Uudised

ORC Maailmameistrivõistlused Saksamaal (09.09.2010)

Meie hirmpikaks veninud võistlusseeria lõpeb paari päeva pärast Flensburgis Saksamaal ja ausalt öelda on toss väljas nagu suitsuseenel. Kuid siiski oleme siiani võidelnud kõvasti, sama ei saa aga öelda tehnika kohta. Üle finishijoone pole veel kordagi kogu purjekomplektiga jõudnud, korra ainult groodiga, korra fokaga, kusjuures fokaga sõit edenes koha järgi paremini. Tänasel lühikesel offshore'il olime kenasti 2. koha konkurentsis maadeldes tšehhi Bohemian Expressiga ning meie käik tundus vähe parem. Aga siis katkes 12 mm rehviots, mis meil poomiliigi aset täitis ja jättis meid järjekordselt mootorimeheks. Ja kuna ka diislit polnud, saime 20 miili palja genuga koju sõita.

Puhub siin üldse ainult koos telliskividega ja umbes 20 meetrit sekundis, aga kuna žürii teatel on tegemist avamerepurjetamise maailmameistrivõistlustega, peavad kõik hakkama saama ning masti ja purjedeparandajatel ning kindlustusmeestel on käed tööd täis.
Põhimõtteliselt olen žüriiga nõus, sest igal jahil suured karvased mehed, kes peavad teadma mis nad teevad, kui siia tulid.

Meie venepoolne meeskond nägi sellist tuult võistluste stardis esmakordselt ning silmad läksid nii suureks, et paistsid seljataha, ja ka käeväristamisi, millega kaasnesid hiinakad ning proutshid tuli kuhjaga. Tujugi kiskus neil allamäge, sest siiani selg valutas medalite vastuvõtmiskummardustest ning suunurgad olid naerust välja veninud, nüüd aga sakutab tuul nii, et käed koos juurikaga otsast ja treenimatus on alasti ehk paljas. Lagunenud tehnika nimekiri tuli pikk nagu maksuameti pretensioonide list ning kuna saime täna varakult kaldale  õnnestub ehk pooleks ööks laev kuidagi taastada.

Siinkohal tuleb tunnistada enda sügavat ekslikust, et rendilaevaga on võimalik võidu peale purjetada. Oleme praeguseks taastanud Beringut umbes 5000 euri ulatuses ja otsa ega äärt ei paista, sest praegused valdajad pole investeerinud kopikatki ja see, et nad Muhu väinal 3. kohale tulid saab olla võimalik tänu ainult väga soodsatele vaiksetele tuultele. Muidu on X-41 ORC fleedis täitsa tubli laev ja tehniliselt kaugele arendatud Technonicoliga saanuks siin kõigiga rinda pista, sest katkestanud või jamanud oleme pidevalt esikolmikukohtade pealt. Siit siis meie teine probleemne kapteni otsus, mis asetas kogenematu toetaja groodi peale. On küll sõber mitukümmend aastat purjetanud, aga siiski vaid oma jahi cruising tasemel. Tihedates võistlusolukordades ja karmis keerutavas tuules kahjuks enam karu tantsima ei õpeta. Kuna Norras puhus stabiilne 6-8 meetrit meretuult, sai sõidetud küll, aga itaalias proffide vastu ja siin marutuules pole enam miski välja tulnud, sest lihtsalt kõvaketas liiga aeglane. Muutused on järgmiseks aastaks otsustatud.

Nüüd tähelepanu kõik kes tahaks analoogset üritust järgmine aasta võitma tulla. X-Yachts lasi turule uue põlvkonna cruiser raceri Xp-44, mis on spetsiaalselt ehitatud handycap ORC ja IRC süsteemidesse (ei tasu unustada, et nad pidevalt oma reeglitelt teineteisele lähenevad).
IRC jaoks on laeval ees pukspriit, mis ORC jaoks on eemaldatav. Erilist tähelepanu tuleks pöörata 260 cm kiilule, kus pulbas pea 4 tonni. Ja kui jagada paadi kaal purjepinnaga on seal tulemus 31, mis on sama mis X-41 ORC purjedega, ehk siis nendega, millega Muhu väinas kolmikvõit tuli. Uus laev kaalub 8650 kg ja kui mõnel on mõte standardmugavust veidi välja jäta saaks lõdvalt paarsada kilo veel alla. Kui arvestada, et kiil on 3850 kg siis muu kere kaalub ainult 4800 kg, mis mugavusastet arvestades fenomenaalne. Pall tuleb tal kuskil X-41 kanti, aga kuna veeliin pikem ja kiil laiem, peaks kiirust 0,2 sõlme jagu rohkem olema. Ja kuna on ta ka pea pool meetrit laiem, siis leeotsad ilmselt rohkemgi kiiremad. www.x-yachts.com

Saksamaale jõudmisega kadus ka võistluskorraldajatel testosteroon organismist ja järsku oli kogu staff intelligentne, rõõmus ja abivalmis. Ja kuna ei saanud me siingi ilma protestita, siis siinse žürii töö oli hirmkiire ja täpne. Sai nende omamaa mees oma jutuga alustatud ja kui  tal puudus arusaam, kuidas tagant seotuks tulnud jaht käituma peab, küsiti talt et on ta kindel, et asi oli nii nagu ta rääkis, mida too ka kinnitas. Selle peale ei küsitud minult sõnagi ja protesti kuulamine lõpetati, sest oli mees ennast ise lukku rääkinud ja 5 minutise jutuga oli üritusel joon all ja next.

Saksa Itaalia näite põhjal tuleb rõõmuga tunnistada, et ehk on inimkond siiski arenemas kiiremini, kui me arvata oskame ja ühes Euroopa riigis, mis teisest teab mis kaugel pole, on inimlik mõistmine, tunnetamine ja arusaamine järsku hoopis kõrgemal tasemel ja inimeste omavahelistes suhetes on sõgavust ja leplikkust ning arusaamist, et koostöö arendab oluliselt kaugemale, kui sahkerdav ärakargamine kogukondliku klanni tasemel. Eriti kummaline oli klubi vaheline suhtlus, kus iga asjapulk ja niisamapassija tuli meile juurde, et kui vinge, et nii kaugelt kohale tulite ja ega teil ometi midagi vaja ei ole. Ja kui on, siis saab sealt ja sealt ja kohe. Lõppakordi pani asjale peamõõtja, kes tuli juurde ja teatas, et kuna meil on renditud jaht, siis äkki me oleks nii tähelepanelikud ja kontrolliks, kas meil on nõuetele vastav offshore 4 kategooria radarireflektor. Ja kui meil juhtumisi pole, siis pood on seal umbes poole tunni kaugusel ja kui meile sobiks, siis äkki ta saaks umbes tunni aja pärast tulla kontrollima, et see meil ka olemas on.

Mati Sepp,
Saksamaa Flensburg,
08. september 2010

Kaotused. X-41 Euroopa Meistrivõistluste kokkuvõte. (05.09.2010)

Inimene on kummaline loom, pidevalt unistab ta ühtlaselt paranevast elujärjest, paksenevast rahakotist, targenevatest lastest, järjest kenamatest naistest, ja nii edasi ning isegi kui kõik käes, devalveerub see kõik natukese ajaga harjumuseks ja rutiiniks. Selleks, et tõusule tekiks uus võimalus, on vaja kaotusi ja muresid, sest rõõmsa õndsuse sees on suht vinge ringi vaadata, et mis need tolad rapsivad, aga jamad ajavad tõeliselt pingutama ja järeldusi otsima. Siin on kena paraleel malemängust, kus saab võrrelda, palju aega kulutas võitja ja kaotaja ning pea eranditult mõtleb kaotaja jupp maad sügavamalt ja pikemalt. Kui tegevus kanda ajaloos nii 100 000 aastat tagasi, siis loomulikult seal kaotajal eriti vingelt ei läinud ja äärmisel juhul vedas sellega, et ärasöömist alustati peast ja surm kiire, aga ilmselt siiski mõnusatest krõmpsuvates jäsemetest, et liha kauem soe ja värske püsiks ning et kaotus tõeliselt jama tunduks.

Meil õnnestus eile teha ajalugu, kus me saime 3. peetud võistlussõidus 4 diskvalifikatsiooni ja elamusi sellise hunniku, et eelmist koduleheküljele kirjutatud juttu lugedes tundus, et selle produtseerija oli küll korralikult keskelt lahti kammitud seitliga Arno Tali laadne vaikne pusija, sest jutt suht munatu seletamine nagu enamus eestikeelseid purjetamiblogisid. Aga selleks, et saag käima läheks on vaja siiski sõda ja draamat ja siit ta tuleb.

Esimene baranka tuli olukorras, kus 3 minutit enne starti liikusime külgtuules vasakuga 7-sõlmese kiirusega vastu itaalia paadile, kes paremaga meile vastu sõites kordas kõiki meie manöövreid ja hoidis kurssi meie vöörile, et oodata ära meie pautimine ebasoodsale lipupoolele laevaeelisega stardiliinis. Nähes läbi itaallase kavatsuse, fallasin alla külgtuule kursi, sundides teda sama tegema, et endiselt meid sihtiv vöör oleks bakstaagi kursil. Kui meie paatide vahele oli jäänud 1 paadipikkus, luhvasin ülijärsku tee andmiseks grüssukursile ja ühtlasi liikusin ära tema kokkupõrkekursilt. Iga vähegi match race'i jagav kohtunik tõlgendaks seda teeandmisena, sest kui teed andev laev on alustanud manöövrit, siis laev kellele teed antakse enam kurssi muuta ei tohi. Itaallane kurivaim aga keeras samuti üles ja tekitas üliohtliku krässiolukorra, kus täpselt vöörid kokku sõites oleks ilmselt olnud võimalik mõlemad laevad põhja lasta. Mingi ime läbi jäi paatide vahele paar millimeetrit ja kellegi tervis ei kannatanud, aga itaallasele õnnestus meil järele hüüda fafa culo, mis on üks sitemaid asju, mida itaallasele öelda ja see mõjus, sest vend värvus suht triibuliseks ja protest karjus ta üle mere nii, et kilomeetri raadiuses olid kajakad kurdid. Lihtsalt täpsustuseks tuleb teavitada, et tegemist oli sama vennaga, kellele me juba olime paranka väänanud.
Oma rapsimisest meiega oli vend nii hoos, et ei tabanud õigel ajal startida ega midagi ja lõpetas sõidu üheksandana ning kustutas lõplikult oma medalilootused ainult selleks, et munade suurust võrrelda. Protestiruumis läks meil aga loodetust oluliselt sitemini ja seekord oli tunnistajaks itaallasest peakohtunik, kes siis, kui ma teda küsitledes üritasin aru saada mismoodi ta 75 meetrit allpool üritab hinnata külgtuules sõitvate jahtide kokkupõrkekurssi, sattus hüsteeriasse ja lubas meile ebasportliku käitumise väänata, kui ma veel ühe küsimuse peaks esitama. Tema argument oli, et oli kokkupõrkekurss ja kõik ning suures erutuses seda kõike sulaselges itaalia keeles, millest me olude sunnil oleme hakanud juba aru saama. (Selle sõidu finišis olime esimesed).

Kuna olime merel edenemas järjest kiiremas tempos, siis huvi muudkui paisus ning oligi järsku krapsti meie jahis umbkeelne peamõõtja, kes tuli kontrollima, ega me tema kinnitatud tina ometi minema pole visanud, sest järsku läksime kuidagi kahtlaselt kiireks. Aga tina oli alles, mis alles, kuid leidis ta jahist masti tõstmise tungraua ja kukkus seda pildistama ning andiski sisse protesti meie kogu päeva sõidetud sõitude vastu. Sellest tuli pikim protestivaidlus, mis mul olnud. Alustasime õhtul kell seitse ja lõpetasime üheteistkümne ajal ning jätkasime hommikul kell kümme. Peamiseks põhjuseks oli see, et ei olnud kuskilt võimalik välja lugeda, et tungraud on keelatud, aga samas polnud ka kuskilt võimalik välja lugeda, et see on lubatud. Ja mis pole lubatud on järelikult keelatud, ehk kui teda pole loetud üles Jumala poolt loodud olevuste nimekirjas, siis on järelikult saatanast. Saime siis selle päeva eest kõik kolm nulli ja lisaks varasemale nullile tegi see kokku neli. Tähelepanu X-41 omanikud! Lisaks tungile ei tohi jahis olla ka pingemõõtja ja samas ei selgunud, kas vahetusriided võivad olla, sest ka seda pole kuskil kirjas.

Puurisid siis itaallased meile kehasse hulga auke juurde, mille kaudu ennast rahuldada, et me oma MM tiitli puhul ometi midagi ette ei hakkaks kujutama ning äkki Itaalia seest ometigi mõne karikaga ajama ei paneks, et kohalikud häbisse jääks. Aga kummalisel kombel välismaale tulles unustavad nad suhteliselt kähku oma purjetamisoskuse ja näiteks eelmise aasta Copa del Rayl, kus võistles nende vaieldamatu liider Sideacordis edenesid nad tagasihoidllikult neljandal kohal viie jahi hulgas. Ei osanud me neist tol hetkel suurt midagi arvata, aga kodus tundub neil isegi loodusega oma diil olevat, sest tänu Vahemerel valitsenud erakordsele tormile ei jõudnud võistlustele pooled osalema pidanud välislaevad ja nendest mõned päris tugevad hispaanlased, aga ka venelased, horvaadid, sakslased ja iirlased, kes kõik jäid neljaks viieks päevaks tormilõksu. Meie tulemise päästis ranna äärt mööda sõitnud kruiisiseltskond, kes ei viitsinud otse üle mere vajutada.

Saime enda itaalia juhtumite nimekirja kõvasti muljeid juurde ning täiesti vinge kogemuse, kuidas on võimalik tappa saada.

