikul ennast kuulnuks, oleks maksnud kõvasti, et sellist kära enam taluma ei peaks. Aga õhtul oli Georg Otsa fiiling sajaga.

Mati Sepp
Technonicoli kapten
15. juuli 2010

Muhu väina regatt (14.07.2010)

Kuna meie sponsorid vajavad publicitit, mida purjetamisel on väga keeruline pakkuda, tuli välja mõelda moodus, kuidas korralikult telesse pääseda ja tundus intrigeeriv mõte tuua laeva purjetama avalikkuses tuntuid mittepurjetajaid, kelle tegemised võiksid huvi pakkuda ka laiemale üldsusele. Selleks siis filmitakse Muhu väinast 4 saadet, mis on eetris järgmisest laupäevast alates Kanal2-s ja loodetavasti mõjuvad paljudele julgustavalt, et ka ise tulla proovima.Ühtlasi kajastatakse Muhu väinas toimuvat üleeuroopalises purjetamiskanalis Sail & Yachts, kus saade peaks minema eetrisse augustis, aga anname pressiteate kaudu täpsemalt teada.

Kogu ettevalmistus ja sebimine on osutunud äärmiselt keerukaks ning kahjuks pole olnud võimalust väga kõvasti purjetamisse panustada ja praegune tulemus seda ka näitab. Siiski on meil tänaseks etapiks välja aetud imeosav Raul Grigorjev nii, et halssimise ja pautimisega probleeme ei tohiks olla.

Sellekordses Muhu väinas on siis Vahemeri kolinud Läänemerele ja naha nii kuumaks kütnud, et rool oli etapi lõpuks täiesti läbi higistatud ja kleepis mis kole. Kuna sooja ilmaga käib kaasas ka tuulevaikus, siis on kannatlikkus tõeline voorus, mida mul endiselt napib ja seekord oleme ka selle otsa kõvasti komistanud. No aga mismoodi sundida ennast tundide kaupa hiilima ilma, et pea keema ei hakkaks? Seda tuleb endiselt õppida. Ilmaprognoos seda ka soosib ning tuuletust jätkub kuni väina lõpuni.

Seekordne väin on siis kõikidest maailmas toimuvatest purjetamisvõistlustest esimene, kus ma ei tohi olla jahi kapten. Olles 10. kordi sõitnud tiitlivõistlusi kõikidel ookeanidel, mis maailmas on ja omandanud igasugu teadmisi, on komistuskiviks Eestis nõutav roolimehetunnistus, mida mujal maailmas ei nõuta. Selleks, et seda saada, on vaja sooritada eksam, kus peab olema kenasti peas sada aastat vanade purjekate ehitusdetailide nimed, Eesti laevatatavad veekogud jne. Paraleel liikluseksamist oleks Ford T kõikide vanaaegsete osade nimetused ja pähe õpitud teedeatlas. Paberid olemas, on see tegelikult vinge, aga kurb asja juures on see, et need antakse välja ainult teooria baasil. Sõidueksam koosneb 3. minutist päästerõnga üleskorjamisest Pirita peegelsiledalt jõelt. Aga kui tuleks parkida 40-jalast, ilma vööripotkurita jahti 15. meetrises külgtuules kai äärde, oleks see värskele paberiomanikule nagu Hiina müüri ehitamine paljaste kätega. Siiski on munatu sügelistes vaevlev eksamineerija välja lasknud paberi, kuidas seda teha ja üllatuseks on seal peal joonis, et sõida kai äärde ja pane otsad kinni. Siin kohal tervitus nendele remondimeestele, kes kümneid kordi on meie jahti parandanud paberitega üritajate libakatsetest. Kai äärde parkimine on aga kõige väiksem mure, mis esineb. Veidi suuremad on jahi ja meeskonna tervis ning käitumisoskus ekstreemsetes ilmastikutingimustes. Vene ajal oli nõutav roolimehena läbitud miilide arv, mis oleks ainumõeldav võimalus lubade väljastamiseks, sest paber inimest sõitma ei õpeta!

Mati Sepp
Techno Nicoli kapten
14. juuli 2010
Muhu väina regatt

 

Technonicol (11.07.2010)

Technonicoli ristimine

Siin olen meie tegemisi sellel aastal kajastanud mitme nurga alt, aga olen ilmselgelt võlgu päris keeruka Technonicoli jahi sünniloo.

Eelmise aasta alguses oli ilmselt raskeim hetk meie tiimi ajaloos, kus masu oli küüned kõvasti kuklasse surunud ja mingisugusestki eelarvest ja investeeringust polnud juttugi. Iga mees nahistas higistades kuidagi liisingut maksta ja sinnamaani tundus pidevalt laienev võistlusprogramm täiesti ebareaalne.

Valikuteks olid siis kõrvad lontis sõita kolmapäevi ja Muhu Väina ning veel mõned nädalavahetuse pusimised, või radikaalsed muutused. Sellise koduse programmiga aga kedagi ligi ei tõmba ja vähemalt mina isiklikult polnud hääbumisega nõus, olgu taga või põlenud sillad. Kuna Eestist vajalikku investeeringut kokku ajada polnud reaalne, tuli pilk pöörata Venemaale. Ja tundus, et seal oli investeerimisvõimeline seltskond olemas, kes üritasid omal käel jahti osta ja sellega võidu sõita, kuid olid oma ideega suht segases seisus nii, et kuidagi tuli neile külje alla ronida. Aga lause peale, et ostke teie jaht ja purjetame selle esimeseks, oleks meid puu taha saadetud.

Kuna nad jahi ostmisega muudkui kokutasid otsustasime, et maitse suhu saamiseks oleks vaja neile jahti rentida ning kuna meil endil oli liisinguga tegemist kõvasti, olid sealt laekunud vahendid äärmiselt teretulnud. Diil oli siis järgmine. Sõidavad Tallinnas nädalase treeninglaagri Baltick Open Regati ja Euroopa Meistrivõistlused Kielis Saksamaal. Sellega oli jahi tutvustamise faas paigas ja oli vaja ennast presenteerima hakata. Treeninglaagris oli see lihtne. Kuna tegemist oli neile uue jahiga, siis sõitsime mina ja Alar Volmer peal kui sõidunippide tutvustamisinstruktorid. Kõvasti keerulisem oli Baltic Open Regatta, kuna jällegi oli meil liisingumaksete optimeerimiseks jaht treeninglaagrist mai algusest edasi kogu ülejäänud hooajaks lätlastele välja renditud ja rahagi nende käest saadud. Ja kuna oli kätte saadud raha ka venelastelt, siis tuli nad omavahel ühte punti suruda. Lausetekombinatsioon, mismoodi see võimalik oli, siia kokkuvõttesse ei mahu, sest lugu läheks piiblipikkuseks.

Nüüd oli meil vajalik hankida jaht, et nendega koos esineda ja kätt hoida. Valik oli ainuvõimalik koostöö sõbraliku Premiumiga, kes õnneks oli huvitatud meiega Baltic Open Regatta ja Euroopa Meistrivõistluste sõitmisest ning kuna venelased väitsid, et neil on kõva kohevate sulgedega kapten, kes äärmisel juhul tuleb finishisse 2. kohaga mitte kaugemal, siis meie müügiplaan nägi ette nende maa sisse tampimist koos kange kapteniga. Ja kui too juhtubki 2. olema, tuleb meil pika laksuga 1. olla ja teades ette taset millega profid purjetavad, oli minu nägemuses nende tulevik tume nagu jõuluöö.

Euroopakad läksid meie plaani järgi nagu õlitatud, kus meie madistasime medalite pärast ja nemad soolomaadlesid kontrollajaga. Ainuke asi, mida neist merel näha ja kuulda sai oli nende kapteni falsetikisa, et tehke ometi midagi ning seegi kostus 5 minutit, kuniks nad kuuldelevist välja jäid. Õhtul istusin nendega rõõmsalt restoranides puhvetites baarides ja kuulasime kõik kogu kambaga nende kapteni hala kuidas kõik p... . Putitasime ja nõustasime nende trimme nii, et hakkasid nad tasapisi kontrollaega sisse saama aga ei enamat. Viimasel õhtusöögil tuli mul mingi uue plaaniga välja tulla, kuidas nendele meie meeskonna tugevam osa maha müüa nii, et raha ja oskused kokku saaks. Kuna asjad, mis on määratud juhtuma, on nagu allavoolu liikumine, mida universum toetab, siis küsis järsku nende esindaja laua taga, et kas nad võiksid meie meeskonnaga kuskil KOOS PURJETADA ja tõstis hoobilt minu lunija poosist nõutud tegijavenna staatusesse, kes sai endale lubada sädeleva mõttepausi ja laisa venitusega väljendi: "Noo võib ju kah, kui ma aega leian". Selle lause peale pakkis nende kapten ennast kenasti kokku ja left the building.
EST-RUS sailing team oli sündinud.

Nüüd oli vaja välja mõelda kuidas jaht saaks Vahemerele Copa Del Rayle, mis on kõikide tingimuste ja glamuuri tõttu purjetamispidu kõige kapriissemale maitsele. Oli ka paar väikest probleemi. Polnud jahti millega minna, polnud raha mille eest minna, polnud ühte vajalikku uute light medium tüüpi eespurje, mis hädavajalik Copal olles hästi purjetamiseks. Kuna lätlased olid jahi meilt rentinud, siis pöördus kotkasilm nende suunas ja jaht sai konfiskeeritud lubadusega rendiraha tagasi maksta, kui on. Transpordi küsimusega hakkas tegelema meie meeskonna uus tuline toetaja Raido Rebane, kes aksepteeris lauset, et küll sa saad raha transpordi eest. Ühtlasi muukis ta lahti probleemi, kuidas jaht jõuaks 2 nädala jooksul Palmale Hispaania iseseisvuspühade tingimustes, kus isegi kärbsed põhimõtteliselt ei lenda, vaid peavad s...hunnikute peal istudes siestat. Purje ostmises tuli appi Arvi Kink, kes kuidagi suutis põhjakukkunud müügituruga automüüjatelt LEXUSE nime eest jahil vajalikud vahendid välja rääkida, suur tänu ka Raivo Kütile.

Copa del Ray otsustas ja seekord pigistasime oma nappidest vahenditest välja kõik, mis võimalik ja võitsime merel võistluse, mille küll kaotasime protestiruumis, kus segas liigne kogus hispaanlasi, kes kätest kinni hoides peegelpõrandal kükke tegid ja kiitsid muutkui, et Lexus tegi ja Lexus tegi (ühesõnaga rikkusime nende väitel kõiki reegleid, mis iganes välja mõeldud). Kuna hispaanlased on üksteise panemist lapsest saati harjutanud ja ka meil sõitis kaasa kõva proff hispaaniast Alberto, siis lajatasime tohutu protestidekuhja vastu ja kustutasime ka nende kõige kõvema jahi võiduvõimaluse. Selle peale võitis hoopis punt, kes suurt sõda kõrvalt passis ja kui laibad olid koristatud, oli tema õigel ajal õiges kohas.
Venelastele asi mõjus nii, et pulss oli neil veel Moskvasse lennates 180 ning said neist meie tiimi tulihigelised rahadega toetajad ja uus jaht Technonicol sai tellitud koos ennekuulmatute tehniliste täienduste ja putitustega.
 

Jäi üles veel üks väike jama. Polnud aimugi, kuidas Lexus vahemerelt tagasi saada.

Nüüd siis neiu Technonicoli juurde, kes on osutunud uskumatult emotsionaalseks tegelaseks, kes ei talu silmaotsaski tähelepanu kaotamist enda suhtes või vähegi hoolitsuse ja armastuse mittenäitamist. Meie iga katse niisama viilida on ta lõpetanud väga järsult, aga alati võistlusvälisel ajal. Mul pole ühelgi jahil enne tulnud kaela vöörstaak ega ahterstaak, napilt pääsesime masti murdmisest, kapitaalselt jäime kinni märgistamata võrkudesse, kust tund aega pidime ennast välja lõikama jne. Seda alati, kui me oleme ise olnud hajevil või tähtsust täis. Teisi jahte ei seedi ta silmaotsaski ning kaotamisest ei taha midagi kuulda. Selle heaks näiteks oli kolmapäev (kahjuks kuupäeva ei mäleta), kus meie meeskond koosnes praktiliselt sponsoritest ja spinni ülespanek kestis nagu raamatukogu kolimine. Aga kui asi üleval, siis viimase leeotsaga kuulimunalt mereväravasse võttis ta hirmsa vahe kinni keskmise kiirusega 10 sõlme ja tõi meid punti tagasi.