Mati Sepp
TechnoNicoli kapten
05. september 2010
X-41 Euroopa Meistrivõistlustelt

Euroopa Meistrivõistluste esimene päev (02.09.2010)

Saime tappa nii, et karvu lendas ja siit siis rohkem purjetajatele suunatud kokkuvõte.

Seekord ei õnnestunud meil kohalikes oludes millimeetriki harjutada ja see maksis karmilt kätte. Nimelt on kõik, kes Itaalias sõitnud, teadlikud siinsete tuuleolude erakordsest kapriissustest, mille selgitamiseks tuleb haarata palju tegureid. Esiteks on siin erandina teiste Vahemeremaadega suhteliselt tihe rõhkkondade vahetus, mis kaldal põhjustab pehmema ja vihmasema kliima, kui mujal, merel aga pideva tuulesuundademuutuse. Siia lisab vürtsi veel suhteliselt tugev briis, mis termilisele tuulele kas siis hoogu annab või vastu töötab. Samuti on Itaalia jahedam, kui muidu siinkandis, aga kuna meri on suvel ühtlaselt soe, tõstab see tuule vee kohalt õhku ja muudab väga ebastabiilseks. Kõigi nende tegurite koosmõju tulemus on ülitihedad twistid eri kõrgusel, mis sunnib purjetrimme muutma nonstop ja asetab soodimeestele kõrged nõudmised. Ja loomulikult tuleb kasuks harjutamine.

Siinkohal on paras meelde tuletada Itaalia tiimi Azurro kindlat võitu Louis Vuiton Cupil üle Team New Zealandi, kes ei suutnudki kohalike tingimustega kohaneda. Meie hädad olid aga mitut nägu. Kuna mõõtmisega jahumise tulemusena merele ei jõudnud, siis ei suutnud tegeleda mastitrimmimisega ja otsustasime masti sättida enne sõidu algust. Siis aga selgus, et Tallinnast kaasa võetud uued programmid ei käivita endiselt kogu hooaja jooksul tõrkunud elektroonikat, mis on suhteliselt uskumatu arvestades, et käes on juba september ja see pole kogu suve korralikult töötanud. Aga kui millegagi mõõta pole, võib masti kasvõi tagurpidi peale panna ja aru sealt suurt ei saa. Sõitude vahed olid täpselt nii väikesed, et d2 sättima ei jõudnud ronida ja nii me siis siplesime nagu kanad takus.

Järgmine häda oli grootpuri, kus meil on veel kõvasti vaja tööd teha, et kvalifikatsiooni tõsta, sest Itaalia tasemel keerukas võistluskoht nõuab sinna tõelist spetsialisti, kes lapsest saati asjas sees. Tänaseks vahetamegi vintsi peale Ago ja kelk jääb minu kamandada.

Hästi sõitsime traditsiooniliselt allatuuli, kus saime jagu kellest iganes ja spinnitöö oli täiesti perfekne, mis räägib ka sellest, et paadi põhjaga kõik korras. Samuti ei mõju mingis suunas lisa 87 kg. Mured algasid aga grüssu keeramisest, kus muudkui pudenesime. Saime ka traditsiooniliselt kena protestilahingu, mida põhjustas kehv grooditöö stardis, kus tegime ilma kiiruseta paudi Itaallaste kursile, mille eest saime ka täiesti põhjendatud paranka. Aga lasid apsu sisse ka itaallased, kuna meilt alt läbi fallates hakkasid nad liiga julgelt meid üles ajama ja selle kasutasin ma silmapilk ära ning keerasin jahi suht sirge vihaga ahtrinurgaga nende keresse, meil pilpaid lendas ja nendel oli põhjas päris korralik auk. Panime kohe vastuprotesti, kuna nad ei võimaldanud teed anda ja selle ka võitsime. Itaallane vigises nagu krillkana ja lubas igale poole kaevata ja kõike muud, aga seekord siin rahvusvaheline žürii ja nende kodused jamad läbi ei lähe. Lisaks sai veel nulli päeva kokkuvõttes teisena lõpetanu ja seis muutus suht segaseks, kuna praeguseks juba kõigil jamad sees.

Loodetavasti laekub meie laeva täna hommikul elektroonikaparandaja ja saame ehk veidi elu sisse meie üritusse. Vahelduseks veel nii palju, et vahetult meie ees on tabelis 8. kohal jaht C-Map, kus taktikuks Lorenzo Pressani, kes Tallinnas võitis pika puuga Melgese Maailmameistrivõistlused. Siin pole ta itaalia proffidest siiski mitte kõige teravam pliiats, sest tipptiimides Ameerika Karika võistkondade Maskalzone Latino, Azurro ja Matchrace tegelased.

Mati Sepp
X-41 Euroopa Meistrivõistlused Itaalias
02. september 2010

Baltic Match Tour 3. etapp Soomes (21.08.2010)

Seekord juhtus ja juhtus nii, et sisse kogunes terve hunnik erinevaid emotsioone, mis tekivad inimeste vahelisest suhtlusest ja nende erinevatest versioonidest. Meie nüüdse võistluse keskne kuju on iiri kange rahvusvahelise kategooria kohtunik Ewan McEwan, kes väitis, et tema ise ongi Ameerika Karikas ja kogu match race messias isiklikult.

Asi algas Tallinna etapil meie legendaarsest sõidust kõige kõrgema paigutusega osavõtja Björn Hanseniga, mille kulminatsioon oli protest pärast sõidu finišit, kus mingi käsitlematu imereeglitõlgendusega suutis iirlane meile baranka väänata olukorras, kus meie mõlema jahid olid ületanud finišijoone ja meie vabalt ees olles. Ja kuidas ka rahvusvaheliste suurvõistluste pika-aastastaste kogemustega eesti esindaja Andrus Poksi püüdis asjast aru saada, see tal ei õnnestunud, kuigi kuulas kõrvalt protesti arutelu isiklikult. Oli mis oli, aga ilmselt puudutasid meie igati argumenteeritud küsimused klouni põhjalikult ja viha läks tuha all hõõguma, sest sellest päevast saati vehkis ta lippudega nagu purjus härjavõitleja tuviparves. Meie iga järgnev sõit, kus tal õnnestus kohtunik olla, lõppes 3-4 lipuga ja lõputu tiirutamisega ümbet jahi telje, mida igakordne lipp kaasa tõi. Siin tasub puutuda nendega kokku detailsemalt, jäädes siiski markantsemate juhtumite juurde.

Sõites Vibroega, kes võitis seekordse BMRT võistluse, õnnestus meil parema meeskonnatööga temast allatuules mööda saada ja all märgis lipu liiga suure kaarega märgi võtmise eest saime lipu. Sõites mööda Nybergist saime sama asja eest kohe 2 lippu, kuigi üritasin seekord jätta märgi ja enda vahele umbes 10 cm. Loogika oli vist selles, et kuna Nyberg on lahjem sõitja, siis ainult ühest lipust ei piisanud, sest siis ilmselt oleks me võitnud. Seda enam, et Ferrarese vastu saadud kahest lipust me vabanesime ja tegime finišiliinil 2. sekundiga viimase ringi ja võitsime ikkagi. Siis aga saabus suur hetk, kus otsustasime teha tagasi Hansenile saadud kaotuse eest Tallinnas ja keskendusime, mis kole ning surusimegi prestardis oma taktika peale ning luhvamiste käigus õnnestus meil ta seisma jätta otse stardiliinile ja ise käiku omades kihutasime tema ja stardilaeva vahelisest pilust läbi võistlusrajale ..... Ja siis 2 lippu korraga! Pärast uurisin McEwani käest kaldal, et kuidas siis niimoodi ja ta väitis, et me segasime Hanseni starti. Seda, kuidas saab segada koha peal paigal seisvat jahti, keeldus ta mulle seletamast ja ignoreeris mind jonnides, ehk käsu peale ei öelnud ta enam ühtegi sõna. Peale selle üritasin tema käest uurida, kas talle midagi ütleb suurte laevade kaptenitele ja headele purjetajatele tuntud termin kasvav ja kahanev, või paigal seisev maa, mille järgi saab alati otsustada, kas laev on kokkupõrke kursil või mitte, aga tema kissis seasilmadest paistis selge hämmeldus, nagu neegrilapsel, kes dzunglist leidis Coca-Cola pudeli. Missuguste lammaste käest see vend küll oma paberid sai on tõeliselt hämar. Aga ühe kohtunikueetika reegliga oli ta küll silmitult pahuksis, milleks on emotsioonitus, mida peab alati säilitama ja seda igas olukorras isegi siis kui sa oled pede ja armud hullu pööra ja ainus võimalus tähelepanu võita on lippudega vehkimine ja vilistamine.

Saan siiski aru ka temast, sest enne, kui ta tuli Baltic Match Touri vilistama, ei öelnud Eesti talle midagi ja kohale jõudes nägi ta tõesti, et on siin mingid vennad, kes maailmas 70. koha peal ja sihukese mõttetu olekuga. Aga siis järsku kukuvad teravalt kiusama maailma 7. venda ja puha. See ei saa olla muu, kui puhas joppamine ja et nad uhkeks või midagi ei läheks, siis lippu neile! Selle peale aga ühtäkki küsitakse tund aega vastikuid küsimusi, millele keeruline vastata, sest küsimused liiga jube argumenteeritud. Nii et mis seal ikka, veel neile lippu, et koht teada oleks! Aga selle peale need tsordid ainult naeravad nagu haned vihmas ja pealegi mölisevad julmalt vastu hea ja halva maitse piiri peal nii, et ei saa ka ebasportliku väänata. Veel lippe ja siis veel ja veel, aga need kurivaimud oskasid ikka 2 sõitu kuidagi võita, kuigi keerutasid nagu luikede järve balett. Pärast show lõppu teab ta raudselt, millised on eesti purjetajad ja laseb selle jutu kaugele maailma lahti. Ja ma loodan et see sõnum on järgmine - Ükski jobu meile pähe ei istu!

Selles võistluses saadud eelviimast kohta hindan ma ühe parima saavututusena oma match race karjääris, sest 5 lipust välja imetud kaotust olid selle hind, aga saadud emotsioon jääb mulle meelde aastateks ning ma mäletan veel aastakümneid kuidas Ewan McEwan möllas, kui keeristorm.

On olemas ka analoogne näide eesti kohtunikest. Kes korvpalli jälgivad, need kindlasti tunnevad tantsuvendade paari Susloveid, kes muidu ehk normaalsed edasipüüdlikud tüübid, aga veits ara verega. Ja nende argus peegeldub selgelt ka vilepartiides. Muidu rahulikud tegelased lähevad närvipinge all näost roosaks ja higiseks ja sagenev viletortsutus on selle tunnuseks. Nende karjääri tippteos oli paariaastatagune Eesti Meistrivõistluste veerandfinaal, kus korvpallivõstkonnad veidi puksima läksid. Selle peale kodanikud Suslovid leekisid platsilt riietusruumi ja sulgesid enda taga uksed ja neelasid alla võtmed ja ronisid prügikasti taha peitu, igaks juhuks veel jope alla ka. Kui siis puksimised puksitud ja mehed maha olid rahunenud, tulid ka Suslovid tagasi ja vilistasid kokku umbes 20 platsilt eemaldamist, mis kehtis nii mängijatele ja massööridele, kui ka treeneritele. Ning igaks juhuks ka paksule purjus pealtvaatajale, kes istus kohe meeskonna pingi taga ja peeretas vahetpidamata, sest valmistas kodus pärmijooki. Kuna platsilt eemaldamine tähendab automaatselt järgmise mängu vahelejätmist, oleks olnud järgmise mängu seis selline, et Tartu Rockil saanuks mängida 1 mängija ja Raplal 2 mängijat. See aga pani Korvpalliliidu sebima ja Suslovite otsus tühistati piinlikult kihistades. Sõnum siiski selline, et vilede, lippude ja muu sellise enda kätte kahmamine kannab endas ka vastutust, mitte mikrovõimu mudelit.

Seekordse soome etapi tahaks välja tuua, kui erakordse kogemuse meeskonnatööst, kus head sõbrad tiimist Janno Hool, Karm Palk, Ago Rebane suutsid panna paadi elama ja tantsima, kus meie kõik maailmanimega konkurendid mitte mingit eelist ei omanud. Selline kogemus oli uskumatu ja sundis ümber hindama paljud harjumused. Pautige või halssige palju tahes, meie teeme seda paremini. Sellise asjaga harjumine võttis aega ja veel eriti see, et laeva pealt tuleva info täpsus ja üksteise toetamine oli järsku maailmatasemel. Koha poolest täiesti läbikukkunud võistluse taga hakkas mulle esimest korda tunduma, et me tegelikult suudame ka mätchis võita keda iganes, kui me kõik koos vaid täiest jõust tahame ja üksteisele loodame ning oleme valmis kurja moodi kannatama. Hea oli ka meeskonna kaptenitaluvuse aste, sest vööri Karm Palk suurt midagi ei kuulnud, Hoolel suht pohhui ja Ago lihtsalt ei usu, et mõni on piisavalt hull, et vihast vahutada. Aga iga positiivse emotsiooni võtsid kõik rõõmuga omaks ja kinkisid seda ka edasi. Mul on au sõita sellise seltskonnaga!

Meie segaste sekelduste tulemusena, kus Kullachi Flaing Massiiin millegipärast toru ei võtnud ja tänu sellele me tavapärases kohas ööbida ei saanud, pidime peatuma asutuses nimega Omenahotelli, ehk õunahotell. See toimis täielikult internetibaasil, kus puudusid igasugu töötajaskond ja elamus oli vinge. Masinatega suhtlemist sai tunda kõvasti. Neti teel tuba tellitud, hakkas telefoni peale laekuma igasugu koode ja numbreid, kuidas ustest ja liftidest sisse ja välja saab ning mismoodi telekas sisse käib jne. Kõike seda jälgisid kaamerate technosilmad ning ühtäkki olimegi homses, kus inimese roll veidi hämar. Mul hakkas veidi kõhe meie laste pärast, sest isegi unine ja pahur live kontakt mõne adminniga tundus järsku suht hinnaline. Mismoodi saab elada, kui igasugu masinad kõik tööd ja asjad ära teevad. Mismoodi jääb toimetama kodanik juhus ja looduslik valik, kui me järjest vähem üksteisega kokku puutume ja kogu oma asjaajamise masinatele usaldame. Ja mis hakkab toimuma, kui on elektrikatkestus vms. Tundus igal juhul suure ja kasvava ohuna inimlikkusele ja tunnetusele, kus isegi vihkamine ja raev on tükk maad rohkem väärt, kui arvuti elektrisurin ning omaendaga lõputu tõttvahtimine. Aga eks me siis näe. Siiani, kuni võimalik, tahaks mina isiklikult tunda võidurõõmu, kaotusekibedust, uhkust, kurbust, edevust, viha, armastust ja kõike muud, mida kaasinimesed üksteisele pakkuda suudavad!

Mati Sepp
Baltic Match Tour 3
21. august 2010
 

Baltic Match Tour Tallinna etapp (21.08.2010)

Tallinnas toimunud kodusel etapil oli paranenud nii meie meeskonna koosseis, kui ka tulemused. Saime 5 võitu ja 6 kaotust, mis kokku andis 9. koha ja 5. koht jäi äärmiselt keeruka vaidluse lahendada, kus me edestasime füüsiliselt Björn Hansenit, aga kaotasime pärast protesti, kuna olime seganud teda finisheerimast, kuigi olime ise selleks ajaks ületanud kogu jahi pikkusega finishijoone, temal aga oli pool jahti veel võistlusrajal. Asja põhjus oli selles, et vahetult enne finišit heastasime oma karistuse ja ei pidanud enam spinnakeri üles tõmbama ning liikusime selle võrra aeglasemalt nii, et mis iganes me oleksime teinud, oleks ta saanud kurssi meie peale hoides väita, et me teda segasime, samas kui meie kohustus oli lahkuda finišiliinilt võimalikult kiiresti.Selle juhtumi kohta proovime teadmisi korjata ISAF kohtunikelt, kes suurvõistlusi vilistanud ja anname kommentaarid teile edasi.

Kuna endiselt on tegemist uskumatult kõva tasemega võistlusega, tuleb meie võrdset heitlust maailma tippudega pidada äärmiselt kordaläinuks. Loodetavasti oleme oma tiimiga teel, kus oleks võimalik astuda edasi samm kvaliteedi suunas, mis lubaks muutuda stabiilsemaks läbi võistluse. Sest kui mõnes stardis õnnestus Eesti laeva ahtrit tutvustada sellistele nimedele nagu Neugodnikov, Minoprio ja Hansen, siis näiteks kohustuslik võit Nybergi vastu jäi võtmata. Samuti sabistasime märgipuute kätte ära võidu uusmeremaalaste üle, mis taganuks poolfinaalikoha.

Siin väike seletus match race ja fleetrace vahele, mida demonstreeris ajakirjanikega peetud Pro Am sõit, kus meie kogemused võrreldes teistega mäekõrguselt suuremad. Juba stardis oli selgelt näha Björn Hanseni kimbatus, kus ta pidevalt otsis kedagi, kellele keskenduda ja valis välja Neugodnikovi, keda siis passis krillis silmadega. Meid unustas ta aga vaadata ja 10 sekundit enne stari lükkasime ta üle liini ja võitsime lipu juurest stardi nagu muuseas. Edasi mööda rada sõites oli näha, kuidas mätcimehed hullult ringi vahtisid, et kedagi pureda ja sama allatuules, aga keegi tuuli ja pööramisi pundi suhtes väga ei jälginud ning edenesime suhteliselt kähku läbi pundi edasi. Tunne oli selge ja julge ning mõte rahulik, sest see on see, mida lapsest saati harjutatud. Ja et meid rajavõistlusel võita, peab hirmkõva vend olema ja selle tegelase nimi ei alga ühegi sarnase nimega, mis mätchis esisajas. Nii et meie julge matk mätcimeeste pärusmaale võib meile mingi hetk anda nende ees eelise. Kui meid startide ja manöövrite ja protestidega enam pureda ei õnnestu, siis hakkavad lugema meie trumbid taktika, trimm ja tunnetus.

Soome etapiks liitus meiega hirmvälk Karm Palk isiklikult ja siis oli tiimi koosseis juba maksimumilähedane. Puudu ainult kamba peale 30 kg kallutuspowerit, mis tuleb talvega kuidagi likvideerida, sest kõvaga on iga kilo arvel.

Seegi kord üritasime Tallinna etappi korraldades välja mõelda midagi, mis asendaks purukuiva ja igavat regatidinnerit, mis välismaal kombeks, millegi äkilisema ja vürtsikamaga. Seekordne otsus oli korraldada pokkeriturniir, et selgitada välja parim ja kavalaim pokkerispetsialist purjetajate hulgas ja selge üllatusena osutus selleks Farokh Tarapore Indiast, kui arvastada, et ta mängis esimest korda oma elus. Pokkeri käigus õnnestus seltskond kähku Veenuse ööklubikonditsiooni sebida ja nagu Tallinnas tavaline, sai regati afterparty tuntuks üle maailma, kus väga aktiivseks rokkijaks osutus ka maailma esinumber Adam Minoprio. Ning sai see ka kindlalt salvestatud pildimaterjaliks ning fläshina ilmselt võiks ca 500 eek väärt olla küll.

Hommikuks oli staff veidi muljutud, aga rõõmus tuju kandus kindlasti ka nendele, kes kulm kortsus poolfinaali ja finaali sõitma asusid.

Mati Sepp
Baltic Match Tour 2
18. august 2010
 

Baltic Match Tour 1. etapp (17.08.2010)

Stockholmis algas meie selle hooaja suurim match race üritus nii korraldajana, kui ka võistlejana. Meeldetuletuseks, et Baltic Match Tour (BMT) koosneb kolmest osavõistlusest üksteise järel Stockholmis, Tallinnas ja Helsingis, mille kokkuvõttes selgub tuuri võitja. Tegemist on 9. päevase tippüritusega, kus sellel aastal on ülivõimas koosseis ja teiste hulgas osaleb maailma esinumber ISAF match race edetabelis Adam Minoprio Micelle Perrise tiimis. Taktikuna teeb Olli-Pekka Lumijärvi tiimis kaasa Jes Gran Hansen, kes osaleb võistlustel suhteliselt harva, aga siis ka väga edukalt, Taanis toimunud World Match Race Touri etapil sellel aastal oli ta võitja. Veel osaleb Venemaalt Jevgeni Neugodnikov, kes esindab Synergy Sailing teami, kes olid finaalis selle aasta Louis Vuitton Cupil ja kaotasid sõitudega 2-3 praegu match race maailma valitsevale Fly Emirats tiimile. Samuti on siin veel Björn Hansen Rootsist, kes on olnud aastaid maailma esikümnes. Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist on julgelt grade 1 tasemega suurvõistlusega.

Korraldamise poole pealt tuleb öelda suur tänu meie Rootsi partneritele, kelle eestvedamisel asi üldse toimuda saab, sest maailma proffipurjetamise tippe nii palju kokku saada on tõeliselt raske.

Meie isiklik edenemine Rootsis oli aga ette otsustatud sellega, et pidin meie põhivöörimehele Karmile Palgile puhkust andma, et ta saaks tulla Scarlinosse X-41 Euroopa Meistrivõistlustele ja teda asendas vähekogenud kohalik purjetaja Thomas (udususe tõttu unustasin ta perekonnanime). Sõita maailma tippude vastu veidi logiseva erinevakeelse tiimiga on sama hea, kui hambutuna kuivatatud liha närida. Tulemus on selgelt sama tükk, terve, tatine ja libe. Siiski võitlesime vapralt ja saime 3 võitu, kus irooniana alistasime mõlemad selle võistluse finalistid, aga kokku ikkagi eelviimane koht. Manöövrite nimekirja, mida oli keerukas sooritada, tuleb kanda paudid, halsid, märgivõtud. Tegijad olime aga prestartides ja taktikas ning sõidukiiruses. Kasu oli sellest aga ainult kuni järgmise jamani.

Muus osas oli sõber Thomas uskumatult põnev tegelane, kelle harrastuste hulka kuulusid lendamine, õhupallisõit, sukeldumine, mere põhjast vanade laevade otsimine. samuti leidsime ühiseid huve ajaloos ja religioonis ning näitas ta mulle kätte ka samal saarel olnud väega koha, kus metsloomad pidid ennast laadimas käima. Jututeemasid meil jätkus ja kui praegu järgi mõelda, siis sellised episoodid, kus meil õnnestus talle rõõmu valmistada läbi purjetamise ja temal meile oma särava isiksusega, teevad elu tõeliset põnevaks.

Kuna pea oli mõtetest ja emotsioonidest paks siis läks hommikul kell 6 uni ära ja otsustasin minna jalutama ning tekkis idee vaadata järgi koht, mida ta mulle päeval näitas. Ronisin mäest üles ja läbi võsa ning kohale jõudes passisidki Thomase lubadusena mind kaks kitse just õiges punktis. Ajama nad loomulikult müdinal panid, aga jälgede järgi vaadates käisid nad seal tõeliselt tihti. Ja kuna koht oli ilma rohuta, mida süüa, siis oli neil sinna asja muul põhjusel. Istusin siis maha ja vaatasin, mis saama hakkab ja tõepoolest hakkas rahutus kaduma ja mõtted uitasid mööda kaugeid radu aegadesse, kus meie esivanematel sellised paigad pühamute eest olid, kus järgi mõelda ja endasse vaadata. Ei oska täpselt mõelda palju aega oli mööda läinud, aga järsku avastasin kõdi peale, et sipelgad olid üle minu labajala omale käiguraja teinud ning tegelesid tõsise kaubaveoga. Kes vedis majadetaile, kes söögikraami ja isegi üks surnumatja jalutas oma lahkunud sugulasega matustele, osad aga passisid kõrval käed puusas. Ilmselgelt ei lasknud nad minu olemasolust ennast häirida ja oli neil savi hiiekohast, kus nad juhtumisi elasid ja mingist kõrgest tüübist, tänu kellele tuli paras ring läbi käia oma igapäevasel rajal mäest üles ja siis alla. Pidasin seda märguandeks, et vaja minema hakata eelnevalt proovides putukatest lahti saada, et neid mitte vihastada. Tuppa jõudes tuli tõeliselt magus uni ja hommikul võistlema minemiseks pidid tiimikaaslased kõvasti ust prõmmima.

Thomase lood aga muudkui jätkusid ja tuli välja, et just selle võistlusraja all, kus me purjetasime, leidis ta mitusada aastat vanad väikese laeva jäänused. Kasutas ta selleks ülikõva elektroonikat, mis pidi korraga üle vaatama paarisajameetrilaiuse riba paadi all ja kui midagi tundub olevat põnev, siis salvestab koordinaadid arvutisse ja siis on juba edasi sukeldujate töö midagi välja tuua. Kui Ameerika ostis Venemaalt ära Alaska, jõuti kaubale ka summas ja vastavalt kokkuleppele pidi see toimetatama meritsi St Peterburgi. Asuski laev nimega Orkney teele 1867. aastal ja ületas õnnelikult ookeani ja Läänemere. Viimast korda nähti teda Gotlandi saarelt itta purjetamas, kui samal päeval puhkes hirmkõva torm milles ta kadunuks jäi koos oma lastiga 7.200.000 Dollarit kullas tolle aja vääringus, mis tänaseks tõusnud palju kordi. Kui nüüd natukene spekuleerida, siis tavaliselt on tormid Läänemerel lõuna-lääne suunalised ja eeldusel, et tegemist oli suht merekindla alusega, peaks sellise laeva põhjaminekuks vaja minema kuhugi otsasõitu. Ja kuna tema kurss oli võetud Venemaa poole, pidi ta ka läbima Eesti ranniku Saaremaast ja Hiiumaast läänes. Gotlandi poolne meri on sügav ja lai aga Eesti rannik igasugu karisid täis, nii et kui kellelegi tundub ahvatlev siis see on saak mis tuleks üles otsida ja võib endale osta soojal maal täpselt nii suure saare, kui pähe tuleb, koos seal peal elava rahvaga. Igatahes, kui kuskil tundub midagi põnevat siis oleks Thomas oma elektroonikaga kohal nagu niuhti

Mati Sepp
Baltic Match Tour
16 august 2010
 

Juhused (11.08.2010)