Suheldes meie Vene poole koordinaatoriga Pärnus ööklubis Sugar, soovitas ta minul Technonicoliga suhted selgeks rääkida ja selleks tuli üksinda minna, kõik jutud ära öelda ja öö jahis veeta. Tundus väga mõistlik ettepanek ja asusingi teele ning millegipärast jäi silma Sugari alumise korruse seinale kirjutadud lause - on sinus kaptenit? Rääkisime päris pikalt ja tundus, et olime teineteisele sümpaatsed, sest tuli väga mõnus uni, kuna tavaliselt ma jahis eriti magada ei saa, sest kõik nagiseb, koliseb ja laperdab. Siis aga paistis, et seekord Technonicol valvas oma kaptenit.

Siin kohal materjalistidele väike stoori elus ja elutust loodusest vastavalt Darwinile ja koolis õpetatule. Nüüd oleme inimesed, olime ahvid, imetajad, kahepaiksed, kalad, molluskid, bakterid, viirused, polümeersed keerulised molekulid, lihtsad molekulid ja enne seda kivid vesi ja päike ning tuul. Kuhu keegi soovib piiri tõmmata elusa ja elutu vahele on vaba valik, aga meie esivanemad olid kivid, kui vaid piisavalt kaugele sugupuud uurida (Darwini järgi, arvestamata igasugu muid võimalusi).

Et siinkohal mitte pretendeerida liigsele tõsiseltvõetavusele, siis usun kindlalt, et maa on tegelikult kera sisemine pind, kuna kinganinad vaatavad kõigil ülespoole. Meie aga oma tiimi tegevuses ja arendamises lähtume põhimõttelisest küsimusest, et miks on toonekurel nii pikad jalad? Sellepärast, et kui oleks lühemad,  ei ulatuks need maha välja ja edasiminek oleks lõputu vehkimine.

Mati Sepp
Technonicoli kapten
11.07.2010

Kiele Woche (28.06.2010)

Kuna sai läbi 7 aastat halba õnne, on seekord võimalus näpud püsti ajada, sest nii pika, kui lühikese offshore võiduga kindlustasime endale Kieler Woche regati üldvõidu, mis on kraad kangem kui meie 2007 saavutatud esikoht klassis x-35.

Nagu meie puhul ikka, koosnes regatt suurematest ja väiksematest sekeldustest mis, erinevalt varasematest lahenesid positiivselt ja motiveerivalt. Regati esimesed kaks päeva olid jätkuks meie selle aasta kehvadele trimmidele, mis kummalisel kombel töötasid hästi meie vanal jahil Bering, aga Technonicol ei läinud kuidagi käima. Sõitsime nagu vati sees jubeda nohuga. Sai siis vastu võetud radikaalne otsus, et kõik, mis siiani kasutusel, tuleb ära unustada. Kuna jaht oli jõuetu, otsustasime väänata jõudu peale nii palju, kui tuleb vöörstaagist parduunidest ja vantidest, et oleks vahe tunda. Ja kui enam välja ei sõida, saaks järk-järgult tagasi andma hakata. Vahe oli kolossaalne. Kui avapäeval igasugu kiirendus puudus ja eest läbi sõitnud kaater peatas meie hoo minutiteks, siis nüüd ei tampinud hoogu kinni ka tuule kustumine seitsmelt meetrilt kahele ja kõrge vana jõmm, mis alati annab eelise suurtele genudele, vöörstaak vajus kohati pool meetrit läbi ja esiliik pumpas nagu Riina Suhhotskaja aeroobikagrupp kuid vastu tavaloogikat sõitis laev jõuga kenasti kõrgust ja esimesel päeval löömatuna tundunud Evento 42 ja Rodman 42 said ümber sõidetud endiselt imevaikses lentsivas merebriisis.

Näppisime veel natuke nii et mast paindus kohati veidi tagurpidi ja pika offshore stardis tuulega 1.5 meetrit sekundis astusime eest ära näiteks 52 jalasel Lutral, sõit ise oli äärmiselt ekstreemne, kogu õhtu ja öö tuulega alla 1 m.s. ning pööramistega 50 kraadi kus sai palju kasutada reacherit mis osutus oluliselt tõhusamaks teiste jibtoppidest ja code 0 dest. Oli öössel igasugu tulesid ümberringi aga kui hommikul valgeks läks ei näinud enam kedagi ja alles poole päeva peal rahunesime kui selginevas ilmas kõik purjed tagant paistsid ja enamuses meist palju suuremad laevad kellele võisime kaotada nii palju et neid ei oleks tohtinud isegi näha olla ja seekord olid viimased leeotsad finishisse lihtsalt vormistamine.
Palju dramaatilisemalt algas meie lühike offshore kus starti sõites lendas lahti meie splintimatta vöörstaagi sõrm ja ainult tänu juhusele polnud tollel hetkel peale võetud ahterstaaki mis oleks garanteerinud pooleks masti ja suure tõenäosusega lõpetanud osalemise Muhuväinas. Palavikuliselt remontides saime asja korda ja hilinesime starti 4 minutit 54 sekundit ning kuna sõita oli vaid 30 miili siis otsustasime sõita saab mis saab üsna rahulikult, rahulik polnud aga neiu Technonicol kes juba esimese 1 miilise loovimisotsaga võttis 2 minutit tasa ja järgneva 12 miilise allatuulega saime pundi saba kätte ja siis oli finishisse puhas grüss mis oli ainult suur jõudemonstratsioon kus tallasime läbi pundi nagu metssiga läbi rukki ja sõitsime lõpuks mööda imekergetest süsiniklaevadest nagu JV 41 ja juba meile vanast tuttavast Evento 52 st ning lõpus oli meie edu järgneva Benetau First 40 Raceri ees ümberarvestatult uskumatud 9 minutit ja reaalselt 7 minutit seda kõike 5 minutise edu andnuna ja vihase kontrollimise tulemusena kus ta meid ainult minuti hoida suutis. Ülejäänutega vahe juba poole tunni kandis.
Eraldi tahaks peatuda kohtuniketegevusel seekord erakordselt positiivses tähenduses, kuna kontrollaeg startimiseks oli 4 minutit siis oleks 99 juhul pidanud meile olema paranka aga nad kutsusid kokku zürii kes otsustas et kuna me ei seganud järgmise grupi starti läbides stardliini kahjulikust otsast kus kedagi ei olnud ja kuna me niigi andsime teistele lootusettu edu siis fair play tingimustes nad ka lubasid meil jätkata. See on täiesti uskumattu võrrelded itaallastega kes enne närivad isiklikult oma hammastega endal .... läbi kui mitte omadel võita võimaldavad, usk inimeste heatahtlikkusse taastus tohutult. Mitteametlikult tänasid nad meid tõeliselt vinge elamuse eest kus läbi GPS träkingu meie sõitu ja edenemist suure põnevusega jälgiti.
Ainuke lugu millest veidi kahju oli see et Kieli regati hirmkallist kullatud peaauhinda saime ainult pildistamise ajaks käes hoida kuna on tegemist rändauhinnaga kuhu meie nimed sisse graveeritakse, et endale saada tuleb 3 korda järjest võita aga seda pole keegi veel suutnud.

Mati Sepp
Technonicoli kapten
 

Kieli regatt (28.06.2010)

Lugesin kokku, et kui sassi ei lähe, siis on see 10. Kieli regatt millel on õnnestunud osaleda. Nendest 1. nii kaugel, kui 1992. aastal. Samuti on Kiel olnud erakordselt edukas võistluskoht, mille tuuled on kuidagi loogilised. Siit lahelt on päritud kieli regati võit 2007 ja Maailmameistrivõistluste pronks klassis x-35 samal aastal.

Selle aasta ootused siiski kuigi kõrged ei olnud, kuna ei õnnestunud lõplikult korda ajada meie ORC võistlusväärtust, mille tõttu saame iga tund karistada 30 sekundit ja samuti puudutasid ülevedajad kõvasti hiiumaad 7 sõlmese kiirusegan ja ilmselt vajalik tõsisem remont enne muhu väina. Siinkohal meenub prohvetlik kõne ülesõitjatele enne jahi teeleminemist - kui Hiiumaa paistab, siis on teil juba sokk majas. Kahjuks nii läkski.

Õnneks on kogu võistluse aja puhunud tuul kiirusega 0-2 meetrit sekundis, ehk meie lemmik ja esimese päeva 10. koht koos täiesti segaste laevadega, kes panid mööda alt, pealt ja ülevalt sundisid meid maha istuma ja läbi mõtlema kogu vaikse tuule trimmi, mis siiani kasutusel. Kuna käik oli katastroofiline, siis unustasime ära kõik, mis varasemalt sutatud, ja tegime kõik hoopis teistmoodi, kui kunagi varem. Tulemuseks olime teisel päeval 1-meetrises tuules käiguga võrdsed Rodman 42 ja Evento 42-ga, mis on reeglina Soome Grand Soleil 42 Lexusest jagu saanud. Kolmanda päeva 3-meetrises tuules aga juba selgelt kiiremad. Võtmesõnaks x-41 kitsas kiil ja rool, mis kergelt triivima ajab.

Nüüd siis ajaloolise hetke juurde, kus sai Meelis Klaff Sinilo sõnul läbi 7 aastat kurja needust. Meie sõidustiil on teadagi agressiivne ja nii saimegi 2 protesti, kus mõlemad paras jagu kahtlased, aga erinevalt varasematest sagedastest kordadest, seekord me mõlemad võitsime. Kusjuures ühel juhul oli saksa paadil tema poolt rääkivad tunnistajad, aga ei midagi. Suuresti tänu match race´le oli reeglite tundmine ja mõtlemine nii kiire, et kogu tunnistajate kamp sai üle pudritatud ja võit oli meie, mida ka emotsionaalselt tähistama asusime. Aga mitte siiski üle võlli, sest homme tuleb edasi võistelda. 
 

Mati Sepp
Technonicoli kapten,
Saksamaa

Mirame regatt St Peterburis (18.06.2010)

Möödunud nädalalõpul osalesime väga unikaalsel purjetamisüritusel St Peterburis. Mirame on nimelt purjejahi nimi, mis pühitses oma 100-aastast juubelit purjeregatiga, olles kogu oma ajaloo aktiivselt võistelnud erinevate kaptenite käe all, ning osales seegi kord oma entusiastist omaniku Vladimir Nikitini juhtimisel.

Jaht on Venemaal niivõrd auväärne ja unikaalne, et ühendab kokku mitusadat fänni, sõpra ja toetajat, kes jahti aitavad korrastada ja hooldada ning, kes on kokku kogutud klubilaadseks ürituseks, kellel oma märgid ja sümboolika. Kuldse klubimärgi saavad need, kes selle jahiga on ületanud läänemere, hõbedase märgi saavad need, kes on aidanud jahti tutvustada ja presenteerida ja nüüdsest kuulun nende hulka ka mina.

Meie sõit Peterburi kandis endas kahte missiooni, mida pressile tutvustati. 1. Sada aastat võistlusjahtide arengut, kus Mirame oli oma aja tippteos üle 40-jalaste jahtide hulgas ning 1912. aastal Soomest Peterburgi tooduna ka linna kiireim purjejaht, mis on võrreldav meie uue X-41 tüüpi võistlusjahiga, mis kannab endas 100 aastat hilisemat tipptehnoloogiat ja oli ka nädalavahetuseks Mirame võistlustele kogunenud jahtide hulgas kindlalt kiireim. Kõik huvilised said oma silmaga veenduda, kuhu edasipüüdlik töö ja mõttearendus on 100 aasta jooksul purjejahid viinud.