1. Rebane oli metsas väheke omalaadse huumoriga tuntud tegelane ja teda peeti suhteliselt kohtlaseks. Talle endale tundus asi naljakas, aga teised loomad eriti vaimustatud ei olnud. Nimelt meeldis rebasele hirmsasti salaja ligi hiilida ja siis täiega proovida ehmatada, seda eriti juhul, kui keegi oli millessegi mõttega süvenenud ja teda õnnestus veel vürtsiks korralikult näksata. Igal juhul kirg oma joru ajada oli Reinul selgelt üle võlli ja nii mõnigi kord tuli tal sinise silmaga ringi jalutada, kui loomadel asi lõplikult üle viskas.
Jüri oli keskmine mees nagu ikka ja käis tööl programmeerijana naaberlinnas, kuhu oli umbes tunni jagu sõita. Oli ta ka veidi nohikutüüpi ning pabistas suhteid nii sõprade, kui sõbrannadega, mille tulemusena oli ta ebaveendunud poissmees, kes nahistas tavaliselt õhtuti telekat vaadata ja õlut libistada, kuna kellelegi eriti külla minna polnud. Siiski oli ta eelmisel õhtul käinud oma ema juures, kes valmistas pojakesele suure kuhja seenepirukaid, mis tal hommikuks kenasti põhja alt lõid ning keset tööle sõitmist nii karmilt uksele hakkasid koputama, et metsapeatusest pääsu polnud.
Jooksis siis Jüri robinal võssa ja kükitas maha ning proovis vehkides parme eemale peletada. Sattus sealtsamast rebane mööda jalutama ning vaatepilt kontoriroti kahvatust taguotsast võttis tal vuntsid erutusest higistama. Hiiliski loom saba seljas ligi ning lõi hambad otse tuharasse. Jüri kargas püsti ning leekis suure ehmatusega püksid rebadel autosse ning põhjustas nii mõnegi liiklusohtliku olukorra, et kiiremini haiglasse jõuda. Nimelt oli marutaud mehe üks hullemaid foobiaid ja üldse käis ta korralikult arstide vahet, et kõik maailma pookimised ja vaktsiinid oleks tehtud.
Kristina oli jupp maad keskmisest kenam noor naisterahvas, kes töötas medõena traumapunkti vastuvõtus ja oli üldiselt oma eluga häppi. Aga see hommik tööle tulles põles talle tema boifrend parklas täiesti võõra tsikiga auto tagaistmel toimetamas. Juurde ta ei läinud ja skandaali ei korraldanud, aga oli pehmelt öeldes hingepõhjani solvunud ning otsus tagasi teha oli nii ruttu kui võimalik.
Jõudis siis ehmatusest higine Jüri traumapunkti, kus vihast vahutav Kristina talle kõiksugu vajalikud süstimisprotseduurid korraldas. Jüri kartis kenasid naisterahvaid hullupööra ja veel eriti, kui pidi nendega midagi rääkima või seletama, siis hakkas vaene mees puhtalt kokutama ja mökutama. Kristinale aga sobis tagasitegemiseks sellel hommikul mis iganes ja otse peale ta lendas andmata meie nohikule aega ehmatamiseks. Mehe kiituseks tuleb öelda, et füsioloogia tal toimis küll.
Kui kõik meie tegelased olid oma tegemised lõpetanud ja maha rahunenud ,siis üks alles hakkas pihta. Nimelt jäi kristina rasedaks ja sünnitas mõne aja pärast igati terve ja targa poisslapse. Hiljem sai tast tuntud poliitik, kes arvas, et tänu edsipüüdlikusele saavutab kõike. Aga kui ta oleks võibolla teadnud, siis pidanuks ta tänama hoopis segast rebast või käärinud seeni või ema exboifrendi, kes toimetas kellega, kus juhtus.

2. 1982. aastal sattusid kaks 14-aastast poisirüblikut kolades Haapsalus jahtklubisse, kus igasugu purjepaadid vees ja maa peal ning tehnikahuvi ja näppimishuvi oli selgelt olemas. Sai siis nokitud siit ja sealt ning kuna aeg oli hiline, ei osanud kuidagi ootata, et keegi peale satub. Aga siiski lendas jahtklubi uks lahti ja kargas sealt välja poiste mõistes suur ja kuri mees, kelle eest kannatas kohe plagama panna. Mees oli aga kiire ja tugev ning sai poisid ruttu kätte. Oodatava koslepi asemel tegi mees hoopis poistele ettepaneku tulla järgmise päeva hommikul purjetamistrenni, mis ühe poisi saatuse otsustas lõplikult.
Raul Kõivul oli käitumises mitmeid valikuid ja kõige loogilisem nendest oleks olnud vargapoistele säru teha. Selle asemel nägi ta hoopis midagi muud ja muutis hea teoga lõplikult ühe inimese elu ja sellega seoses pühendan ma oma võidetud kulla oma esimesele treenerile ja õpetajale, kes praeguseks seilab ammu juba taevastel meredel.Suur tänu sulle Raul Kõiv, olgu esiisade rajad sulle kerged ja rõõmsad!

3. 2008. aastal helistas mulle Soome X-Yachts diiler Robi Grippenberg ning palus võtta kaasa 2 klienti Vahemerele purjetama, et seal oleks neid võimalik moosida jahti ostma. Mehed olla Peterburis tuntud purjetamistegelased, kes pidevalt välismaal erinevaid jahte rendivad ja nendega võistlevad. Tavaliselt käisid nad sõitmas oma kapteniga ja seilasid suhteliselt korralikult laevastiku tagaotsas. Mis merel välja elamata jäi, see tehti kaldal tasa elu, riiki ja emotsioone nautides. Koos meiega purjetades avastasid nad äkki teistsuguse nõudliku keskkonna, kus hoopis sõidetakse võidu peale ükskõik kelle vastu ja ei anta armu endale, meeskonnale ega laevale. Nende jaoks oli peamine avastus, et on siiski olemas vene keelt arusaav seltskond, kes teab ja oskab ja suudab läbi lüüa alal, mis siiani on olnud suurte ja vanade riikide pärusmaa.
Pärast mitmeid koos sõidetud regatte kasvas koostööst välja EST-RUS Sailing Team, mis on tehniliselt ja oskustelt piisavalt tugev, et sõita võidu peale ükskõik kus või kellega.
Suur tänu Vladimir Nikitin!

4. 5. augusti hommikul tööle sõites kell 8.30 helises Jarle Stokke-Olseni telefon, kus tal paluti tulla asendama selga vigastanud purjetajat jahil, mis juhib maailmameistrivõistlusi. Kell 9.00 oli mees jahtklubis kaalumisel ja mõõtmisel, kell 9.30 sõitis jaht välja merele ja suurendas oma edu teiste ees pea püüdmatuks. 6. augusti pärastlõunaks sai Jarlest maailmameister.

Mati Sepp
TechnoNicoli kapten
12. august 2010
 

1 sekund peale maailmameistriks tulekut (08.08.2010)

Maailmameistrid (08.08.2010)

Eesti purjetamisel on täna pidupäev, sest alles teist korda on ühelgi eestlasel olnud võimalus võita kuldmedalid Maailmameistrivõistlustelt purjetamises. Meeldetuletuseks, et esimene kuulub team Fortele, kes just praegu peab oma viimase sõidu lahingut medali nimel merel ja meie hoiame neile pöialt seekord kaldal, sest eile sai kõik juba lõpliku selguse ning hõbe on veel alles, mille pärast madistada.

Nagu meie tiimil kombeks ei tulnud see võit siiski mööda kiirteed, vaid käänuliselt ja kariderohkelt läbi närvipinge, millele oleks võinud rahulikult elektivõrgu taha lülitada. Eilsed esimesed kaks sõitu möödusid konkurente hoolega passides ja kohad 5. ja 3. säilitasid täpselt sama vahe, mis päeva alguses. Ja nagu siin tavaks, hakkas kolmandas sõidus juhtuma. Nimelt õnnestus mingi nipiga spinnibrass keerata ümber laeva sõokruvi nii kapitaalselt, et kätte saamiseks pidid meie kaks vene meeskonnaliiget kargama vette noad hambus nagu kariibi mere piraadid. Erinevalt Kariibidest oli siinne vesi aga umbes pluss kümme ja au kuulsus meestele, kes 10 minutit laeva lahti harutasid. Selleks ajaks, kui meetritepikkusest järel lohisevast köiest lahti saime oli stardiprotseduur ammu alanud ja täis purjeis stardi poole kihutades oli üheks hetkeks selge, et umbes minut jääb puudu. Siin läheb asi juba veidi spirituaalseks, sest Neptunit appi hüüdes palusime me ainult ühte, et tuleks üldine valestart ja laevad tagasi kutsutaks. Ja kui viimane palvejupp oli lausutud tuligi raadiost hingeõnnistus general recall! general recall! general recall!

Kuna nüüdseks oli närvipinge ja vapustus ja kõik muu juba olnud, siis viimase, kordusele läinud stardi võtsime me puhtalt ja rahunenult ja lahkusime tõtlikult ülejäänud laevade seltskonnast. Sellist meeskonnatööd vaadates, mis siis toimus pole võimalik sõnadesse panna. Keegi endale ei halastanud ja seest muidu valge laev oli vereplekkidest punane. Seda eriti ühe vene sponsori korralikust kõhuhaavast, kes laeva all brassi lõigates oli ennast õmblemist vajavalt veristanud. Olgu siinkohal öeldud, et tegemist oli sama mehega, kes varasemal päeval hullult rahe alla jäi, aga nüüd käitus nagu kangelane Stalingradi all. Täielik respekt! Karm vana!

Viimane sõit aga muudkui edenes meie järjest pikemal juhtimisel ning esimene ja ainuke kord ootasin ma täiest jõust, millal see ometi läbi saaks samal ajal kuulates kõrvad kikkis igasugust kahtlast naginat, mis laev tegi, sest nüüd oleks meid saanud segada ainult laeva kere või masti pooleksmurdumine. Siis see finiš tuli, mis tõi võidu viimases sõidus ja ka Maailmameistrivõistlustel.

Muidu on täitsa normaalne olla, aga veidi raske on kaashäälikuid rääkida, sest suu on kõrvuni peas ning kotkas on uskumatult laiali ja tiivad ulatuvad ümber maakera otstest uuesti kokku ning tuju on, kui kõige läikivamal porikärbsel.

Samal ajal kaldal ja merel. Olid meil siin siis kenasti kaasas kõik karmid vägiloomad Möigas, Gorõnitsh ja ka lilla sigamäger. Kuna terve aasta on meie käekiri olnud väljakutsuv, siis otsustas porukas pärast suurt madinat merel, mis neil kõvasti auru nõudis (kuna norra trollidega on see jama, et nii kui ühe maha lööd, kasvab samast kohast 7 asemele) ennast kaldal kõvasti tuulutada koos võiduka tiimiga. Ööklubi tüüpi murjamid nad eriti polnud, rohkem sihukesed väljakutsujad ja pikkusemõõtjad, mis sobis meilegi, kuna kohalike trollide käest õnnestus välja pigistada teave, et kuskil mitte väga kaugel ja sügaval mägede all elab suur ürgtroll ise, kellel isegi Norra kuningas käib kord aastas taldu suudlemas ja palumas, et see ei laseks Rootsil ega Euroliidul Norrat alla neelata. Troll on sellega siiani kenasti hakkama saanud ja tema põhiline taktika on käia mööda maaluseid käike Iraagis ja sealt punnsuutäite kaupa naftat varastada, et see norra rahva rikkuseks mere alla paigutada, et orjapõlv kunagi ei koidaks.
Aga pidi ka hirmus karm vana olema ja see oli paljutõotav. Tagus siis Gorönitsh jalaga maad, kuniks lõpuks ühe käigu sein kokku kukkus ja me maaaluseid käike mööda ürgtrolli koopa poole saime minema hakata. Minek oli suhteliselt lihtne, sest viimased 38792 aastat see loom ennast kihlveo pärast ei pese ning pohnutt nõelas ja näitas suunda ja peagi hakkas ka mörisevat hingeldamist kuulma. Jõudsimegi siis peakoopa väravasse ja piilusime sisse.
Meie tavameeskonnal läks mõõtmise tahtmine kohe üle, sest koosnes loom puhtalt rauamaagist ja okastraadist ning nägi nii hirmpööraselt kole välja, mis neile, kes korra näinud, enam kunagi asu ei anna ja sunnib iga öösel kell kolm püsti kargama, sest see oli sama kellaaeg, mis me kohale jõudsime. Meie kurjamitel hakkasid aga erutusest küüned kasvama ning peale nad lendasid. See lõugamine ja mürgel, mis lahti läks oli nagu vulkaanipurse ning vürtsi lisas lohe Gorönitshi tulepursked, mis olla Islandisse ära paistnud.
Hull madin käis öö läbi vahelduva eduga, kus 7 korda tõrjuti meie kamp koopast välja ja 7 korda läksid nad sisse tagasi. Viimaks kukkus rapsimise käigus Möigasel põuest välja suur vaat kaua käärinud lambapissi, mis puruks läks. See aroom tõmbas tähelepanu madinalt mujale ja õige varsti istus kogu kogu kamp rõõmsalt ruiates ja jooki tarbides väikese kodustatud vulkaani jalamil üksteisele muinasaja lugusid pajatades ja oma purjetamistiimi vägitegusid kiites. Selles kohas ürgtroll veidi kohmetus, sest tema ja ta kuninga tiim oli merel katkuda saanud, aga lohutuseks oli talle kindlasti see, et meiega sõitis pärast põhitiimi liikme Igor Rybakovi seljavigastust kaasa kohalik ülikeerulise nimega Norrakas, tehes meie tiimist lausa 3-rahvuselise võitjameeskonna. Lisaks sai Möigas teada nippe eriti peene tuulesõlme valmistamiseks, mis isegi itaallasi nende kodus võita lubavad.
Pidu sai läbi ja surusime tubli looma käppa ning soovisime talle jätkuvalt jõudu oma vapra rahva kaitsmisel, mis sest et purjetamises ehk vahest ka veidi hapum lugu sisse tuleb, aga seda ainult eestlaste käest.

Mati Sepp
TechnoNicoli kapten
08. august 2010
Arendal, Norra

X-41 Maailmameistrivõistlused Arendalis, 2. päev (06.08.2010)

Pärast eilset suurmölisemist oli suhtumine jahil muutunud selgelt julgemaks ja kärmemaks ning esinevate murede puhul ei häbenetud silmapilkselt pöörduda targemate ja kogenenumate kolleegide poole. Asi sujus jälle kahe kindla võiduni esimeses kahes sõidus, kusjuures esimeses neist oli äärmiselt nauditav kahevõitlus Norra TP52 tiimi Lexintoniga, kus teeb kaasa ka Norra kuningas. Vaatamata kõigest jõust üritamisele ei saanud nad meie hirmsa käigu vastu kuidagi ja mängisid ennast päeva lõpuks sootuks pildilt välja.