2. Venemaa kultuuripealinn on Peterburg ja Euroopa kultuuripealinn 2011 on Tallinn ning loodetavasti on purjetamine samuti midagi enamat, kui lihtsalt sport. Selle tõestuseks seilasid samal regatil jahid, mis on oma aja parimad insenerilahendused. Kõik see sai võimalikuks tänu Eesti-Vene koostööle, mis aitab loodetavasti edasi mõlema riigi purjetamisringkondi ja annab ühtlasi eeskuju ka muudele elualadele.

Kui mõelda selle peale, mida Mirame pärast valmimist Soomes 1910. aastal näha on jõudnud, tuleb tunda tõelist aukartust. Paarsada meetrit Peterburi jõejahtklubist, kus jaht on seisnud alates 1912. aastast, seisab ankrus Aurora, kes on oktoobrirevolutsiooni sümbol. Samas jahtklubis elas jaht üle 2. maailmasõja ning Leningradi blokaadi. Jaht on näinud tsaari Lenini, Stalini, Breznevi, Jeltsini ja Putini valitsusaegu ning arvestades reibast olekut ja entusiasmi, mis teda ümbritseb, siis näeb loodetavasti veel nii mõndagi.

Regati võistluspoole pealt oli tegemist nagu muhuväina LYS grupi jahtide võidupurjetamisega. 37 sekundit pärast starti teiste paatide purjenumbreid ei näinud ja kui sõit 40 minutiga sõidetud, tuli viimast paati veel tund aega oodata. Kiireim vastane oli kohalik MUMM 30, kes kaotas ainult veerand tundi. Kuidas küll oleks olnud võimalik sellist regatti kaotada? Väga lihtsalt, ülemine märk oli vaja kapitaalselt 2. sõidus endale ümber kiilu mässida! Kokku 1. ja DNF, millest lõpptulemuseks koht keskel.

Preemiaks sain esimest korda elus osaleda jahi ületoomisel Peterburist Tallinnasse ning pole mul veel siiani olnud pikimat sõitu. Kogu tee puhus silmaauku kuni 15 m/s ja jaht etendas intensiivset tünnitantsu, kus all magada üritades vaheldumisi kannad ja ninaluu laes käisid. Selgus ka kõige hullem asi, mis inimesel 10 kraadises kargavas jahis sai juhtuda. Kuna puudusid kuivad vahetuskindad, siis külmetavate kätega uni lihtsalt ei tulnud ja enda lollide mõtete eest pääsu polnud. Põhiline nendest oli, et mida ma piip piip siia piip piip piip siia ronisin?

Mati Sepp
18. juuni 2010
 

Regatt, mida ei toimunud (11.06.2010)

Et seda lugu kirjutada, võtsin tükk aega hoogu mõtete kogumiseks. Asi on siis Kalevi klubi igakolmapäevases regatis, õigemini selle kolmapäeva puhul ära jäämises. Pole ma kahjuks aru saanud, mis oli selle põhjus, aga ilmselt siiski samal ajal toimuvad Laserite Euroopa Meistrivõistlused, mis kõigi funktsionääride verevaese mahla lõplikult välja on imenud.
Kuna olin ise üle 10. aasta Eesti parimaid laseripurjetajaid ja nüüd seotud nii suure jahiga purjetamisega, kui ka võistluste korraldamistööga, siis olen ilmselt istunud antud olukorras enam-vähem kõikide toolide peal kordamööda ja ettekujutus on olemas küll.

Kui jube saab siis olla ühe EM-i korraldamine, et kogu ülejäänud elu täiesti seisma jääb? Poolamatöörist asjaajaja seisukohast võttes on ilmselt tegemist maailmalõpust ainult kraad lahjema üritusega ja selle nimel tuleb leekida tuharad vahtu ja suu suitsema. Kuidas muidu seletada poolest maist pihta hakanud igapäevast uurimist, et millal küll saab TOP plats tühjaks seal seisvatest ja oma koha eest raha maksnud jahtidest, millele minu äripartner Marko Manni vastusele, et õigel ajal võistluste alguseks, silmi pungitades järgmine päev uuele ringile tuldi.

Mis võis siis kallutada otsuseni ära jätta Kalevi klubiliikmete hulgas äärmiselt populaarse kesknädalaürituse? Ilmselt mõttekäik, et kõik on hõivatud ja merel ning, et äkki läheb õhtuni välja. Nagu elu näitas, tulid Laserid sisse kolmapäeval kella 14:30 paiku, millest oleks jäänud suurte jahtide stardini veel rõõmsalt neli tundi hingeldamiseks, ohkimiseks ja nihelemiseks, ning kõik oleks olnud korras. Olgu, oleks Laseritel läinud hilise ööni välja... Kalevi jahtklubis on umbes 500 liiget kellest 50 väga aktiivset ja toimetamishimulist. Jahtidele stardi andmiseks on vaja panna sisse 1 märk ja stardilaevale näiteks 3 inimest. Kui klubi stardilaev on hõivatud Laseritega, siis mõne teise aluse leidmine nii paljude huvitatud inimeste hulgast ei oleks kindlasti mingi probleem. Ainuüksi minu jahi meeskonnast oleks leidnud vähemalt kolm parajat kaatrit.

Ei mahu merele ära, seal Tallink ja puha! Siin tuleb kindlasti kasuks Kieli Regatil käimise kogemus, kus samal ajal võistleb merel Tallinna lahe suurusel alal kümnetel eri distantsidel mitukümmend paadiklassi korraga nii olümpiaklassid, kui rahvusklassid ja suured jahid ning vanaaegsed jahid. Lisaks kõigele arvutu hulk kruisijaid, mõned neist suuremad, kui Krusenstern. Päris tihti sõidetakse ka kohinal läbi võistlusradade, aga selleks on purjetajatel silmad peas, et merel esinevaid olukordi hinnata. Lisades Tallinna lahele suured jahid, oleks tihedus võrreldes Kieliga ikkagi umbes 100 korda väiksem. Sidney Olümpial kihutasid kaubalaevad hooga läbi distansi nii, et püha lehma polegi olemas, ainult hirm on see, mis mehe araks teeb.

Lõpetuseks. Olles ise olnud Laserimees, siis kõige hullem, mis EM-il juhtuda sai, oligi ametnike lõputu jorutamine perfektsionismitaotlise distantsi panemisel, mis mulle isiklikult lõppes 12-tunniste külmetamispäevadega Iirimaal Maailmameistrivõistlustel 2005. aastal, kus preemiaks eesnäärmepõletik ja arusaamine, et mida ma selles madalas vannis enam kükitan.
Palju jõudu ja jaksu kõigile, kes Euroopa Meistrivõistlused Tallinna tõid ja sanatooriumikohti nendele, kes närvivapustuse endale sebisid!

Mati Sepp
11. juuni 2010
 

Match Race White Nights Qualifier (06.06.2010)

2-5 juuni osalesime Venemaal Peterburis toimunud Match Race White Nights Qualifier Regattal, mille võitja pääses edasi seal samas toimuvale grade 1 regatile. Purjetamise poolel meie lootused eriti kõrgel polnud, kuna võistluse eesmärk oli tutvustada meie vene partneritele Match Race olemust ja selleks oli kolmeses meeskonnas 2 osavõtjat Venemaalt, kellest mõlemal esmane start mätchis.

Nagu venes ikka tuli elamusi kaldalt kuhjaga. Meie visiit algas kohaliku esindusjahtklubi külastamisega ja sellel tuleb peatuda pikemalt.

Jaan Tatikas on täiesti selgelt äärmiselt aktiivne tegelane Vene purjetamises. Sellist kogust ise oma käega ehitatud veesõidukeid ei ole ilmselt terves Eestis kokku, kui seal ühes klubis. Markantsemad nendest olid 5 raudtahvlist kokku keevitatud kere ja raudterööpalaadse mastiga Mad Maxi posttuumasõjajärgne soomusjaht, millele oleks kohe võinud välja käia kõrgeima mõeldava jääklassi. Oli ka märksa haprama olemisega vineersõidukeid, kus Arnoldil poleks olnud mingi probleem ühest poordist sisse, teisest välja joosta. Meie klubikülastuse ajal läks sealt teele suure teleshow saatel purjelaev Peeter I, mis peaks olema esimene purjekas, mis läbib Põhjamere Arhangelskist Vladivastokki ühe navigatsioonihooaja jooksul. Oli seegi võimas ehitus, sest 50-jalasele raudjahile oli peale keevitatud lootsikaatri kõrge kabiiniosa koos raudustega, mis keskelt rattaga hermeetiliselt kinni keeratavad. Meeskonnast pooled olid naised ja entusiasmi kiirgas kilomeetri raadiuses.
Suurim pauk oli aga käsitsi ehitatud allveelaev, millest ka pildid. See riistapuu oli kõikide maailma klaustrofoobikute suurim painaja. Kuidagi ennast sinna sisse pressinuna oli võimalik hädavaevu jalalabasid liigutada. Paljas mõte, et see otse vee alla läheb, sundis sellest riistast vähe kaugemale hiilima. Omanik oli aga tuld täis ja väitis, et juhtimine on lihtne nagu kolmerattalisel jalgrattal ning pakkus lahkelt proovisõitu, millest ma kindlameelselt keeldusin. Uurisin huvi pärast, mida peaks tegema sellise aparaadi kasutusloa saamise nimel Venemaal, mis siiani väga militaarne keskkond. Vastus oli mõistlik - paberite ajamine 3 aastat + kõikide sugulaste loendamine enne ja pärast sukeldumist (väidetavalt pidi kuhugi kerra tõmbunult olema võimalik veel ühe inimese paigutamine)

Käisime ka meie partneri naftamagnaadist tuttava juures, kus sai näha väga intrigeerivat koduvideot. Tegelasel oli video peal, kus ta polaarjoone taga oleva puutorni aianurgas olevate tünnide vahel keegi nahistas ja linnaproua läks üle hoovi asja uurima. Juurde jõudes selgus, et tegemist oli umbes 2-meetrise jääkaruga. Nii kiire spurdiga, mis sõbranna kiirendas oleks korraks ka Vormel 1 stardis tegija olnud, aga jääkaru kiirus oli täiesti uskumatu. 50-meetrine edu oli hetkega tasa ja ainult kontori uksest sisse lipsamine kinkis 0,01 sekundilise täpsusega tema elukaaslasele võimaluse enda uut sünnipäeva tähistada.

Purjetamise poole pealt saime 2 võitu ja 3 kaotust ning 2 päeva tormipühasid. Uus asi, mis avastasime oli gennakerdidega sõidus olulisus gennakeri alumist nurka 30 cm lendu lasta, et veidi allapoole jõuga liikuda (huvitav kas melgesehundid ka nii teevad). Selle tõttu kaotasime 2 mätchi, kus juhtisime korralikult nii Corbetti, kui ka Frolovi vastu.

Mati Sepp
06. juuni 2010


 

Keerulise nimega võistlus Soomes, 2. päev (30.05.2010)

Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks või paneb alla andma. Täna kaotasime kõik 3 sõitu, mille tulemusena jagasime 3.-5. kohta ja nagu alati, olime surnud ringis meie need, kes poolfinaalist välja jäid. Seda kummalisem, et kui sellel aastal oli siiani häda pigem startidega, siis seekord tulid eksimused meie traditsiooniliselt tugevaimas sõiduviisis - allatuules. Korra grootsoot sõlmes, korra spinniotsad sassis, korra kohtuniku ekslik otsus.

Kindlasti arvavad kõik, kes mind tunnevad, et ju ma kohtunike asju oma egosegase mätta otsast vaatan, aga seekord siiski tuli meie vana sõber Bommen pärast finišit vabandama, et seoses meie uskumatult teravate mätsidega läks tal korra mõte sassi ja ta unustas, kes kellega millal seotuks sai ning rahulikult järgi mõeldes oli õigus meil. Aga mis seal ikka, ju siis pidime ka sellise episoodi läbi kogema. Eesti ja meie tuline poolehoidja on Nybum endiselt, nii et tore, kui ta saab järgmine kord meid jälle vilistama. Siis ehk läheb meenutusest mõni otsus ka teisele poole.

Veel ühele tuntud episoodile andis Nybom seletuse, mis ehk teistelegi purjetajatele kasuks tuleb. Nimelt kõik teavad, et allatuules järgi jõudval jahil puudub õigus luffamiseks, kuni ees sõitev jaht liigub õigel kursil. Aga palju vähem esineb seda tihttuules, kus kehtib sama. See olukord on enim levinud eksimus umpaieritel, kuna enne starti on tagant tuleval jahil alati luffamisõigus vastutuule kursini. Aga kui näiteks jaht saab seotuks alltuule märgis pärast märgivõttu, siis tal luffamisõigus puudub. Veel soovitas ta alati rääkida valjult, mis manöövrit lähivõitluses tehakse, või mille vastu konkurent eksib. See juhib kohtunike tähelepanu ning täna aitas see meid väga terava stardivõitleja Farok Tarapore vastu, kus ta pidevalt segaseid seise enda kasuks püüdis kallutada enamasti ise manöövrite ajal kurssi muutes, aga kurssi muutval jahil pole teeõigust.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et kohati kipub endiselt aju kõiki Matchis esinevaid olukordi samal ajal hallata püüdes kokku jooksma nii, et mälujälge kõikmõeldavatest olukordadest tuleb veel kõvasti süvendada. Ja kui on kannatust ära oodata, siis ta tuleb ja kui pole kannatust oodata, siis saab alati rääkida, et oleks tädil rattad all siis oleks ta omnibuss.

Mati Sepp


P.S. Pärast eelmist Technonicoli ebaõnnestunud kolmapäevasõitu oli mitmelt poolt kuulda, et nii jääbki. Siiski soovitan hoogu maha võtta, sest mine sa tea, äkki hakkab ikka liikuma. Aga rõõmu valmistame kindlasti ja loodetavasti oma jahi meeskonnale ja toetajatele või siis jälle paljudele teistele!

Lautasaaren Työkalunpakki Match Race (grade 3) (30.05.2010)

Sellel regatil on kogunenud suur kamp kõiksugu vanu tuttavaid eesotsas taani proffe kasutav Olli-Pekka Lumijärvi ja Indiast kohale tulnud Farokh Taraporega, mõlemale kellele oleme võlgu sel talvel saadud poolfinaalikaotused Bahrainis ja Indias.

Kõige värvilisemaks on selgelt Farokhi tiim Indiast, kes saabusid Soome treenima juba teisipäeval. Kuna Soome kliima niitis nad oma temperatuuriga selili kohe, kui nad lennukist välja astusid, oli esimene asi, mis nad klubis küsisid, et kust sooja saab. Külalislahked soomlased soovitasid neile sauna, mis asub meeste riietusruumis, aga selle peale ei tulnud keegi, et sinna nad elama jäävadki ja saun on sees sellest ajast saati. Samas pole indialased mingid erilised saunahullud, vaid tegid leiliruumi ukse lahti ja kütsid kogu maja koduselt 45-kraadiseks. Kui meie siis reede hommikul riideid vahetama läksime ja riietusruumi ukse avasime oli šokk tõsine. India vennad paljalt sirakil mööda seinaääri samal ajal, kui kogu ruumis valitses karm leitsak ja õhk oli viirukisuitsust paks ning nurgas üürgas india sorti muusikapinin. Samuti poldud unustatud igasugu pühapilte seintel. Selleks ajaks, kui sõiduriided selga saime, leemendas nahk üle kere ja esimene värske sõõm välisõhku oli kui katlast pääsemine. Kuna samad mehed on tulemas Tallinna Baltic Match Race Tourile siis on põnev oodata, mis neil siis plaanis.

Teise segase episoodi põhjustas Priit Kumar Kullacci, kes läks oma india kamraadidega igasugu lobajuttu puhuma, aga kuna tal ingise keelt kuigi tihti vaja pole olnud, tekkis tal tõrge sõnaga lennuk ja nii ta siis indialastele seletas, et saabus Flying Mashine'iga. India vendade nägu oli selline, et meie pidime Mesi ja Hooliga naeru kätte saba panema ning sellest ajast saati on Priit Kumar Kullacchi Flajing Mashiin.

Purjetamise poole pealt tuli eelneval Henry Loyd regatil sõitmine piisavalt kasuks ja koostöö sujus pea tõrgeteta. Kuna reedel me purjetama ei jõudnudki, oli tänase päeva kokkuvõte 7 võitu ja 1 kaotus, mis lipsas sisse tänu äärmiselt heitlikele ilmatingimustele. Teiste seas alistasime väga kindlalt Olli-Pekka koos oma proffidega. Eriti meeldiv oli see, et nad ei saanud vaatamata eelistatud poolelt stardile kordagi surve alt välja ja vahe aina suurenes.

Homme on 3 viimast otsustavat alagrupisõitu, millest poolfinaali pääsuks vaja 1. võitu ja vastasteks Farokk, Nyberg ja Luhta, kellest Nyberg praeguseks kaotusteta ja Luhtal 1 kaotus. Nii et meie sõitudes selgub Round Robini võitja ja paigutus poolfinaalideks. Faroki pidu aga lõppes riietusruumis, sest tal praeguseks 1 hädine võit Soome kõige nõrgema naisekipaazi vastu. Ilmselt alla 30. kraadi lähevad tal jäsemed lukku nagu kõigusoojastel.

Mati Sepp
 

Tallinn Open Match Race (22-23 mai 2010) (24.05.2010)

Nädalavahetusel viisime teistkordselt läbi Tallinn Open Match Race võistluse, kus erinevalt eelnevale aastale oli soomlaste ja venelaste asemel esindatud suuremad ja kaugemad purjetamisriigid Itaalia, Prantsusmaa ja Uus-Meremaa, mis näitab meie võistluse ja purjetamiskeskuse tuntuse kasvu ka maailma kaugemates riikides. Ühtlasi oli väliskülaliste tase tunduvalt tugevam meie põhjanaabrite ja venelaste tasemest, kes siin tihedamad külalised. Teine oluline märgusõna oli eestlaste paranevad oskused ja suurem osavõtuhuvi äärmiselt keerukas ja tehnilises matchpurjetamises. Alar Volmeri usin harjutamine ja osavõtt regattidest on hakanud tulemusi andma ja tasuks väga kiiduväärt poolfinaali koht, mille võitmiseks tuli tal seljatada maailma esisajasse kuuluv Saviero Ramirez Itaaliast. Samuti liitus võistlusega Juss Ojala meeskond, kus liikmeteks noored hakkamist täis poisid ja said nad ka 1. võidu näol silma pähe ning jõudu neile edaspidiseks!

Meie tegemiste kajastamiseks sellel võistlusel tuli kõvasti hoogu võtta, sest esimese emotsiooni pealt poleks olnud kuigi kerge tsensuurseks jääda ja süüdistada saab seekord vaid iseennast oma lõpmatus andetuses. Ühest küljest oli võistlustulemus vastavuses meie rankinguga, ehk kolmas, aga samas oleks koduseinte toel kindlasti tulnud välismaa mehed maha suruda. Aga kuidagi hambutud olime ja kaotasime enamus madinaid otsuste täpsuse puudumise tõttu. Tuli ka välja selgelt nõrk koht meie viimaste aastate tegemistes, milleks on tuuled alla 2 meetri sekundis, kus kannatlikus võtmesõna.

Kuna seekordne kaotus meie ülivaikse tuulega sõiduoskuse nii teravalt välja urgitses, on tegemist ilmselt positiivse uudisega ja hea õnnega, sest tugeva tuulega võistluse võitnuna oleks rahulolu silmi pimestanud ja ebameeldiv tõdemus võinuks tulla näiteks X-41 MMil Norras ning siis oleks hooaeg ja investeeringud olnud kõik tühikargamised. Nüüd aga on vaja väga selget analüüsi, kuidas tuuletuses hakkama saada. Hea mõtlemisaine selleks tuli eelmise aasta regatilt Marmarises Türgis, kus analoogsetes oludes katus suitsema läks ja andsin rooli meie vene sponsorile Nikitinile ning ise läksin alla särisema. Kui poole tunni pärast üles vaatasin, oli meie positsioon oluliselt paranenud ja küsimusele, et mida vahepeal tegite, sain vastuse, et mitte midagi, hoidsime lihtsalt nina õiges suunas ja tagant tulevad kaatrilained suutsid jahile 1-sõlmelise kiiruse sisse lükata ning enamus segavaid purjeid elasid loperdades oma elu.

Moraal sellest loost, et vahel on parem lihtsalt istuda ja mitte rapsida samal ajal, kui teised ennast sõlme pingutavad.

X-41 Eesti Meistrivõistlused (17.05.2010)

Nädalavahetusel selgusid esmakordselt Eesti meistrid klassis X-41, kus osalesid 2 jahti Soomest ja 2 jahti Eestist. Tegemist on märkimisväärse saavutusega, kuna väga vähestel suurtel purjetamisriikidel on võimalus pidada meistrivõistlusi üle 40-jalastele One Design jahtidele. Suur tänu meie soome konkurentidele, kes asjaga rõõmsalt kaasa tulid ning 2. riigi kokku 8-jahisele laevastikule on võimalik alustada ühise võistlussarja ülesehitamist.

Meie jahi Technonicol seisukohast oli tegemist äärmiselt närvesööva nädalaga, kuna sellist investeeringut jahti pole siiani Eesti avamerepurjetamises keegi suutnud. Ootused jahi kiireks sõiduks olid lausa luupainajalikud. Esimene kuri ehmatus oligi avatreeningul Premiumiga, kus meil mingit kiirust polnud ja selle peale siis kohe ka unetu öö pea pulki täis.

Hommikul hakkasime oma muresid kaardistama ja seier osutas selgelt mastitrimmi suunas, kuna ahterliigi kinnisuse tõttu suutsime ronida küll kõrgust, aga käiku polnud sugugi. Päev-päevalt muutsime oma trimme lahtisemaks ja kiirus kasvas pidevalt nii, et viimasel võistluspäeval vaatasime juba kaugele seljataha, kuidas 3 ülejäänut jahti omavahel pusisid.
Trimmi otsimisel selgus ka üllatav fakt, et meie vana jahi Lexuse trimmid ei tahtnud töötada ja kui loogiliselt järele mõelda, siis isegi One Design raames ilmselt päris sarnaseid jahte pole võimalik ehitada. Alati on midagi veidi nihkes ning masti kanna juures olev millimeeter sinna või tänna tähendab masti tipus juba kümneid sentimeetreid.

Selle võistluse eriline intriig oli sõitmine Soomlaste esinumbri Nicole 4 jahi vastu, millega sõitis ilmselt tugevaim avamere team, mis soomlastel võimalik. Enamuse meeskonnast moodustas eelmisel aasal X-35 Maailmameistrivõistlustel hõbeda võitnud meeskond ja rooli oli kutsutud mitmekordne Soome meister Match Race'is Alpo Kaakinen, kes veel mõned aastad tagasi oli maailma esikolmekümnes. Meievahelised stardid olid äärmiselt nauditavad ja seal jäi seis 5-2 meie kasuks. Eriti hea oli meile see, et ületasime alguse kohmetuse. Kui 2 starti järjest lasime ennast ära suruda, siis 5 järgmist hoidsime kindlalt enda käes. Kaotatud startide järel suutsime oma jahi kiirust kasutades surve alt vabaneda ja alati neist mööda saada.

Tihedusest stardis kasvas välja ka korralik kräss meie jahtide vahel, kus soomlased meile kerest läbi augu tekitasid, mille tulemusena saime sõita ainult parema halsiga, sest paudi järel oleks laev uppuma hakanud. Asja päästis soodimees Mõõga Rauli otsustav teipimisoperatsioon, mis lõppes täpselt leelainiks, kui märgi peale oli vaja sõita. Hea õnnega keeras ka tuul vasakule nii, et selge sõiduvõit ja soomlastele kindlustusmakse.