3. sõit kujunes jälle eriliseks. Siiani kenasti puhunud tuul muutus auklikuks ja meie senine taktika startida lipu juurest sai esimese tagasilöögi, kui minut enne starti jäime tuuleauku ja rapsisime ennast jubedalt sõlme koos veel nelja üritajaga. Aga taktika nägi ette, et vasakule tuleb saada isegi siis, kui see toob kaasa lahtise selgroomurru. Kuna teised, stardi võitnud jahid hakkasid kõik paremale minnes üksteist passima, saime oma tahtmise ja olime vasakus nurgas kahekesi taanlasega, kui meie prognoositud tuul kohale jõudis ja meid kilomeetriga märgis teistest ette tõstis. Sõidu edenedes tuul muutkui kustus ja seda eriti eespool, nii et ainuke, mis me teha oskasime oli meie kõige kurjemate konkurentide Lexintoni ja Forte kontrollimine, et vahet suuremaks venitada ja see ka õnnestus. Päeva lõpuks vahe Fortega 7 punkti ja kui arvestada, et 9. sõidust alates mahavise, siis lausa 9 punkti.See aga otse loomulikult ei luba kuidagi õhku täis tõmmata, sest oma igipõlise konkurendi Jaagu käekirja teades ei tohi pedaali hetkekski üles tõsta.

Tahaks veelkord esile tõsta Eesti purjetamise taset. Juba Peeter Saraskini suure jahiga esimestest välismaaregattidest alates on toimunud pidev areng ja üksteisega maid jagades ka tohutu edasiminek. See on pannud siinsed Norra lehed Eestist, kui purjetamismaast pikki lugusid kirjutama.

Mis tunne siis on sõita MM liidrikohal? Täiesti kohutavalt närvesööv, sest kaldal mõeldes kerkivad ette järjest fantastilisemad stsenaariumid igasugu tuuleaukudest ja karmidest kõrgetest konkurentidest, kellel on rauast hambad ja kohevad läikivad karvad. Aga samas vist unustame väga kergelt, et kui vaadata välismaalaste blogisid, siis on need hoopis paksult nõutust täis, et mismoodi eestlastest jagu saada, kellel veel Möigas ja muud metslased kaldal ja põõsastes hiilivad ja vabal ajal Norra trolle vägistavad. Nii et oleme vist ise karmid ja koledad nagu lohe Gorönitsh.

Närvilisus on aga siiani alati üle läinud, kui on antud 5. minuti ettevalmistussignaal ja protseduurid pihta hakanud. Siis on kõik selge ja terav. Meeskond toimetab, kapten seletab ja laev kulgeb. Endiselt on plaanis purjetada täiest jõust ilma kompromissideta ja see koht, mis siis välja sõidetakse ongi parim, mis siin sai juhtuda.

Mati Sepp
TechnoNicoli kapten
X-41 MM Arendal, Norra
05. august 2010
 

X-41 Maailmameistrivõistlused Arendalis, 1. päev (05.08.2010)

Lõpuks algas üritus, mille nimel siiani trenni tehtud ja rahasid investeeritud. Kui vaadata ettevalmistust, siis ei tohiks selle, ega materjaalosa taha midagi jääda. Aga nagu päev näitas, siis võivad närvid otsustavaks saada.

Alustasime võimsalt kahe esimese sõidu kindla võiduga, tallates konkurensitult hullu käiku, mis teistele jäi püüdmatuks ning libisesime eest igal kursil. Samuti tegime soliidsed, kindla peale stardid ja lipu eelise juures võtsime pidevalt hea käiguga positsiooni 3-4 ndana ning kes iganes lipu juurest stardi võitis, selle saime ruttu kontrolli alla.

Kolmandas sõidus aga hakkas juhtuma. Esimese grüssu läbisime kindlalt ja olime üleval märgis 3. kohal tihedalt liidrite kannul. Arvestades meie käike ja manöövreid oli otsetee võidukasse finishisse. Aga soojenduseks lagunes allatõmbe seekel, millest sai alguse uskumatu jamadeahel. Kuniks ilma allatõmbeta läksime, kasutasid tagaolevad jahid eelist kõrgemale sõita ja katsid meie tuule ning vajusime 5. kohale. Aga all märgis suutsime imeteravalt nõelates taastada oma 3. koha, kuid meie vene sponsorist sõber jättis millegipärast genu soodid kinni sõlmimata ja nii kui alumise märgi võtsime, tuli ilma eespurjeta grüssata. Rauli imekiire tegutsemine taastas minutiga meie eespurje ja asusime jälitama ning tõusime uuesti 2.-3. kohale. Siis pidime paudiga minema läbi jälitajate eest, aga sõlm millega genu oli seotud, lendas 2. halsil samuti laiali ja pidime tagasi pautima. Selleks ajaks oli minul keemistemperatuur ammu ületatud ja venekeelne ainult roppustest koosnev traktaat sisaldas üksikuid sidesõnu.

Siiski saime ka teise sõlme tehtud tänu üliinimene Raulile ja uuesti venitasime ennast 2. koha konkurentsi. Kuid üleval märgis spinni tõstmisel tuli purjesse 2 suht koht korralikku auku ning jälle tuli ettevaatlikult allapoole sõita ja konkurendid pealt läbi lasta. Kokku 6. koht, kuid kokkuvõttes liidrid meie kange vastase Forte ees, kes vaikselt tagant hiilides pidevalt ette välja sõitis.

Nii rängalt, kui seekord pole meie laevas kunagi varem äikest peksnud. Kogu õhk oli paks ja peamine küsimus oli, et kas te tahate või ei taha ja see puudutas meie idanaabreid. Põhjus selliseks tormiks oli see, et inimene, kes oli vastutav sõlmede eest, ei jõudnud neid korralikult lõpetada ja hiilis vaikselt minema ilma kellelegi teatamata, et töö pooleli ning isegi ainuke valmis jõutud sõlm oli piisavalt pask, et kestis ainult kolm sekundit. Siit siis minu küsimus, et milleks oli vaja investeerida pool miljonit euri ja arutu hulk tööd, et puhta arglikuse pärast asi peldikust alla lasta. Sellele ma rahuldavat vastust ei saanud ja tegin sealt omad järeldused. Inimene võib individuaalalal pabistada nii, et tilgad püksis ning kui liiga jube on, siis lihtsalt alla anda. Aga meeskonnaspordis selline võimalus puudub. Ja ole sa näost valge või oksenda või tiri endal juukseid peast, aga see ülesanne, mis teised sulle usaldasid, peab olema täidetud, kui selle juures kasvõi käed jalad murduvad.

Selle põhjal koostasin edetabeli enimlevinud hirmudest meeste hulgas.
1. Suutmatus ennst tagant piitsutada, et tippu läbi murda enda valitud elualal, sest liiga tihti hakkab valus ja raske ja õudne.
2, Ematus, kui üritatakse tuttavaks saada liiga ilusa tüdrukuga ja see ajab keele susisema ning suhu mõttetu möla ja tulemuseks soolokiimlus.
3. Võimetus panna i-le punkt, kui on millegi nimel hullult tööd tehtud ja tundub, et kohe on käes. Teisitisõnu võimetus tulla maailmameistriks v.m.s.

Mati Sepp
TechnoNicoli kapten
X-41 MM Arendal, Norra
04 august 2010

 

Scandinavian Cup 2010 kokkuvõte (01.08.2010)

Sai eile ennast merel ja maal nii tühjaks pingutatud, et polnud enam jaksu kokkuvõtet kirjutada, nii et siis hommikul värske olemisega tagantjärele. Enne eilset päeva olime suht raskes seisus ja 6. kohal, kus esimestega vahe üle kümne punkti. Pildile saamiseks oli vajalik pea eksimatu, kiire ja täpne sõit.

Meie elamiskoha juures on uskumatult vinge suur ja vana park koos läbi voolava jõega, kuhu meeskond hommikul suundus, et igaüks saaks oma erinevad jutud selgeks mõelda ja organismi soojaks venitada. Rääkisin seal puude, jõe, tuule ja päikesega ning õnnestus mediteerida ennast rahulikuks pärast avapäeva fiaskot. Enne merele minekut võtsime vastu otsuse kasutada uut, eriti kanget ja kerget medium heavy purje, et õppida teda enne MM-i veidi paremini tundma. See sai aga otsustavaks, kuna avastardis jäime halvasti kinni kahe suure X-55 ja X-50 vahele. Pääsemise hetkeks olime oma konkurendid eest ära lasknud, aga see, kuidas uus medium tõmbas oli võimas. Saime tihttuule kiiruseks kohati üle kaheksa sölme ning püüdsime kiiresti oma konkurendid kinni.

Päeva edenedes olime sõitnud välja kohad 3., 2., 2., kui teistel olid sees palju suuremad kõikumised. Päeva viimases neljandas sõidus oligi grande finale valmis meie igipõlise vana sõbra Fortega, kes oli purjetanud uskumatult kiiresti ja targalt. Sellest tuli üks haaravamaid duelle meie omavahelistest sõitudest. Iga sentimeeter ja sekund olid keskelt pooleks aetud ja keegi ei kinkinud kellelegi midagi. Siiski hakkas neiu TehnoNicoli kiirus peale jääma ja ühtlasi olid meie soodimehed Raul ja Ago kuni 13 meetrit sekundis puhuvas allatuules teravamad ning vahe hakkas venima. Siiski oli see piisavalt napp ja allatuule märgis tekkis meil terav olukord, mis lõpetas meie päeva protestiruumis.

Kuna tuul muudkui tõusis, hakkas meie uue mediumi power järjest kurjemini tööle ja saime vastutuules 38 kraadi TWA kiiruserekordiks täiesti uskumatu numbri 8.29, keskmiseks 7.8 ja vahe venis ja venis, kuniks sai hakata sihtima sõiduvõitu, mis oli vajalik meie rootslasest konkurendi edestamiseks jahil X-50. Kogu meeskond kallutas ennast tagurpidi ja kui finiš käes oli, ei olnud kellelgi erilist mahti rõõmustada, sest mehed kukkusid jahi põhja nagu kartulikotid. Meie Vene partnerite kommentaar oli, et siis kui nad oma pundiga taga tossutasid ja õllekest libistasid ning mõtlesid, et küll seal ees oleks vinge ja uhke sõita, ei osanud nad küll ette kujutada, et see nii valus ja pingeline on. Kogu meeskonna peale tuli siniseid laike kehal kokku vähemalt 10 ruutmeetrit ja ega Forte pealegi armu ei antud, Kalev Vapper sai endale kokkupuutest metallist poomiga täiesti korraliku sarve otsa ette.

Olime merel kokkuvõttes võitnud tasapunktidega rootslasi tänu viimase sõidu võidule ja edasi läks lahing protestiruumi, kus kaks eestlast inglise keeles maid jagasid. Peab tunnistama, et see oli hullult raske, sest kuskil välismaal omadega jamada mulle absoluutselt ei meeldi. Seda enam, et olukorra tekitas meie jahtide erinev kogemustepagas lähivõitlusest, kus meie meeskond on match race'is pikalt karastunud ja meid ei löö verest välja ka 10 sentimeetrit jahtide vahel. Aga Forte väga tugevatest fliidisõitjatest meeskond hakkab alla jahipikkuses ruumis ennast ebamugavalt tundma nagu sugulase pulmas, kui pinda käiv vanaonu tuleb haisvate hammastega rääkima, kus alles siis oli, kui tema veel noor.
Protest lõppes tagasilükkamisega ja meie võitsime Scandinavian Cup 2010, mis oli meie teiseks võiduks sellel aastal välismaal toimunud regattidest. Ja Forte tõestas järjekordselt Eesti tugevat taset avamerepurjetamises oma 3. kohaga.

Juba mõne päeva pärast algavad Norras Arendalis maailmameistrivõistlused, millele üritame vastu minna julgelt ja rõõmsalt oksad laiali, sest tänu erakordselt kiirele asjaajamisele õnnestus meil korda teha ka heavy spinnaker, kus siinkohal tahaks eraldi tänada Ivo Koosti, kes suutis samaks õhtuks, kui spinn purunes, ennast Kopenhaagenisse sebida ja selle endaga kaasa Eestisse remonti viia, kust see esmaspäeva hommikul DHL erisaadetisega meile järgi tuuakse.