Võistluse tulemused

Mati Sepp
Technonicoli kapten
 

Henry Loyd Cup kokkuvõte (09.05.2010)

Ei õnnestunud seegi kord välisvõistlust kinni panna. Asi jäi ühe matchi taha Nybergiga, keda oleme harjunud päris kergelt võitma. Eelmise aasta suhe Nybergiga jäi 10 võitu 2 kaotust ja need 2 kaotust tulid Pärnus, kui kahe võistluse vahele jäi maani sügav lõdvestusprotseduur, kus sportlaste vaim ei saanudki virgeks.

Seekord tuleb kaotus küll puhtalt enda kraesse võtta, kuna kaotatud stardi järel saime äärmiselt kõva allatuulega mööda ja kontrollisime terve grüssu kindlalt. Üleval märgis ei hakanud viimast pauti kaasa minema, et teda lõplikult maha tampida. See 30 meetrit aga, mis me märgist allapoole sõitsime, sai vaikivas tuules ja vastu tulevates kaatrilainetes saatuslikuks nii, et üleval märgis olime koos ja väga keerutavas allatuules valisime vale poole.

Muidu terve võistluse väga agressiivses ja konkurente kiusavas stiilis sõites oli leebus regati võitu otsustavas sõidus äärmiselt lubamatu. Aga mis seal ikka, Robert kena ponks poiss ja võitis oma esimese matchivõistluse. Ja kuna ta on ka meie põhiline treeningpartner, on siiani 2. hooaja avavõistlust jäänud meie siseasjaks. See teeb rõõmu meie tehtud töö kvaliteedis.

Antud võistlus oli ka heaks ettevalmistuseks 3. nädala pärast Soomes peetavale grade 3 võistluseks, kus saame sõita täpselt samas koosseisus, mis on meil alatasa muutuvas meeskonnas suht haruldane võimalus. Muutuvast meeskonna koosseisust rääkides tundub, et mõned asjad hakkavad paika loksuma. Tänu sellele pidevale koosseisuvahetusele on praeguseks meil igale kohale 2-3 välja treenitut meeskonnaliiget - groodil Ago Rebane ja Janno Hool, soodis Marek Mesi ja Raul Grigorjev, vööris Karl Kolk, Priit kumar ja Riho Talumaa. Nii et kui ei pea enam iga võistlus tegelema algtõdede õppimisega, pääseb tegelema põhjalikult taktika ja paadikiirusega ning meeskonna töö on automaadi peal.

Koos selle võistluse 3. kohaga oleme siiani kõigil võistlustel sellel hooajal olnud medalil, mis on eelmise hooajaga võrreldes selge edasiminek.

Mati Sepp
 

Henry Loyd Cup (09.05.2010)

Tänaseid toimetusi tuleks alustada teisitimõtlejate kodulinna Pärnu dilemmast. Nimelt tuli sealt hommiku otsa kõnesid, kuidas kõik 23. plusskraadiga päikest võtavad ja aedades tussuitavad. Meil siin Soomes oli aga raju 3 kraadi, koos tiheda padukaga, nagu polaarjoone taga. Ülakeha paljaksvõtmiseni oli hunnik soojasid riideid ja 2 jopet koos silmini mütsiga, mis õnneks suht ruttu läbimärjaks vettis. Kuna seekord oli paadis 3 pärnakat, oli neil Aafrika emigrandi Norra fiiling. Aga mis ikka peaasi, et purjetada saaks.

Avapäeva alustasime 3. võidu ja 1. kaotusega ning igakevadise meeldetuletusega, kuidas Soome paatide genodega sõita. Kõik vanaaegsed X-99 nipid oli vaja üles soojendada ning kuna Kullacci ( Priit Kumar) polnud varem vöörimehena soome paatidega harjutanud, oli mõttekriipse sees küllaga. Päeva lõpuks said aga käed kärmeks, seljad sirgeks ja vaimud virgeks ja avamatchi kaotus Murukasvataja Matsonile tasa tehtud tublide sõitudega ülejäänud matchides, mis kindlustas meie edasipääsu 6. parema hulka oma alagrupi esimestena.

Homme on kohe hommikul 3 sõitu teise alagrupi 3. parema vastu, mis ilmselt ka asja otsustavad, kuna poolfinaale ja finaale ajaliselt sõita ei jõua . Meid ootavad vanad sõbrad Öhman, Luhta ja Nyberg, kellest Tallinnas jagu saime. Aga nende koduhoovis ilmselt pusimist tuleb.

Mati Sepp

Technonicoli esimene võidusõit (05.05.2010)

Tänasel kolmapäeval oli esimene kord, kui õnnestus meie kaua ehitatud, silutud, hoolitsetud uue laevaga joone peale võtta. Kahjuks pole meil veel asjad kaugeltki valmis. Puudub elektroonika, vindex mastis ja palju pisividinaid, mistõttu näiteks allatõmmet ja ülestõmmet tuli ehitada pärast starti käepärastest nöörijuppidest kogu grüssu jooksul. Samuti polnud veel valmis meie mõõdukiri ja seetõttu tulemus meil arvesse ei läinud.

Enne starti vaatasime, et selge parema poole eelis ja veel laeva eelis otsa. Kuna olime võistluskorraldajale lubanud, et hoiame teistest eemale, siis panime lipu juurest valele vasakule poole ajama oodates, kuni kõik jahid on pautinud ja siis alles saime meie ka pöörde sooritada. Vaatamata mõõteriistade puudumisele, oli kohe tunda laeva väga erksat käitumist. Sõidu alguses puhunud 4...5 m/s tuules liikudes polnud roolil absoluutselt mingit vibratsiooni, ega värinat-võdinat, mis vana laevaga oli täitsa tavaline. Kohati tekkis tunne, nagu oleks rool kuskilt lahti tulnud. Sama sujuv oli ka liikumine. Kui saime laeva mälu järgi trimmitud, hakkas teiste tagant maa kohinal kasvama ja üleval märgis olime paremalt tulnud Premiumiga kenasti koos. See näitas vana tõde, et kui sõidad kiire laevaga valesti, ei juhtu suurt midagi, aga kui õigesti, on kõva vahe sees ja saab suht konservatiivselt teiste sebimist jälgida.

Sõidu edenedes kasvas vahe kiiresti, aga lõpuks kadus tuul pea olematuks ja äärmiselt heitlikuks nii, et jõe peal jõudsid teised järgi. Kevadise temperatuurivahega maa ja mere vahel on see ka tavaline, et jõel kõik kokku saavad. Esimesena finišis olles oli õhin kõva, kuna terve talve ehitatud jahi potensiaalne võimalus, et millegiga kapitaalset puusse on pandud, võttis närvid läbi, aga kõik tundus hea.
Lähiajaloost tuleb meelde team Zuxu põhjavärvimine, kus tulemuseks nagu tonn kõrkjaid oleks põhja all kinni ning ehmatus, et äkki talvega purjetamisoskus sootuks kadunud.

Igatahes kõige täna kogetu põhjal tundub, et selle hooaja edenemist tasub jälgida.

Mati Sepp

Ice Breaker Cup (24 - 25 aprill 2010) kokkuvõte (26.04.2010)

Pühapäevaks oli lõpuks saabunud kena purjetamisilm koos päikesega nii, et ei pidanud enam vappekülmaga rinda pistma. Õnnestus läbi viia kõik plaanitud sõidud, kaasa arvatud finaalid ja kolmanda koha sõidud. Ainuke häiriv episood oli 2. teami lahkumine seoses väga täis broneeritud laevadega Helsinki-Tallinna vahel. Sellega seoses ei õnnestunud läbi viia 6. hulgast välja jäänute omavahelisi sõite. Äärmiselt kahju oli Alar Volmeri meeskonnast kes oli ennast riidesse pannud, aga kahjuks purjetama ei pääsenud. Seetõttu võtame ilmselt vastu otsuse nende kohta, kes järgmine kord lõpuni võistlemisest loobuvad, rahalise trahvi rakendamise.

Võistlus ise oli meie jaoks äärmiselt tähtis, kuna sai laagriga veidi üle pingutatud ja kustunud vaim vajas turgutamist. Tõsiseks stiimulina olid meile külla tulnud kõik meie eelmise aasta vanad sõbrad, kelle otsa me järjest komistasime erinevatel võistlustel. Näitena võib tuua Anti Luhta, kellele kaotasime otsustava sõidu poolfinaali pääsu eest Põhjamaade Meistrivõistlustel, Sam Öhmanile kaotasime eelmise aasta Tallinn Open poolfinaalis, Robert Nybergile Eesti Meistrivõistluste poolfinaalis, Jan Matson Murukasvataja ( hüüdnimi seostub väga hea alla 1 m/s puhuva tuulega hiilimisoskusega) ning loomulikult kodune konkurent pikkade aastate hämarusest Peter Saraskin, kellega peetud sadu vastasseise.

Kuna võistluste korralduspinge ka järele andis, siis õnnestus aju labidale võtta ja läbida kogu päev väga kindlalt ilma kellelegi korrakski mingi võimaluse andmiseta. Kogu strateegia oli äärmiselt lihtne. Startisime kerge vasaku märgi eelisega vasakule poole ja edasi ühe paudiga üles märki ja nii kõik sõidud. Tuhin meeskonnas järjest kasvas ja isegi pessimist Karm Palk, kes sõidu alguses kurtis, et kõik vastased on hirmus targad, suured ja karvased, sai päeva lõpuks heast meelest hambad paljaks. Ühtlasi oli võistluse võit kingituseks oma sünnipäeva pidavale Ago Rebasele, olles talle ühtlasi 1. Match Race võistluse võit.

Meie finaalist Nybergiga midagi erilist rääkida pole. Pärast stardi võite hoidsime teda kindlalt kanna all.

Eraldi tahaks peatuda Peter Saraskini tublil sõidul kolmanda koha peale Sam Öhmaniga, kes paar aastat tagasi oli Soomlaste esinumber ja maailma ränkingus 30. sees. Vaatamata Peteri vähesele matchikogemusele, kasutas ta ära oma teadmised purjetamisest ja jahi trimmimisest, ja kaotas lõpuks õige napilt sõitudega 1 - 2. Eriti kenalt ja kindlalt tegutses ta stardiprotseduuris, kus fleetrace kogemustega pole kuigi kerge tõrjuda vahetpidamatuid rünnakuid. Ka meie ainuke stardiäpardus oli Peetri vastu ja läks 2 minutit enne, kui me vabale poole pääsesime. Igal juhul tubli töö ja loodetavasti õnnestub Eestis matchipisikut järjest juurde külvata ka teistele, kes veel kahtlevad.

Mati Sepp
 

Ice Breaker Cup (24 - 25 aprill 2010) (25.04.2010)

Teist aastat järjest avab koduse Match race hooaja Tallinnas toimuv treeninglaager koos soomlastega, kes tulevad siia ära kasutama meie lõunapoolset sooja kliimat, et hooaeg paar nädalat varem käima tõmmata. Eriti populaarne on üritus soome naistekoondisele, kes alustas ettevalmistust Londoni Olümpiaks, eesotsas nende esinumbri Silja Lehtineniga. Arvestades, et peale väikeste eranditega Alar Volmeri ja Peter Saraskini näol, ülejäänud eesti purjetajad veel alles käed sügaval erinevates taskutes, kai peal kissis silmadega oma jahi põhju passivad, siis sellel taustal mõjub +3 kraadiga merel trenni tegevad 4 naisekipaazi selge kevadekuulutajana.

Ka teisitimõtleja Mesi Pärnust imestas ning palus kellelgi, kes Soome keelt soravalt räägiks, neile selgeks teha, et õhulises kleidis soojas kodus on märksa parem elada. Nemad aga hoopiski tegid 2 korda päevas 3 tundi korraga sellist trenni, mis meie meeskonna täiesti rihmaks tõmbas nii, et klubisse tuldi iga päevaga rohkem maadligi hoides ning selleks ajaks olid alati teised juba merele jõudnud.

Treeneritena olid kohal Ville Väresmaa ja Pasi Palmu, kes olid äärmiselt põhjaliku programmi välja mõelnud. Iga päev võeti läbi erinev episood, nagu näiteks stardiliinile lähenemise erinevad faasid, lähenemine ülemisele märgile, lähenemine alumisele märgile, kahevõitluse kõikmõeldavad võimalused, meeskonna töö, aja ühine tajumine, jahi teepikkuse tunnetamine soovitud punktini jne. Selles valguses oleks siin palju kõrvale panna Eesti treeneritel kellel, tavaks vorst vette panna ja selle vahel tunnike omasoodu cruise'da. Meil oli peale laekuvast infost kohati pea paks, kuigi midagi sellist, mida me varem poleks teadnud küll ei räägitud. Aga trenni jagamine nii paljudeks episoodideks oli küll uudne kogemus.

Võistlus ise algas meil päris suure väsimusfooni pealt ja põhjustas suutmatust ennast kokku võtta. Nii lipsaski avapäeval üks kaotus sisse vaatamata sellele, et olime olulisemalt kiiremad oma koduste trimmivõtetega. Aga arvestades siiski laagri kasutegurit hooajaks ettevalmistumisel, polnud tark ennast võistluse jaoks tagasi hoida.

Meie seis siis 3 võitu ja üks kaotus ning Round Robini lõpuni 3 sõitu. Juhivad Sam Öhmani ja Robert Nybergi meeskonnad 4 võidu ja 0 kaotusega, nendest Nybergi vastu meil sõitmata. Nii on veel variante igasuguseks lõpptulemuseks. Eraldi tahaks esile tõsta Peter Saraskini tubli sõitu avapäeval, kes jagab meiega 3 võidu ja 1 kaotusega 3-4 kohta.

Alster Match Race Act 16, kokkuvõte (12.04.2010)

Meie Itaalia reis lõppes sekeldustega nii maal, kui merel. Kõigepealt purjetamisest.
Viimasel päeval tuul ei puhunud ja kaugemale alustatud poolfinaalist me ei jõudnudki. Senise praktika põhjal Match Race võistlustelt pidime saama võidu poolfinaalis ning kokkuvõttes 2. koha, finaali tulemused oleks otsustatud alagrupi sõitude järgi. Aga mitte siiski Itaalias. Kuna finaale ei toimunud, siis tühistati ka juba sõidetud poolfinaalid ning meie tulemuseks jäi Round Robini järgne 3. koht. Nüüd oli paras koht meelde tuletada 2 kingitud sõitu alagrupis.

Pikemalt tahaks peatuda hoopis meie eelviimasel sõidul, mis otsustas pääsu poolfinaali. Olles stardis saanud karistuse, pidime mingil hetkel oma ringi sõidu jooksul ära tegema. Kuna piisavat vahet ei õnnestunud saada, oli viimases allatuules vaja midagi välja mõelda. Varjasime siis spinni tuule eest ära ja ootasime, kuni teine laev meie kõrvale purjetab, et siis sebida karistus ka itaallastele, kuid seda oskasid nad hästi vältida. Pärast vahetpidamatut luffamist, fallamist ja paarikümmet protesti, saime nad purjetatud ümber finišiliini. Siis tuli finišeerimiseks uuesti vastu tuult purjetada, kus meie juba märgis sisemised. Läbi lehmaka saime oma karistuse heastatud. See on hea progress võrreldes Indiaga, kus analoogses olukorras ei osanud me midagi ette võtta. Ühtlasi oli hea sellises olukorras tegutseda juba kenasti kokku sõitnud meeskonnaga, kes keerulised manöövrid üle elas.

Lõppkokkuvõtteks meile siis 3. koht, mis peaks olema ajalooliselt esimene kord, kui eestlastel õnnestub Itaaliast proffide tasemel medal tuua. Nii et veits ajalugu.

Et elu meelakkumisena ei tunduks, siis suutis Itaalia transpordikaru meie lennukis olles nikastada lennuki telikut nii, et lend tühistati ja meid segaseks ajaks veel hotelli suunati. Loodetavasti saab järgmine päev liikuma. Teisitimõtleja Mesi Pärnust lubas, et kui siit veel minema pääseb, tuleb küll kirikusse küünal viia.

Mati Sepp
 

Match Race Fernando Miele, 2. päev (11.04.2010)

Teist päeva purjetasime kenasti, võites kõiki meile ohtlikke konkurente. Napp kaotus tuli vaid selle võistluse peafavoriidilt, kohalikult purjetajalt Jacobo Pasinilt, kes ühtlasi kõrgeima ränkinguga 26.

Eraldi tahaks peatuda päeva viimasel sõidul venelastega, kes juba kindlalt poolfinaalist väljas olid. Läksime kana naeru lastes peale ja alahindasime vastaseid täiega, mis kehtib kogu meeskonna kohta. Pärast võidetud starti suutsime puterdada kõikide liikuvate otstega, mingil hetkel oli mul käes rooli asemel spinnipoom jne. Venelased olid igal juhul rahul kingitusega ning kindlustasid endale 6. koha, meil aga oli paras aeg saada lisaärritust enne poolfinaali algust.

Poolfinaalist sõideti ära 1 sõit, kust siis homme jätkatakse. Seekord oli meie sõit hoopis teisest puust ja ei andnud vastasele mingit ruumi toimetamiseks. Pääsesime 1-0 juhtima, finaali pääsuks vaja veel 1. võitu. Võistluse käigus kohanesime paremini ka Benetau 7.5 tüüpi laevadega, mis on samasugused, millega hakkame purjetama 2. nädala pärast Qatari Match Race´il. See aitab kindlasti pääseda seal avastamisrõõmust.

Match Race Fernando Miele (grade 3), 1. päev (09.04.2010)

  Itaalia reis algas meil värskendava seiklusega Itaalia raudteel, mis tuletas kähku meelde talve jooksul uniseks jäänud mälu, et selles riigis peab valvel olema.

Saime lennukist maha ja hakkasime siis ringi vaatama, kuidas Elba saarele saaks. Esimese asjana lehvitas meile rõõmus itaalia infoleti persoon ja rääkisime siis pika jutu kuhu vaja minna. Teisel pool letti noogutati rõõmsalt kaasa, et muudku si ja si. Pika jutu kokkuvõtteks saime konkreetse vastuse "Kassa" ja näitaski käega, et rongikassa otse tema putka vastas. Kuidas me küll ise selle peale ei tulnud? Häda aga selles, et rong saarele ei sõida ja vaja veel lisaks busse praame ja taksosid.

Mis siis ikka, kassas sama jutu peale müüdi meile kenasti pilet sadamasse, kus praam läheb. Kirjutati veel hoolega kellaajad peale, et mitu ümberistumist ja puha. Rongis esimene segadus oli piletikontrolöriga, kes meie piletite peale silmad pungi ajas ja soojenduseks 200 euri trahvi tahtis teha, kuna meie piletid komposteerimata. Pileti taha oligi sulaselges itaalia keeles kirjutatud, et kus ja mis. Kontröleril silmad põlesid, et anna ja anna, siis aga hakkas järsku rääkima, et võib meile alet teha ning 150-ga saab hakkama. Selline segane jutt ajas tõsise eesti mehe Riho Talumaa harja nii punaseks, et muidu taltsas vend kargas püsti ja pidas kontrolörile pika loengu kuidas turistidega käituda. Jutu peale pani mees ajama ja ähvardas eemalt tagasi tulla ja piletid ära konfiskeerida. Sinna see aga jäi ning pärast meeskonnasisest nõupidamist sai vastu võetud otsus kasutada samu pileteid tagasiteel (kuupäeva seal polnud), et huiarite maal vähegi plussi teenida.

Liikusime siis oma ümberistumiste graafikut mööda muudkui edasi, kuid mingi hetk hakkas aknast juba paistnud Elba saar jälle eemalduma. Ago moodsast navigatsioonitelefonist selgus, et liigume 200 km/h Firense poole. Kargasime järgmises jaamas maha ja uurisime kust saime ning leidsime meie õigesse jaama mineva rongi. Probleem oli selles et kogu reisigraafik muidu vinks-vonks, aga viimane etapp tuli sõita hoopis bussiga. Piletil polnud sellest aga sõnagi. Saatuse irooniana läks täpselt samal ajal, kui buss, edasi ka rong, kus peal puhtas itaalia keeles kiri meie sihtkohast, ainult et sealt ta hoopis tuli.

Saarele me jõudsime ja purjetama pääsesime. Nagu Soomes, nii kasutatakse siingi 3. ülemist eri värvi märki juhuks, kui tuul pöörab sõidu ajal. Aga erinevalt Soomest olid itaallased märkide ja kursside muutmisega ametis non stop nii, et eri värvi lippudega vehiti nagu omasooiharate paraadil. Nii me lõpuks ühes sõidus orientatsiooni kaotasime ja valesse märki purjetasime. Esimese päeva lõpuks 2 võitu ja 1 kaotus ja poolfinaalikursil. Tuuleolud hullu moodi keerutavad ja vaiksed nagu Itaalias ikka. Õnneks mahendab kõike kena soe päike ja uskumatult vinged söögid ning vein õhtul kaldal. Seekordne koosseis meil päris kogenud nii, et paadikäsitlusoskusega on siiani võidud tulnud. Osalevad purjetajad Itaaliast, Kreekast, Venemaalt ja siis meie Eestist.

Mati Sepp
 

Alster Match Race Act 16 2. päev (03.04.2010)

  Hooaja avapusimine lõppes auhinnalise 3. koha ja väga mitmetest kohtadest valutavate kontidega. Uute jahtide tundmaõppimisprotsess lõppes kenasti Laser SP3-ga millega võitsime 5. sõidust 4, kaasa arvatud ülikindlalt sõidud pronksile 2:0. Siinkohal tuli kindlasti kasuks varasem Melgesekogemus. Seevastu Streamline paadiga oli tulemus 1 võit 4 kaotust. Ei saanud rõõmustada ka loosiõnne üle, kus meie poolfinaal tuli sõita kohaliku klubi esipurjetajate vastu, kes nende jahtidega käinud trennis umbes 1697 päeva.

Hooaja avastardi võib siiski kordaläinuks lugeda, kuna roostet tuli maha robinal ja järgmisele võistlusele mõne päeva pärast itaalias on juba parem peale minna.

Mati Sepp
 

Alster Match Race Act 16 (03.04.2010)

  On pidulik teatada, et hooaeg 2010 on meie tiimi jaoks alanud. Selleks, et sea moodi ei peaks purjetama hakkama, tegime avamise Rootsi sõitvas laevas koos avakõnede ja selge otsusega, et esimesena finishis olemine toob ühtlasi ka võidu.

Avameetrid purjetasime 1.aprillil Hamburgi kesklinnas oleval väiksel Saadjärve suurusel lombil, kus tuul keerutas nagu ruletilaud tugevusega 0 kuni 20 m/s. Lisaks tubli cm-mõõdused raheterad. Harjutuskord oli päris karm, kuna siinsed kohaliku disaini laevad on varustatud 2. trapetsiga soodimeeste jaoks ning purjestuse suurus nagu X-35'l. Selline laev kihutab mööda vett nii, et valge jutt järel hajub alles poole tunniga. Otsus, et tulla päev varem asjaga kohanema osutus kuldaväärt ideeks, kuna esimeste manöövrite puntratants lõppes umbes 25. umbsõlmega käe, jala, kaela ja joogipudeli ümber. Kuid 4 tundi rapsimist ja kihutasime juba kenasti rütmiga alla 1 jama minutis.

Oli seal teisigi harjutajaid, kuid joone peale võtmisest ei tulnud suurt midagi, sest kõik silusid oma isiklikke jamasid ja treeningu lõpetas Šveitslaste suure pauguga pooleks murtud mast. See jättis muidu 4. laevast koosneva fliidi 3-laevaseks ja korraldajad pidid õhtu jooksul lahenduse leidma, kuidas võistlus üldse läbi viia.

Võistluspäeva hommikuks oli lahendus leitud 2. Laser SB 3-e näol, mis tähendas seda, et esimene paar sõidab Streamline'dega ja teine paar Laseritega. Paadid on erinevad nagu siga ja kägu. SP3 on mõeldud selgelt rajasõiduks ning Match Race'i jaoks vaja minevat ruumi napib kõvasti. Lisaks on tegemist gennakeridega spinni asemel nii, et kõik napid 2-päevased kogemused Melgesega sõitmisest tuli välja kaevata.