Juhtus veel üks kummaline lugu. Maailmameistrivõistlusteks registreerisid ennast Russel Coutts, BMW Oracle tiimi suursponsor Larry Ellisson ja Paul Cayard. Sellega on maailmameistrivõistlustel esindatud 3 tugevaimat tiimi maailmas Team New Zealand, BMW Oracle ning Artemis, kes on omavahel jaganud võidud kõikidelt purjetamise suurregattidelt nagu Ameerika Karikas, TP 52 MedCup, Volvo Ocean Race. Rääkimata olümpiavõitudest ja maailmameistritiitlitest, kus täpseks ülevaateks võib igaüks ise kuugeldada. Selliste meeste vastu purjetamine on iga roolimehe unistus, kust selgub, kui hirmus siis ikkagi on ja selle kohta nüüd siis ka lugu metsaelust.
Pärast jänese rahavahetusäri kokkukukkumist oli elu metsas jälle rahulikku rööpasse vajunud, kuniks ühel päeval saabus sinna järsku väike kummaline lillat värvi loom, kes välimuselt meenutas sigamäkra. Oli muidu ohutu olemisega elukas, aga veidi sassi läinud seksuaalse orientatsiooniga, mis on ka mõistetav, sest kust sa siis ikka leiad samasuguse teise kummalise. Hakkas ta siis kohe kõiki loomi hoolega kasutama ja polnud tal vahet, kas isased, või emased, suured, või väikesed. Tehniliselt peeti siili käsitlemist äärmiselt ebareaalseks, aga ei kestnud seegi. Jutt jõudis ka karu kõrvu, kes otsustas rajaka käpaga maa sisse luua ja vähemalt poole meetri sügavusele. Saidki metsavälu peal kokku ja hakkamist täis karu lendas kohe peale, aga lilla loom osutus kiireks, kui keravälk ning karu toss lasti kähku välja. Jõuetuna pikali maas olles ning hull elukas seljas tallamas jõudis karu vaid mõelda, et esimene kord pole ta veel mingi pede ja natuke hiljem, et teine kord pole esimene kord. Kutsuti siis kokku metsanõukogu, et kuidas küll maniakist lahti saada ning otsustati helistada Venemaale lohe Gorönitshile, kes suur nagu mägi ja purskas tuld ja puha. Tuligi loom lennates varjutades päikese. Ja kuna ta lillat looma juba kaugelt nägi, ei hakanud ta pikalt arutama, et kes, kus ja mis. Istus maha ja lõi jalaga järvesuuruse augu ning purskas tuld, mis kärsatas maad, metsa ja ta enda saba. Aga sellega oli lohe harjunud. Väike lilla loom istus maas ja pilgutas silmi. Lohe ajas käed puusa ja käratas, et kas on hirmus ja jube? Selle peale väike loom vastas, et nii hirmsat ja jubedat tuleb tal küll esimest korda rapsida.

Mati Sepp
TechnoNicoli kapten
Bastad, Rootsi
01. august 2010

Scandinavian Cup (30.07.2010)

Seekord tuleb suur hunnik tuhka pähe raputada ja ehk isegi nii palju, et punnis silmad alt ei paista. Kuna kogu hooaeg on olnud 0 kuni 2 meetrit sekundis hiilimine, siis siin puhunud 7 meetrit tuul tahtis lausa trussikud jalast rapsida. Meeskonnatöö ragises jubedalt ning polnud harvad suure kiirusega üksteisele otsajooksud nagu ameerika jalgpallis.

Alustasime esimeses 5-meetrises sõidus võimsalt ja sõitsme end täpiks juba esimese allatuulega, teises sõidus aga hakkas juhtuma. Enne starti vaatasime, et tuul on juba 7 meetrit ning vahetasime lighti mediumi vastu. See aga oli nüri, kui pudrunui ja soomlased haarasid kena vahega juhtpositsiooni. Allatuules aga näitas järjekordselt minekut durepox põhi ja 100 meetrit enne alumist märki saimegi tast mööda. Soomlane üritas selle peale luffamist millele meie vastasime. Aga kuna ka kõik laeva purjed olid juba tõsiselt harjunud vaikse tuulega siis selle liigutuse peale kärises kõva tuule spinn puhtalt keskelt pooleks ja kuna enam kuskilt asendajat osta pole ning kokkuõmblemine enam vähem võimatu, siis tundub, et siia meie MM ka jäi enne, kui sai pihta hakata. Arvestades, et tuult oli veel suht vähe ja ise teda millegi taha et tõmmanud, siis tundub küll tootjapraagina. Pole meil siiani midagi sellist kunagi juhtunud.

Kogu järgmise grüssu harutasime spinnitükke ja kärisenud liigiservu ning lõpetuseks 6. koht. Kolmanda sõidu stardis otsustasime soomlast veidi töödelda ja spinni eest kätte maksta ning ajasime ta enda ja kohtunike laeva vahele lõksu. Aga töötlemise käigus jäi jalgu teise grupi väike X-332, kellest ma aru ei saanud, mis ta seal ülds rapsis ning osutus ta hoopis mingiks kohalikuks orgunnijaks, kes meid protestis ja kamba taani tunnistajatega ka võitis. Nii et päeva lõpuks oleme purjeta ja eksimisvõimaluseta (sõidus tallasime tagasi vahetatud lighti toel täiesti omas käigus teiste eest minema).

Siin koha peal oleks võinud ju lõpetada. Kuna aga pauk kogu aeg nätsu näris ja midagi oma konnade keeles mögises, siis seekord ei suutnud kuidagi tüli norimata jätta ja sai siis teda nii vulgaarselt, kui võimalik veidi ärritatud, et ehk läheb ka leili. Aga kahjuks hakkas ainult nätsu 15 korda kiiremini närima ja kaashäälikuid susisema nii, et võitlemisest asja ei saanud.
Enda närvikaotuse kohta tuleb aga vist seekord tõdeda, et santi parandab ainult haud, äärmisel juhul parem purjetamine teisel päeval juhul, kui purjeid jagub.

Sai siin siis hullus depressioonis mõeldud, et mis küll tuju veidi paremaks võiks teha ning libisesid mõtted otse loomulikult naiste peale ja tahaks järgneva lühilooga tervitada kõiki meremeeste sõbrannasid, kes neid ootavad ja vahepeal aega surnuks ei löö.
Sõitsid siis mehed vanal hallil ajal laevaga mööda merd ja nagu tavaliselt ikka lõpuks juhtub, lagunes see tormis laiali. Meeskond kukkus vette ja hakkas ujuma, aga kuhu sa siis ikka ujud, kui kaldaid pole näha. Viimases hädas kutsus kapten Neptunit appi, aga kuna Neptun on krutskitega, siis tuli ka soov esitada veidi kiiksuga. Palus siis kapten, et saadaks vetejumal igale mehele nii mitu lauajuppi, kui palju kordi tema sõbranna on kaldal vallatusi teinud. Ju tal oli mingi aimdus, aga sai ta tohutu kuhja laudu ja ronis veest puhta kuivale. Said muudki mehed, kes rohkem, kes vähem, aga pootsman ei saanud midagi ja läks suht kähku põhja. Siit moraal, mis ajast inimene täpselt teab, mis talle hea on?

Mati Sepp
TechoNicoli kapten
Bastad, Rootsi
30. juuli 2010

Hooaja põhivõistlused (26.07.2010)

On paras koht teha kokkuvõtted meie ettevalmistustest, sest 29. juulil on algamas meie selle hooaja põhilised üritused Skandinaavia meistrivõistlused, Maailmameistrivõistlused ja Euroopa meistrivõistlused, mis esmakordselt meie tiimi ajaloos on täies mahus finantseeritud. Alates aprilli algusest oleme saanud kõigile meeskonnaliikmetele läbi viia pika ja põhjaliku ettevalmistuse, mis sarnanes meie vanale X-99 võistkonnale, kus iga mees oma asja peensusteni jagas.

Erinevuseks seekord oli meie vene partnerite sobitamine eestikeelsesse purjetamisseltskonda, kus käsud ja otsused muutumatuna on endiselt eesti keeles ja nagu on ajalugu näidanud, siis olenemata välismaalaste hulgast meie laeval, kultiveeritakse eesti keel selgelt maailma purjetamiskeeleks, sest tõlkimiseks aega pole ja kui esimest ütlemist koheselt ei täideta, tuleb sajatus kiirelt otsa t... k... p... v... ja kogu välismaine porukas leegib nii, et karvad kärssavad. Seda võib ka võtta kui komplimenti Eestis pesitsevatele teadmistele, mis ajendab ka suuri rahvaid nagu venelased, norralased, hispaanlased, taanlased, itaallased koheselt täitma kõike seda, mis eesti keeles ette öeldakse. Sellist käekirja pole meil muuta tulnud, kuna kõik, kes meid on palganud ja kutsunud endaga purjetama on vastutasuks saanud kuhja medaleid ja omalaadse emotsiooni veidi kreizist seltskonnast, mis purjetab oluliselt rohkem kire ja hingega, kui paljud teised. Selle tulemusena on meid võetud, kui tõeliselt värvilist laiku igavavõitu pusijate pundis.

Seekord on meil selja taga kaks korralikku pikka laagrit ja väga prestiižika Kiele Woche võit, kus meeskonna tööd on lihvitud. Purjedest sai meie Noth Sails dealeri Peter Saraskini kaasabil valitud välja kõige kangem, kalleim ning kergeim materjal - peaaegu puhas süsinik, mis kokkuvõttes on umbes 30 kg kergem, kui meie eelmise aasta purjed. Kui võrrelda vana saastaga, millega purjetasime Muhu väina, tuleb kaaluvahe pea 50 kg, mis on terve ühe meeskonnaliikme (naisliikme siiski) kaal. Ja kui arvestada seda veel raskuskeskme suhtes on vahe märkimisväärne. Ainus murettekitav faktor on sellel aastal puudunud tugeva tuule kogemus, mis praeguseks on võimaldanud tegeleda trimmidega kuni 7 meetrit sekundis. Muidu iseenesest poleks hullu midagi, sest varasematel aastatel on iga meeter tugevamat tuult meile aina kasulikum olnud, aga neiu TechnoNicol on sundind meie kogu varasema trimmiarsenali ringi vaatama. Nii et loodetavasti Skandinaavia meistrivõistlustel vähemalt üks päev puhub, et saaks ka tugeva poole asjadest ettekujutuse.

Kõige dramaatilisemad muutused on meil toimunud põhja all, mis on töödeldud üle Durepox ülitugeva vetthülgava vaiguga, mis omakorda kaetakse Harkeni vetthülgava speedpolishiga, mis erilise efekti annab klisserivas režiimis, mida sai omal nahal tunda Muhu väina allatuules Forte, kui meie sponsoritest pungil paat iga 10-meerise pagiga allatuules sammukese eest libises ja ainult pidevalt tagant tulevad tugevamad puhangud hoidsid neid veel konkurentsis.

Varustuse ega ettevalmistuse taha seekord pugeda ei õnnestu, nii et ainult enda väristamine võib jääda takistuseks ja siinkohal on paslik kuhjata veidi pingeid juurde, et võimalikult ebamugav ja segav, mis meil juhtunud, lahti kirjutades ehk vabaks saada.
2004 Bregenz Austria X-99. Merel lõppes võistlus tasapunktidega 1. kohaga ja 2. koha medaliga. Asja lõpetas kogenematus protestiruumis, mis andis meile 13. koha ja siiani suurima depressiooni, kuna tollel hetkel tundus ebaselge, kas kunagi enam õnnestub medalile sõita.
2005. Grömitz Saksamaa X-99. Enne viimast päeva juhtisime 12. punktiga ja tundus juba kodus olevat, aga Taanlaste Velux team tutvustas meile Match Race´i ja kustutas meid 2. punktiga teiseks.
2006. Rootsi X-99. Saime pureda enda deemoni käest, mis sebis meile kaheks esimeseks päevaks trimmihäire, mille tulemusena olime 24. kohal. Sealt edasi sõitsime täiest uskumatu regati, kus eelnevalt parim 7. koht sõidus vahetus halvima 3. kohaga regati teises pooles ning ülidramaatilise viimase sõidu võiduga, kus ootasime ja lugesime finišis kohti. Meid võitis praegune Forte tiim 1. punktiga. Tasuks hõbe, mis seekord siiski depressiooni ei valmistanud, kuna nii karmist pingutusest, kui 3 ööd magamata kapten end kokku võttis ja sellest kõigest veel medali välja pigistas koos oma fanaaatilise meeskonnaga, pole enne kuulnud.
2007. Taani järjekordne hõbe, mis seekord tundus tehnika taha jäävat, kuna võitjapaat Saksast liikus täiesti omas rütmis. Samuti oli kummaline, et ei näidanud ta oma paati kordagi kohtunikele ega teistele võistlejatele ja pesitses eraldi mujal jahtklubis ning starti ilmudes sõitis kohe minema sihukese kiirusega, mis analoogse varustuse sügavalt kahtluse alla pani. Aga see selleks.
2007 oli veel eriline aasta, kus Copa del Rayl õnnestus Velux teamile tagasi tutvustada Match Race imelist maailma ning võita Vahemere suurim ja prestiižikam regatt Copa del Ray.
2008 ja 2009 aasta kaugenesime oma tehniliselt ja meeskondlikult ettevalmistuselt selgelt tahapoole, kuna masu tingimustes vingerdades õnnestus vaid kuidagi elus püsida ja mitte alla anda ja sealt siis välja kasvada eelarvelt suurtiimide etteotsa, mis omakorda kohustab. Aga hirm on see, mis mehe araks teeb ja kui kardad, ära ürita.

Veel mõned arusaamad, mis tekkisid meie Eesti konkurentidel. Meie selle aasta kodumaal sõidetud täispoweriga võistlus oli Eesti meistrivõistlused mai lõpus. Seal oli võimalus testida meie kiirust, mis lõppes sellega, et enne viimast sõitu olime 0 punktiga võitnud eelmise aasta maailmameistrivõistluste hõbedat klassis X-35 soomlaste Nicole 4. Kõigil oli võimalus osaleda koju kättetoodud võistlusel, aga Forte sellest loobus, nii et ettekujutust meie kiirusest neil pole. Muhu väina peale äksi täis minna ei anna selget ettekujutust asjade seisust. Nüüd on tüli noritud küll ja loomulikult.