Võistluspäev möödus siiski kenasti. 3. võidu ja 1. kaotusega oleme 7. osavõtja seas selgelt poolfinaali kursil. Ainuke kaotus tuligi suurest masust spinni ja soodimeeste vahel, kus kindel sõlm paadi alt läbi lõpetas ühe meie märgivõtmise.

Matchi formaat, kus kasutatakse erinevaid jahte on siiski uskumatult hariv. Erinevatele segastele olukordadele on vaja lahendus leida ja seda kõike tingimustes, kus teine jaht sul lõputult seljas elab nii, et kurss selgelt paremate purjetamisoskuste suunas. Peab ainult valvama et vanu asju alt ära ei unusta.

Siinkohal soovin edukat 2010 hooaega kõigile kellel plaanis vee peale minna ja purjetamisest rõõmu tunda!

Mati Sepp
 

Bahraini Match Race (25.12.2009)

Seoses äärmiselt kehva internetileviga polnud Bahrainist võimalik kajastada meie tegemisi. See selgitas ühtlasi, miks oli nendega enne võistlust nii keeruline suhelda. Kõiki asju tuli 5 korda üle kontrollida, et nad oleks ikka kätte saanud.

Muus osas oli Bahrain uskumatult vinge kogemus, nii võistluste korralduse, kui tuuleolude poolest kindlasti parim välisvõistlus sellel aastal. Ainus asi, mille kallal norida, oli erinevatel aegadel soetatud laevastik - 2 paati uued, 2 värsked, 2 kasutatud ja 2 romu, mis sõitnud juba 5 aastat. Sama ka purjedega. Loosil oli tänu sellele suur osakaal.

Meie võistlus algas avapäeval 3. võiduga, kuid 2. päev ajas pinged üles 2. võidu ja 2. kaotusega, nii et jälle oli vaja kolmandal päeval kõik sõidud võita. Suure surve alla jäädes on meil sellel aastal parimad sõidud tulnud ja polnud erandiks ka see võistlus. Viimasel alagrupi päeval võtsime 4 võitu ja alistasime sealhulgas ka eelmise India võistluse finalistid, kunagise maailma number 2 Farok Tarapore ja praeguse India esinumbri 33 rankinguga Mahes Ramshandrani, kes jäigi tänu meilt saadud kaotusele poolfinaalist välja.

Pärast puhkepäeva alanud poolfinaaliks oli tuul keeranud tugevaks maatuuleks mis oli meile esimene tugev tuul selle koosseisuga purjetades. Ühtlasi olime 40 kilo allakaalu, nii et vana vaenlase Olli Pekka Lumijärvi ja tema taanlastest koosneva meeskonnaga vastu poolfinaali sõites meil variandid puudusid. Kaotasime võitluslikult 0-2.

Sõiduks pronksile tuli meile vastaseks indialane Farok Tarapore ja kohtunikuks vana sõber Pavlov kelle käest sellel aastal oleme saanud enamuse oma barankadest. Avastardi võitsime kindlalt, kuid stardis saadud karistuse tegemisega mökutasime minu süül liiga kaua, mille tõttu finišiliinil ringi tehes kaotasime sõidu. Eelnevalt grüssus sõites oli vahe piisav ringi tegemiseks, kuid juhe oli liiga pikk, et võimalust ära kasutada, kuigi oma meeskond soovitas. Teise sõidu võitsime pikalt ja kõik jäi kolmandaks sõiduks, kus siiski stardi kaotasime. Kuigi ajasime taga terve sõidu, vahet siiski kinni ei saanud. Kokkuvõtteks 4. koht ja Indiaga võrreldes samm edasi.

Eraldi tuleb tänada võistluskorraldajaid, kes olid kõik õhtud erinevate üritustega ära katnud ja meie reisi äärmiselt põnevaks ja informatiivseks kujundanud, nii et järgmisel aastal tuleb kindlasti tagasi tulla.

Siinkohal tahaks ka teha kokkuvõtte meie selle aasta tegemistest. Vaatamata masu tingimustele õnnestus lõpuks korralikult sõidud sõita ja ka tulevaks aastaks kena baas luua uue Tallinna saabunud X41 näol, mis on esmakordselt meil sellise eelarvega, et järgmisel aastal pole varustuse taha võimalik pugeda. Samuti on aasta lõpuks meie Match Race reiting maailmas 60. võrreldes aastataguse 137., mis Pavlovi sõnade kohaselt tähendab järjest paranevat vilepartiid kuna meid juba teatakse. Loodame samuti järgmisel aastal pakkuda meie klientidele läbi Sailing Centeri palju põnevaid ettevõtmisi!

Häid pühasid kõigile!

Mati Sepp

Mumbai Match Race 3. päev (04.11.2009)

Kuna eilne tulemus lonkas, siis polnud muud varianti, kui panna, ja see meil õnnestus. Tänastes sõitudes võite 4, kaotusi 0 ning kõik need äärmiselt nauditavas stiilis. Ühel juhul tulime välja 2. penalti alt ja kõige viimases sõidus saime jagu ka suurfavoriidist indialasest Farokh Tarapoest, kes olnud ka maailma rankingus 2. positsioonil. Eriti head meelt teeb, et purjetasime temast kogu sõidu jooksul ühtlaselt kiiremini, nii et lõpus vahe k.a 2 minutit. See oli ka tema ainuke kaotus sellel regatil.

Tüüpiliselt sellele aastale me siiski poolfinaali ei jõudnud ja oskasime jagada 2. kuni 5. kohta 8. võidu ja 3. kaotusega ning mõtlemisainega, et kuhu siis 1 punkt jälle jäi.

Võistlus oli siiski äärmiselt vinge ning Aasia riikide korraldamistuhinaga üles ehitatud, nii et kannatab kindlasti tagasi tulla.

Eraldi tahaks esile tõsta meie jällegi uues koosseisus sõitnud meeskonnaliikmeid Ago Rebast, Marek Mesi ja Priit Kumarit, kellele polnud mingisugust õppimiseaega antud. Tuli kohe peale lennata ning 3. päevaks asjad juba 80% toimisid. Arvestades Match Race'i keerukust siis uskumatu areng.

Mati Sepp
Mumbaist, Indiast

Mumbai Match Race 2. päev (03.11.2009)

Pusisime mis jube. 3 võitu ja 3 kaotust ning vaikses tuules hiilimisest pea susisemas. Kui mingi hetk tundus, et selle aasta kavaldamistest ja uute asjade õppimistest ehk norm täis, siis kahjuks mitte. Ja India Neptuni sebimisest aru saamiseks vaja veel kõvasti leiliruumis kiiret mõtlemist harjutada. Pool paati jäi alati puudu ja roolipinni kõrvetamisest villid pihku. Pärast 2. päeva 5. koht, ehk esimesed, kes poolfinaalist väljas. Siiski on see parim grade 2. koht sellel aastal, nii et äkki siiski näpud püsti?

Plaani järgi peaksid 6 paremat uuesti omavahel sõitma, et 4 finalisti välja selgitada. Kas selleks aega jääb, ei tea. Homme veel 4 sõitu ja 3 nendest tagumiste vendadega, nii et variandid veel on.

Kellel kunagi plaanis Indiasse minna, siis harjutage trügimist, tuleb kasuks. Siis saab oma asjad varem toimima suure rahvasumma tingimustes. Igasugune mÕttepaus karistatakse ära.

Mati Sepp
Mumbaist, Indiast

Mumbai Match Race 1. päev (03.11.2009)

No küll on kurja moodi palav, täna oli varjus +40 ja paat kõrvetas nii, et plätud jalas sulasid. Sõitudest jõudsime meie pidada õhtuses grupis ainult ühe stardi ja selle võitsime. Kuna pärast esimest päeva oli meil ja veel 3 võistkonnal 100% võidutulemus, siis lendasid kaldal peale India suuremad telekanalid ja juttu tuli rääkida pikemalt. See on kindlasti suurimale auditooriumile eetris olnud lugu meist, monitooringute järgi pakuti uudiste vaatajanumbriks k.a 50 miljonit.

Organisaatorid on asja hirmus tõsiselt kätte võtnud ja meie üllatuseks on võistlus suurim rahvusvaheline purjetamisregatt Indias, millel suur tähelepanu ja vaatajaskond. Osalevad võistkonnad Indiast, Bahreinist, Taist, Koreast, Prantsusmaalt, Rootsist, Iirimaalt ja Eestist. Eileõhtune avamine oli tõeline pidustus, kus osales kohalik kuulsaim jazzansambel, erinevad valitsuse ja businessi tegelased, õhtusöök oli 10-kaiguline j.n.e.

Plaanis on alates 2011. aastast viia regatt labi grade 1-na, mis on kõrgeim rahvusvaheline kategooria. Paadid on neil ainukesena tõeliselt Indiasse kuuluvatena vanad pannid, millelt originaalvärv ammu kadunud ja kered pehmed nagu kummipaadil. Kuid võrdsed on nad kõigile.

Mati Sepp
Mumbaist, Indiast

Muhu Väina kokkuvõte (20.07.2009)

Seekord siis sai läbi järjekordne Muhu Väin, mis paistis silma erakordselt keerukate tuuleoludega, nii et kes hästi esinesid võivad ennast lugeda taktikaeksperdiks.

Teine oluline sündmus on uute sportlike paatide ja uue põlvkonna esilekerkimine. Seal olid võidukad varasematel aastatel avamerekogemusi alles omandanud Jaak Jõgi, Mati Sepp, Juss Ojala, kes seilasid paatidel, kuhu on investeeritud miljoneid, ja kes tõid ennevanasti rahulikult loksuvasse regatti tõeliselt tiheda hammas hamba vastu võitluse, kus liider vahetus nii etapi sees, kui ka etappide kaupa. Lõpptulemuseks jahtide Lexus ja Forte vahel võrdsed punktid ning Audi Sport vaid mõne punkti kaugusel.

Meie jahi Lexus meeskonna tegemistest tahaks eraldi peatuda 4. etapil. Pärast ebaõnnestumisega lõppenud 3. etappi, jäi tulemuseks 6. koht. Sellega kaasnenud liidrikoha kaotuse peale hakkas kaasa sõitvatel sponsoritel, toetajatel nägu pikaks minema ning stressiuss hakkas ka kaptenit purema. Siis järgnes Volvo Oceani meeste strateegia, kus jahist läks välja kõik, mis oma omadustelt purjetamiseks ei kõlvanud. Kokku kogunes käsitlematu kogus modru, mis korralikult suurel dziibil pea et põhja vastu maad võttis. Selga tohtis panna täpselt need asjad mida purjetamiseks vaja, tagavaraks isegi mitte nokamütsi ega kuivi sokke. Järgnes kapitaalne mastitrimmide vahetus, kus läks arvesse meeste kaal, tuuleolud ja planeeritav taktika. Sõidu ajal tohtis alt kajutist midagi hagema minna ainult kõige kergem teami liige, ülejäänud võtsid serval kogu etapiks märja pesu poosi ning 0 tolerantsi kuhugi minna ja segaseid toimetusi teha.
Ei andnud endale armu ka kapten. Kuigi meil jahis olemas väga hea 2. roolimees Janno Hool, läks seekord sõit ilma vahetuseta, samal ajal säilitades kerge pahura meeleoluga pinget kogu ülejäänud meeskonnas.
Tulemusena oli liidrikoht algusest peale ja mis eriti tähtis, et seda sai cm-haaval venitatud kogu etapi jooksul. Endale ei lubatud ühtegi taktikalist vääratust. Kui kogu ponnistust tasapisi edu saatis, süttis tuli kõigi osalejate silmis, ning edu kasvas kiirenevalt. Lõppes see väga emotsionaalse enne finishit kalda alla ronimisega, nii et laevavrakk mis teele jäi oli mahahüppamise kaugusel. Finishiooneks oli vahe venitatud Forte ja Audiga üle 10. minutiliseks, mis taastas meie liidrikoha, aga mis eriti tähtis, see oli pilguheit tulevastele väinadele mille võitmine järjest raskem.
Kahjuks ei olnud kapten Mati Sepal võimalust osaleda viimasel etapil kuna seoses MM võistlustele minekuga tuli Tallinnas kohtuda meie suurtoetajaga Venemaalt ning sellel aastal Itaalias Scarlinos toimuvale MM eelarve sai lukku löödud. Ülejäänud kes jäid võitlesid vapralt aga mõni minut jäi esikohast puudu. Yulemus siis sama punktiarvega 2 koht Forte järel.
Veel tahaks esile tõsta X-yacht ide võimast esiletõusu kus suures grupis tuldi välja kaksikvõiduga ning eriti tubli sõidu tegi viimase etapi võitnud Priit Tammemägi oma rõõmsatest asjaarmastajatest meeskonnaga mille tulemusena kokkuvõttes 3.dale X-41 le 5. koht

 

Muhu väin päev nr 1 (13.07.2009)

Avapäevaks ennustatud kuri vihm lakkas täpselt enne starti, nii et tilk nina otsas külmetamine jäi ära ning saime kena 5 m/s puhuva tuule. Olen aastaid soovitanud avamere võistluste stardis kasutada lühikest vastutuule grüssu turvalisuse tagamiseks ning hea meel oli tõdeda, et see soovitus esmakordselt kasutusele vōeti.

Sõit kulges meie Lexuse ja Jaak Jõgi juhitud Forte duelliks, mis lahenes alles Ruhnu all, kus meil õnnestus saare servast parem tuul välja imeda ja 2 minutiline võit võtta.
 

Watergate regatt (13.07.2009)

Järjekordne Watergate regatt algas edasilükkamisega päeva võrra üle 20 m.s. puhuva tuule tõttu ning järgmise päeva stardiski oli veel pea 15 m.s. Kuid prognoos lubas vaikimist ja väga keerukaid taktikalisi olusid ja nii ka läks. Ei mäletagi nii vaheldusrikast sõitu üle tüki aja.

Meie sõit kulges kummalist rada, enne starti rebenes meie grootpurjel ahterliigi serv, nii et 20 cm lipendas kaasa mõnede siilude küljes ning dilemma, kas üldse startida oli tõsine. Kuna meiega sõitsid kaasa 2 vene klienti, kes kauge maa tagant kohale tulnud, siis otsustasime hakata minema nii kaua, kuni puri kestab. See vajutas kõva jälje meie trimmile, nii et purje säästmise režiimis tiksudes olime pool võistlust kindlalt eelviimasel 5. kohal ja erilisi pääsemise lootusi polnud. Asjad hakkasid muutuma õhtul Virtsu alla jõudes, kui teistest juba k.a pool tundi taga olime.
Esikoha pärast kemplesid Jaak Jõgi juhitud Forte ja Juss Ojala Audi Sport, pärast pööredtähist Kihnu poole hakkasid nad grüssus nii kurja matchi sõitma, et ülejäänud konkurendid unustati sootuks ning kuna sõita veel terve pime öö siis tundus olukord paljulubav. Meilgi hakkas pihta B finaalmatch Premiumiga kolmanda koha pärast ja kuna nendel purjed terved siis meie võimalused olid esialgu nigelad.
Siis sekkus kummaline juhus. Sain kõne Muhu Väina võistlussekretärilt, kes teatas, et meie stardimaks muhuväinaks 5000 eek oli makstud liiga hilja ja seetõttu tuleb veel 4000 juurde maksta. Selline ahnus võttis vihast põlved nõrgaks ning soojenduseks sai oma noosi helistaja Tiina Mõtuste, kelle ees on tänaseks kenasti vabandust palutud. Siis tuli rammus 5-minutiline kõne Rasmus Shneideriga, mis ajas kehatemperatuuri 40. peale ning peale sidesõnade midagi mõistlikku ei sisaldanud. Probleem on selles, et selline stardimaks on MM-il, kus siis selle eest ka vastavalt tihe programm, mis sisaldab söömist, joomist, õhtuseid teemaüritusi, jahitõstmist, väga korralikke auhindu, TV kajastusi j.m.s. Muhu Väinas aga supikööki ja merekaldale rajatud kuuri ning kalda küljes kuhjas elavaid jahte kus parmude ja sääste söötmine cool.
See selleks, kuna viha välja valamise võimalus ainult konkurentidele, siis vaenlane nr 1 oli Premium. Tuuleprognoos oli vaikiv ja ilm pimenev. Meie andmetel pidi kalda all esimesena vaikima ning uus tuul koos kasuliku pööramisega k.a paari tunni pärast peale tulema. Et Premiumist, kes meid kindlalt kontrollis, mööda saada, tuli kuidagi ta merele meelitada. Ning selleks et kalda vaikimine nad ära ehmataks tuli soojenduseks nad võimalikult kalda lähedale ajada: Kuna nad meid kontrollisid siis see oli lihtne, sõitsime edasi kuni nad plekis ja siis pautisime ise merele ning esimesena mere poole liikudes saimegi rohkem tuult ja vahe vähenes olematuks. Kursside uuel kohtumisel lootsime, et nad meile silmakat ei tee ja lähevad ise merepoolseks.  Nii läkski ning meie sõitsime otse tuulevaikusesse, kus siis tund aega paigal seisime. Südaöösel tuul kaldalt tuligi ning meie tol hetkel pikalt viimane koht ja hapud näod hakkasid kiires tempos paranema.
Eespool liikus teist rada pidi liikuv väike grupp, kust saime infot 5-10 miili ees toimuvast ning meie plaan sai hoogu juurde. Ronisime kaldasse nii, et puulehed paadis ja kasvasime. 3 paiku öösel oli Forte meist veel paarsada meetrit ees, aga merepool. Kuna kurss oli märgile ja sõita veel paar tundi siis andsin rooli kapten Janno Hoolele ja kobisin magama. Kui märgis üles aeti siis oli meie edu teiste ees, väljaarvatud Premium, 1 tund ning kojusõiduks rahulik külgtuul.
Võit on kummaline veel seetõttu, et 3 korda varem oleme üritanud ja alati katkestanud kuna närvid pole kestnud. Korra sai katkestatud isegi Pärnu jõel 100 m enne finishit, kuna tuul vaikis ja jõgi voolas meiega koos merele.

   

Lexus Sailing Team'i viimane päev EM-il (28.06.2009)

Hea on lõpuks ka vähe positiivsemat juttu rääkida, kuna 4. päevaks oli kokku kogunenud punt rõõmsaid amatööre lõpuks paadikäsitsemise piisavalt selgeks saanud et ilma eriti suurte viperusteta võistlusrada läbida. Tulemuseks kahes sõidus 2. koht, kokkuvõttes 4.

Võistluste tase oli 1-5 paadi kohalt äärmiselt tugev, ülesandmislehelt vaadates oli tegemist proffesionaalsete meeskondadega, kus olid koos erinevate purjetamisvaldkondade tipptegijad, purjedisainerid trimmijate kohal, matchrace purjetajad roolimehed jne. Näiteks 6. koha said meie head tuttavad Soomest Olli Pekka Lumijärviga roolis, kes ise on Soome esinumber matchraces ja väga konkureeritud jahiklassi Farr 40 MM pronks.

4. kohta tuleb ilmselt lugeda kordaläinuks, kuna kui tulla EM-ile pundiga, kes polegi koos võistelnud siis oleks medal ilmselt profispordi allalaskmine. Kõik kes osalesid olid äärmiselt tublid ja omandasid asju kiires tempos, nii et oleks veel mõni päev saanud sõita... Siinkohal on muidugi paslik õelda tuntud vanasõna:"Kui oleks kõik sõidud ära võitnud siis oleks küll esimeseks tulnud."

Tahaks ka tänada sponsoreid kes selle ürituse võimalikuks tegid. Suur tänu
Lexus,
Rime Kinnisvara,
Sony Ericsson,
A. Le Coq ,
3 Step IT.
 
Meie võistlusteam jätkab ettevalmistust augusti alguses Hispaanias peetavaks Copa del Ray ja septembris Itaalias toimuvateks maailmameistrivõistlusteks. Lähim on aga osalemine Muhuväinal, kus siis vaja sotid klaarida teiste Eesti avamerejahtidega.

Mati

Lexus Sailing Teami 3. päev EM-il (27.06.2009)

Sai siis kurja moodi vormi parandatud nii et pea siiani huugab,jahi trimme muudetud, aga tulemus kui kinni liimitud, kohad 4. ja 5.
Tuuleolud olid karmid, puhanguti kuni 18 m/s stabiilselt 14-15 m/s nii et norgad kohad tulid kenasti esile manöövritega kaotame keskelt läbi 2 kohta soidus nii et EM lopuks peaks meeskonnal soit selge olema aga koht muidugi vastavalt oppimise protsessile.
Pärast 3 päeva 6.

Mati
 

Lexus Sailing Teami 2. päev EM-il (26.06.2009)

Sai siin kõvasti keskendutud ja moraalijuttu peetud, et me küll täna paneme, aga tulemus ümmargune null. Kohad 5, 4 ja 8 kui 10 jahti võistlevad on nii jube, et häbene silmad peast välja.  Meenutasime seltskonnaga, millal oli viimati tulemus alla 50 %, aga ei tulnud meelde.
Ajaloost on võtta ainult üks paralleel - x99 MM Rootsis kus pärast teist päeva olime 24 kohal ja mõistus otsas. Tookord aitas juhus, kus Taani sõber andis vihje laeva paremaks trimmimiseks.
Ka seekord on selge, mida muutma peaks. Selle seltskonnaga, kes praegu võistleb pole mitte ühte cm-ki koos trenni tehtud ja sai kõvasti alahinnatud muude teadmiste taset, nii et tuleb tunnistada, et meil toimub jahil loomade jalgpall, kus naljalt midagi ei klapi.
Tänane üldkoosolek otsustas järgmist. Käisime läbi võimalikult täpse tööjaotuse järgmiseks päevaks, et kõik ei toimuks risti rästi, vaid mingigi plaani alusel. Ühtlasi tegeleb kapten isiklikult oma vormi parandamisega ainuvõimalikul meetodil, mis siiani asja käima on tõmmanud, aga tervisele midagi head ei tooda.
Saab siis näha.

Mati

Purjetamist Kanal 2- s (25.06.2009)

Alates laupäevast 27.06 , uus purjetamist kajastav saatesari Suveregatt !

Jaanipäeva järgsel laupäeval saab stardipaugu suur suveregatt. Purjede alla on kutsutud inimesed, kes esimest korda meresõiduga kokku puutuvad. Sõitjate seas on ka Kanal 2 telekokad, saatest " Parim Maitse" , kes lisaks purjetamisele proovivad üht eriskummalist vees liikumise masinat. Meelelahutuslik võistlussaade kestab laupäeva hommikuti terve suve.

Saadet juhivad Katrin Siska ja Rene Abner.

 

Kanal 2

Lexus Sailing Team vahetulemused Euroopa meistrivõistlustelt klassis x41 (24.06.2009)

24. juunil algasid Saksamaal Kielis Euroopa meistrivõistlused klassis x41.

Avapäeva järel on eesti meeskond Lexus Sailing Team jahil AleCoq premium 7. kohal.
Kahest sõidust esimesel saavutati nõrgas keerutavas tuules 4. koht. Teises sõidus oldi sunnitud valestardi tõttu tagasi pöörduma, mistõttu saavutati 9. koht. Kahe sõidu kokkuvõttes lahutab meeskonda kolmandast kohast 3 punkti, nii et on oodata põnevat medaliheitlust. 

Eesti meeskond Euroopa meistrivõistlustel klassis x41 (24.06.2009)

24. juunil algavad Saksamaal Kielis Euroopa meistrivõistlused klassis x41, kus osaleb ka Eesti meeskond Lexus Sailing Team jahil Alecoq Premium.
Meeskonnas purjetavad roolimees Mati Sepp, trimmerid Priit Tammemägi, Raul Grigorjev, Ago Rebane ja Meelis Sinilo, mastimehed Arvi Kink ja Andrus Aavaste, voorimehed Karl Kolk, Ivar Paulson ja Meelis Kasemaa.

Euroopa meister selgu 28. juunil.

Vahetulemusi võib jälgida ürituse ametlikult kodulehelt:
http://kieler-woche.de/eng/livecenter/x41_2.php