Olime me saanud kutse oma uuelt kurikarm sõbralt Möigaselt vägetekitavale peole Abrukale. Lamba kääritatud pissi hankimine kulges segaselt, kuna retsept puudus. Aga lambaid leidsime küll. Pärast vajaliku uriinikoguse laekumist lisasime omal käel humalaid, kadakamarju ja paar põdrapabulat. Et protsessi kiirendada sai lisatud ka tubli kärts 96-kraadist piiritust illegaalsetelt meistritelt ning power tünnis oli peadpööritav. Abruka randa jõudes selgus, et meie blogi on populaarne ja kõik vähegi endast lugupidavad tiimid on esindajad kivide peale välja saatnud oma laululeelotust inisema. Möigas oli tähelepanust jubedalt pöördesse aetud ja kihutas kivide vahel valides vee keema.
Mõned tiimid siiski polnud asja tuumale pihta saanud nagu lätlased, kes saatsid punapäiste neitside asemel poisiussid jorisema, et Möigass ja Möigass. Need said sihukese kiire kogemuse, et taguotsa peale istumisele saavad keskenduda alles järgmise aasta kevadest ning ess sõna lõpus susiseb neil viimases hädas. Forte tiim oli oma naissugulased viimseni välja ajanud ja seetõttu oli meil vaja välja mõelda lisaärritus, mis meile uuesti võtmed kätte annaks.
Mõigas on kõva jõukatsuja, anna ette, mis tahes mõõtmine. Tuli midagi välja mõelda. Porri Tiit väitis, et tema käänab kurivaimu käe külili ühe ropsuga, aga strahuitamiseks kinnitasime igaks juhuks köie kõvasti Saaremaa randa ja otsa salaja läbi metsa mehele pihku, et esimene kuraas maha võtta. Samuti suutsime ise vaid veidi suid maigutades oma kaasavõetud joogi pahurale Möigasele sisse joota, mida ta taevani kiites luristas, kuniks jäi täis, kui traktorist. Pakutud rammukatsumisest haaras peremees kinni silmapilk ja lubas meie võidu puhul punuda sihukese sõlme tuuli kokku, et teistele lihtsalt ei jätku. Haarasid siis mehed asjal sarvist ja kõva kangutamine läks lahti. Saaremaa külge kinnitatud ots ragises ja pinises ning kõik hiidlased mõtlesid, et mida see maa väriseb. Aga nendel teadagi kogu saar hõljub, nii et puurkaeve saab ainult jääga meres puurida ilma, et maa pöörleks, mida nad ka teavad.
Möigas rapsis, rebis, sakutas ennast vahtu, aga moodne kevlari köis pidas ja kuniks ta lõpuks otsustas sarvi kohendada, pani Tiit kurjavaimu kämbla mürtsuga maha. Oli see metsalisele alles valus löök ja alguses tuli teisele peoga antidepressante sööta, aga aumehena läks oma koopasse ja tuli sealt välja sipleva ja undava kotiga, kus juba sajandeid kinni hoitud kogu Läänemere kangeim sõlm mida siiani nähtud. Forte meeste naissugulased olid selle peale tasapisi saarde ujunud ja ka kõik teised tunnistasid loobumist, nii et äfterpaarti oli meie päralt, mille lõpuks ka Möigas uuesti lootust sai meie lubadusest teistele sortsidele mitte kõssata. Kuna sortsid plogisid ei loe, saame oma lugejaid siiski kursis hoida, mis maailmas toimub. Pidu sai hommikuks läbi kuniks vanamees magama kukkus ja meie jõudsime täpselt Rootsi sõitvale laevale oma ainukese murega, kuidas siplevat tuulesõlme tolli eest varjata. Aga ehk läheb õnneks, kui päevinäinud purjetamisriideid peale laotada.

Mati Sepp
26. juuli 2010
TechnoNicoli kapten

Muhu väina regatt (18.07.2010)

Meie paljude fännide ees pean seekord vabandama, et ei õnnestunud katastrofaalses ajapuuduses kirjutada igaetapiseid oodatud kokkuvõtteid, kuna lisaks purjetamisele olime hõivatud telesaadetega nii Kanal2 kui ka Sail & Yachts jaoks ning samuti läks suur osa tähelepanust meie vene suursponsorite kanseldamisele. Selle kõigega toimetulemiseks jäid päevad ilmselgelt liiga lühikeseks nii, et paljuski tuli toimetada uneaja arvelt.

Sportliku poole pealt sai tugeva jätku eelmisel aastal alanud suund, kus uuema põlvkonna sportlaevad hakkasid järjest selgemalt domineerima ning jagasid omavahel kõik, mis võtta oli. Eriti kehtib see kahe X-Yacts toodangu Forte ja Tecnonicoli kohta, kes mõlemad tegid endale uuemad ja kiiremad põhjad võrreldes vanade vetthaaravate trilux värvide suhtes. Tänu paremale libisemisele ja ilmselt ka järjest tugevamale laeva tunnetusele, õnnestus kindlalt üle sõita veel eelmisel aastal kõva peavalu tekitanud Amserv sailing teami Grand Soleil 42R, mille disain on välja töötatud veidi varasemate aastate standardeid arvestades eriti, seda mis puudutab kiilu raskusejaotust. Kindlasti toetas sellist ülekaalu ka korraldajate julge samm kasutada uuemat ORC arvutustehnikat, mis võtab arvesse jahi distantsi läbimise kiirust, mis tasakaalustas jahtide erinevaid omadusi erinevatel kurssidel ja tõi tõeliselt välja paremini kokku sõitnud teamid.

Lõpptulemuseks igati loogiline järjestus, kus parim oli team Forte aastaid kokku sõitnud tugevatest purjetajatest koosnev meeskond. Tugevuselt teiseks hindaks Amserv sailing teami noort ambitsioonikat meeskonda, kelle edenemist takistas iganenud tehnika. Ilmselt olime meie oma sponsoritest telemeestest tiimiga, mis sisaldas 20% põhimeeskonda umbes kolmandal kohal, aga neiu Tecnonicol vedas meid teiseks ja võimaldas anda Fortele lahingu. Lätlaste 3. koha kohta võin seekord julgelt väita, et kui tahad võita, osta X.

Olukord enne viimast sõitu oli meie jaoks äärmiselt keeruline, kuna tänu IRC jaoks tellitud 131-ruutmeetrilisele spinnile, olime kaotanud umbes 4 punkti meie võimalikust tulemusest. Aga kuna juba Saaremaa rajaetapiks olime kutsunud kokku veidi rohkem põhivõistkonda ja taastasime oma avamere kaotuse, oli otsus tutvustada Fortele veidi Match Race distsipliini. Lootus oli, et tuul puhuks üle 4. meetri sekundis, kus teised jahid püsiks paremini konkurentsis ning võimaldaks meil Fortega tegeleda vähemalt 5 esimest minutit pärast starti. Stardihetkeks oli selge, et oludes 2 meetrit sekundis ei õnnestu meil 4 paati tänu X-Jahtide käiguomadustele meie vahele sebida ja Fortet maa sisse tampides ei saaks me ise jagu teistest X-idest ja Ladybirdidt ning Amservist.

Otsustasime Forte ajada paremale, et ta peaks fallama läbi paremaga startivate laevade selja tagant ja ise minna lipu juurest vasakule ning stardis tegime oma plaani ka perfektselt teoks. Kuid tänu suhteliselt väikesele fliidile sai Forte õige ruttu vabaks ja nagu arvata oli, tallasid X-Jahid konkurensitult käiku. Samuti toetas Fortet Abruka saare Möigas, kes saatis neile kena tuulesõlme, millega nad hoopis meist mööda said. Tänu meie põhitiimi liikmetele oli meil pautimistehnika veidi parem ja saime uuesti mööda, aga võistlus oli siiski läbi ja elagu võitjad!

Juba 2. nädala pärast saame uuesti kokku Skandinaavia meistrivõistlustel ja MM-il, kus loodame oma 80 % vahetuva meeskonna ja 100% vahetuvate purjedega Fortele veidi tõsisemat konkurentsi pakkuda.

Põhitegevuse juurde. Paljud on purjetamist pidanud televisiooni mittesobivaks alaks tänu millele on toetajate hankimine keerukas ja eemalt vaadatuna ongi see selgelt paigas. Aga purjekal olles on meie arvates tegemist täiesti kena telealaga, kus on pinget intriige, äksenit ja lobajuttu, mis moodustab suure osa põhjustest, miks inimesed merel käivad ja kogu eluks selle külge kinni jäävad. Samuti viivad sellised regatid nagu Muhu väin rahva kodunt diivanilt õue merele, kus on võimalik nädalaks unustada töö, virisevad kodusuhted, jonnakad lapsed ning tüütud arved. Olles vabana merel, võivad inimesed avaneda teise nurga all, mis neid ennastki üllatab ja seda telesse jäädvustades oleks ehk mõistlik saadud fiilingut anda edasi nendele, kes jäid diivanisse ja alles mõtlevad, et kui ma püsti tõuseks küll siis alles paneks.
Koduse regati viimine ja tutvustamine välismaale oleks ehk osake Eesti tuntuse kasvust muule Euroopale läbi Sail & Yachts kanali. Purjetamist loetakse hästiarenenud ühiskonnaga riikide tunnuseks, kus rahvas peale tööorjamise ka millegi muu poole püüdleb ja areneb. Näiteks sobib iga eestlase lõunamaa Egiptus, kus vaatamata aastaringsele ülisoodsale kliimale sõidavad merel ainult mootorlaevad ja uppunud kaamelid ja vahest harva eksib sinna üksik valge inimese purjelaev. Aga olukorras, kus riigi kodanikud tegelevad ainult paljunemisega ning äärmisel juhul pääseb 1 pereliige hotellipoisiks tööle, pole purjespordil lootust. Meie nägemuses võiks Muhu väina regatt olla tuntud rahvusvaheline hästikorraldatud üritus, kuhu inimesed sooviks pidevalt tagasi tulla.

Pärnu Kuressaare etapil, kus me tasapisi eemalduva Forte jahi purjeid jälgisime ning mõistatasime, mis imenipiga ta kõik tuuled järjest kinni püüab, jõudsime kindlale järeldusele, et inimese mõistusest siin ei piisa ja ilmselgelt on neil mingi üleloomulik diil Abruka saarel elava sortsi Möigasega, kes on tuntud kui perversselt egotsentriline maniakk. Aga kui teada, kuidas läheneda, võib tema käest välja kaubelda kotitäie tuulesõlmi, mida vajadusel lahti päästes saab oma laevale kiirema ja soodsama kulgemise konkurentide suhtes. Kuna kahel esimesel etapil ei olnud meist Fortele mingit vastast, siis pidasime õhtul veiniklaasi taga nõu, mismoodi saaks Abrukale minna ja murjamiga tuule suhtes kaubale.
Möigas on hirmus pauku täis vanamees, kes kogu oma vaba aja sisustab kuuskede juurtega välja kiskumisele ja oma pähe parema kaifi saamiseks purukspeksmisele ning oma jõu näitamiseks sakutab Abrukat mitmeid meetreid edasi tagasi, millega hiidlaineid tekitades üritab Ruhnu karu maadlema meelitada. Aga siiski on temal ka nõrkus punapäisete neitsite vastu, kes kivil istudes palja ülakehaga ööhämaruses laulukest leelotavad. Selle peale tuleb Möigas vaikselt ligi ja üritab kaasa joriseda, aga kuna rääkida ta ei oska siis on see üks suur ja kähisev ulgumine nagu tuul vantides. Lauluneitsi peab aga vapper olema, sest kui Möigase ulumise peale kohe plagama panna, siis pole too veel konditsioonis ja kipub kohe selga ronima. Aga et ta on kole, mis hirmus, siis lapsed tulevad kõverad ja pahurad nagu kadakad.
Kui aga laulda piisavalt kaua, siis Möigas leebub ja poetab ehk pisaragi ning siis saab koleloomaga ka enda soovitut kaupa teha. Vaatasime siis oma jahi meeskonnas ringi ning algul mõtlesime, et värviks Tiidul juuksed punaseks ja saadaks laulma, aga lauluproovis selgus, et Tiit laulab nagu kriiksuv kapiuks ning polnud ta ka teab mis rinnakas. Siis pakkus ennast meie rõõmus kruiser reisser Margot, et temal vajalik füüsis olemas ning kui me Merka laulmise linti võtame, peaks asi töötama. Igaks juhuks linndistasime Merkat pikalt, et lugu otsa ei saaks ja poetasimegi Margoti kivi peale Abruka rannas. Ise jäime ootama ja kui laul oli käima läinud, siis nii kauni viisi peale oligi vanatühi kohal niisuguse hooga, et kiilulaine taga, näris ise alles õhtusöögiks suurt kaljurahnu. Margot aga istus graatsiliselt ning laulukene helises õhtus. Möigas inises, jorises, kähises ja lasi lõpuks ulu lahti, mis meil luud valutama ajas. Samas oli näha, kuidas loom muudkui sulas ning lõpuks istus kivil ja ulus lahinal nutta ning andis Margotile ihaldatud peotäie tuulesõlmi. Vahetasid nad veel telefoninumbreid ja sõlmisid kustumatu sõpruse kogu ülejäänud eluks.

Proovisime siis tuulesõlmi tasapisi tundma õppida ja nagu iga uue asjaga, vusserdasime alguses natuke ning esimene katsetus ajas meid Hallirahu taha lõksu. Järgmisel etapil saime aga juba paremini pihta ja Fortest peene nurga all tellitud reacheri kursiga mööda. Ning kui meie ORC väärtus oleks olnud korras, siis saanuks sealt ka etapivõidu.

Margot aga muutkui kuulas telefonis Möigase ulgumist ning ei saanud sugugi halba nägu teha, sest ikkagi väga põnev uus sõber, kellega saab teiste ees uhkustda. Samuti kutsus Möigas kogu tiimi enne maailmameistrivõistlusi enda juurde pidusöögile, kus palus kaasa võtta suure vaaditäie kääritatud lambapissi, mis pidi sakkima nagu ei miski muu ning jagama meile tuunituid kangemaid tuulesõlmi, mis muude jahtide mastid kanna pealt maha murravad.

Merka kena laulu saab aga kuulata meie telesaates järgmisel laupäeval 10:30 hommikul.

Mati Sepp
TechnoNicoli kapten
18. juuli 2010

Muhu väina 3. päev (16.07.2010)

Soojenduseks peatuks veidi pikemalt purjetamisel, et põhiteema ka kajastust leiaks. Kuna eelmise kahe etapiga oli kaotus Fortele veninud 4 punkti peale siis tuli midagi ette võtta. Kõigepealt tellisime appi Mõõga Rauli, et ta soodis veidi osavust kultiveeriks. Kuna Roomassares oli rajasõit teiseks läksime varem välja ja uurisime võistlusraja läbi ning saime taktikalise plaani valmis. Eesmärk oli võtta vasak pool ja suruda Jaak võimalikult paremale ning kaks kurja silmakaga see ka õnnestus Tänu Raulile tekkis ka võimalus tõsta Porri Tiit groodi peale, mis tal täiesti vingelt välja tuleb ja laeva liikumine oli hoopis teist nägu.
Sõit kulges seekord meie kontrolli all ja õnnestus nii mõnigi konkurent meie ja Jaagu vahele jätta ning vahe tagasi 1. punkti peale tuua. Edasises siiski nii kindel ei ole, sest pikkadele etappidele oma meeskonna liikmeid väga palju ei tule.

Seegi kord oli kõvasti melu kaldal, kuna jätkasime ka oma telesaadete salvestusi ning erilise tänu tahaks seekord edasi öelda meie saate seekordsele külalisele Merlyn Uuskülale, kes merekarude kampa palju optimismi ja sära tõi. Ka mere Neptuniga oskas väga hästi läbi saada.

Kaldal punktilugemisel selgus, et meil käest libisenud Premiumist mingi nipiga ümberarvestuses mööda saime, mis on esimene kord, kus täiesti lambist koha võrra kõrgemale tõusime.

Õhtul toimunud karaoke üritusel oli meie tiimile tänu saatekülalisele juba väga raske vastu hakata. Vaatamata sellele, et purjetajate kamp laulis nagu lehmakari, oli üks osav inimene lahinguväljal sõdur ja lisalugusid tuli esitada küll. Loomulikult, kui hommikul ennast kuulnuks, oleks maksnud kõvasti, et sellist kära enam taluma ei peaks. Aga õhtul oli Georg Otsa fiiling sajaga.

Mati Sepp
Technonicoli kapten
15. juuli 2010

Muhu väina regatt (14.07.2010)

Kuna meie sponsorid vajavad publicitit, mida purjetamisel on väga keeruline pakkuda, tuli välja mõelda moodus, kuidas korralikult telesse pääseda ja tundus intrigeeriv mõte tuua laeva purjetama avalikkuses tuntuid mittepurjetajaid, kelle tegemised võiksid huvi pakkuda ka laiemale üldsusele. Selleks siis filmitakse Muhu väinast 4 saadet, mis on eetris järgmisest laupäevast alates Kanal2-s ja loodetavasti mõjuvad paljudele julgustavalt, et ka ise tulla proovima.Ühtlasi kajastatakse Muhu väinas toimuvat üleeuroopalises purjetamiskanalis Sail & Yachts, kus saade peaks minema eetrisse augustis, aga anname pressiteate kaudu täpsemalt teada.

Kogu ettevalmistus ja sebimine on osutunud äärmiselt keerukaks ning kahjuks pole olnud võimalust väga kõvasti purjetamisse panustada ja praegune tulemus seda ka näitab. Siiski on meil tänaseks etapiks välja aetud imeosav Raul Grigorjev nii, et halssimise ja pautimisega probleeme ei tohiks olla.

Sellekordses Muhu väinas on siis Vahemeri kolinud Läänemerele ja naha nii kuumaks kütnud, et rool oli etapi lõpuks täiesti läbi higistatud ja kleepis mis kole. Kuna sooja ilmaga käib kaasas ka tuulevaikus, siis on kannatlikkus tõeline voorus, mida mul endiselt napib ja seekord oleme ka selle otsa kõvasti komistanud. No aga mismoodi sundida ennast tundide kaupa hiilima ilma, et pea keema ei hakkaks? Seda tuleb endiselt õppida. Ilmaprognoos seda ka soosib ning tuuletust jätkub kuni väina lõpuni.

Seekordne väin on siis kõikidest maailmas toimuvatest purjetamisvõistlustest esimene, kus ma ei tohi olla jahi kapten. Olles 10. kordi sõitnud tiitlivõistlusi kõikidel ookeanidel, mis maailmas on ja omandanud igasugu teadmisi, on komistuskiviks Eestis nõutav roolimehetunnistus, mida mujal maailmas ei nõuta. Selleks, et seda saada, on vaja sooritada eksam, kus peab olema kenasti peas sada aastat vanade purjekate ehitusdetailide nimed, Eesti laevatatavad veekogud jne. Paraleel liikluseksamist oleks Ford T kõikide vanaaegsete osade nimetused ja pähe õpitud teedeatlas. Paberid olemas, on see tegelikult vinge, aga kurb asja juures on see, et need antakse välja ainult teooria baasil. Sõidueksam koosneb 3. minutist päästerõnga üleskorjamisest Pirita peegelsiledalt jõelt. Aga kui tuleks parkida 40-jalast, ilma vööripotkurita jahti 15. meetrises külgtuules kai äärde, oleks see värskele paberiomanikule nagu Hiina müüri ehitamine paljaste kätega. Siiski on munatu sügelistes vaevlev eksamineerija välja lasknud paberi, kuidas seda teha ja üllatuseks on seal peal joonis, et sõida kai äärde ja pane otsad kinni. Siin kohal tervitus nendele remondimeestele, kes kümneid kordi on meie jahti parandanud paberitega üritajate libakatsetest. Kai äärde parkimine on aga kõige väiksem mure, mis esineb. Veidi suuremad on jahi ja meeskonna tervis ning käitumisoskus ekstreemsetes ilmastikutingimustes. Vene ajal oli nõutav roolimehena läbitud miilide arv, mis oleks ainumõeldav võimalus lubade väljastamiseks, sest paber inimest sõitma ei õpeta!

Mati Sepp
Techno Nicoli kapten
14. juuli 2010
Muhu väina regatt

 

Technonicol (11.07.2010)

Technonicoli ristimine

Siin olen meie tegemisi sellel aastal kajastanud mitme nurga alt, aga olen ilmselgelt võlgu päris keeruka Technonicoli jahi sünniloo.

Eelmise aasta alguses oli ilmselt raskeim hetk meie tiimi ajaloos, kus masu oli küüned kõvasti kuklasse surunud ja mingisugusestki eelarvest ja investeeringust polnud juttugi. Iga mees nahistas higistades kuidagi liisingut maksta ja sinnamaani tundus pidevalt laienev võistlusprogramm täiesti ebareaalne.

Valikuteks olid siis kõrvad lontis sõita kolmapäevi ja Muhu Väina ning veel mõned nädalavahetuse pusimised, või radikaalsed muutused. Sellise koduse programmiga aga kedagi ligi ei tõmba ja vähemalt mina isiklikult polnud hääbumisega nõus, olgu taga või põlenud sillad. Kuna Eestist vajalikku investeeringut kokku ajada polnud reaalne, tuli pilk pöörata Venemaale. Ja tundus, et seal oli investeerimisvõimeline seltskond olemas, kes üritasid omal käel jahti osta ja sellega võidu sõita, kuid olid oma ideega suht segases seisus nii, et kuidagi tuli neile külje alla ronida. Aga lause peale, et ostke teie jaht ja purjetame selle esimeseks, oleks meid puu taha saadetud.

Kuna nad jahi ostmisega muudkui kokutasid otsustasime, et maitse suhu saamiseks oleks vaja neile jahti rentida ning kuna meil endil oli liisinguga tegemist kõvasti, olid sealt laekunud vahendid äärmiselt teretulnud. Diil oli siis järgmine. Sõidavad Tallinnas nädalase treeninglaagri Baltick Open Regati ja Euroopa Meistrivõistlused Kielis Saksamaal. Sellega oli jahi tutvustamise faas paigas ja oli vaja ennast presenteerima hakata. Treeninglaagris oli see lihtne. Kuna tegemist oli neile uue jahiga, siis sõitsime mina ja Alar Volmer peal kui sõidunippide tutvustamisinstruktorid. Kõvasti keerulisem oli Baltic Open Regatta, kuna jällegi oli meil liisingumaksete optimeerimiseks jaht treeninglaagrist mai algusest edasi kogu ülejäänud hooajaks lätlastele välja renditud ja rahagi nende käest saadud. Ja kuna oli kätte saadud raha ka venelastelt, siis tuli nad omavahel ühte punti suruda. Lausetekombinatsioon, mismoodi see võimalik oli, siia kokkuvõttesse ei mahu, sest lugu läheks piiblipikkuseks.

Nüüd oli meil vajalik hankida jaht, et nendega koos esineda ja kätt hoida. Valik oli ainuvõimalik koostöö sõbraliku Premiumiga, kes õnneks oli huvitatud meiega Baltic Open Regatta ja Euroopa Meistrivõistluste sõitmisest ning kuna venelased väitsid, et neil on kõva kohevate sulgedega kapten, kes äärmisel juhul tuleb finishisse 2. kohaga mitte kaugemal, siis meie müügiplaan nägi ette nende maa sisse tampimist koos kange kapteniga. Ja kui too juhtubki 2. olema, tuleb meil pika laksuga 1. olla ja teades ette taset millega profid purjetavad, oli minu nägemuses nende tulevik tume nagu jõuluöö.

Euroopakad läksid meie plaani järgi nagu õlitatud, kus meie madistasime medalite pärast ja nemad soolomaadlesid kontrollajaga. Ainuke asi, mida neist merel näha ja kuulda sai oli nende kapteni falsetikisa, et tehke ometi midagi ning seegi kostus 5 minutit, kuniks nad kuuldelevist välja jäid. Õhtul istusin nendega rõõmsalt restoranides puhvetites baarides ja kuulasime kõik kogu kambaga nende kapteni hala kuidas kõik p... . Putitasime ja nõustasime nende trimme nii, et hakkasid nad tasapisi kontrollaega sisse saama aga ei enamat. Viimasel õhtusöögil tuli mul mingi uue plaaniga välja tulla, kuidas nendele meie meeskonna tugevam osa maha müüa nii, et raha ja oskused kokku saaks. Kuna asjad, mis on määratud juhtuma, on nagu allavoolu liikumine, mida universum toetab, siis küsis järsku nende esindaja laua taga, et kas nad võiksid meie meeskonnaga kuskil KOOS PURJETADA ja tõstis hoobilt minu lunija poosist nõutud tegijavenna staatusesse, kes sai endale lubada sädeleva mõttepausi ja laisa venitusega väljendi: "Noo võib ju kah, kui ma aega leian". Selle lause peale pakkis nende kapten ennast kenasti kokku ja left the building.
EST-RUS sailing team oli sündinud.

Nüüd oli vaja välja mõelda kuidas jaht saaks Vahemerele Copa Del Rayle, mis on kõikide tingimuste ja glamuuri tõttu purjetamispidu kõige kapriissemale maitsele. Oli ka paar väikest probleemi. Polnud jahti millega minna, polnud raha mille eest minna, polnud ühte vajalikku uute light medium tüüpi eespurje, mis hädavajalik Copal olles hästi purjetamiseks. Kuna lätlased olid jahi meilt rentinud, siis pöördus kotkasilm nende suunas ja jaht sai konfiskeeritud lubadusega rendiraha tagasi maksta, kui on. Transpordi küsimusega hakkas tegelema meie meeskonna uus tuline toetaja Raido Rebane, kes aksepteeris lauset, et küll sa saad raha transpordi eest. Ühtlasi muukis ta lahti probleemi, kuidas jaht jõuaks 2 nädala jooksul Palmale Hispaania iseseisvuspühade tingimustes, kus isegi kärbsed põhimõtteliselt ei lenda, vaid peavad s...hunnikute peal istudes siestat. Purje ostmises tuli appi Arvi Kink, kes kuidagi suutis põhjakukkunud müügituruga automüüjatelt LEXUSE nime eest jahil vajalikud vahendid välja rääkida, suur tänu ka Raivo Kütile.

Copa del Ray otsustas ja seekord pigistasime oma nappidest vahenditest välja kõik, mis võimalik ja võitsime merel võistluse, mille küll kaotasime protestiruumis, kus segas liigne kogus hispaanlasi, kes kätest kinni hoides peegelpõrandal kükke tegid ja kiitsid muutkui, et Lexus tegi ja Lexus tegi (ühesõnaga rikkusime nende väitel kõiki reegleid, mis iganes välja mõeldud). Kuna hispaanlased on üksteise panemist lapsest saati harjutanud ja ka meil sõitis kaasa kõva proff hispaaniast Alberto, siis lajatasime tohutu protestidekuhja vastu ja kustutasime ka nende kõige kõvema jahi võiduvõimaluse. Selle peale võitis hoopis punt, kes suurt sõda kõrvalt passis ja kui laibad olid koristatud, oli tema õigel ajal õiges kohas.
Venelastele asi mõjus nii, et pulss oli neil veel Moskvasse lennates 180 ning said neist meie tiimi tulihigelised rahadega toetajad ja uus jaht Technonicol sai tellitud koos ennekuulmatute tehniliste täienduste ja putitustega.
 

Jäi üles veel üks väike jama. Polnud aimugi, kuidas Lexus vahemerelt tagasi saada.

Nüüd siis neiu Technonicoli juurde, kes on osutunud uskumatult emotsionaalseks tegelaseks, kes ei talu silmaotsaski tähelepanu kaotamist enda suhtes või vähegi hoolitsuse ja armastuse mittenäitamist. Meie iga katse niisama viilida on ta lõpetanud väga järsult, aga alati võistlusvälisel ajal. Mul pole ühelgi jahil enne tulnud kaela vöörstaak ega ahterstaak, napilt pääsesime masti murdmisest, kapitaalselt jäime kinni märgistamata võrkudesse, kust tund aega pidime ennast välja lõikama jne. Seda alati, kui me oleme ise olnud hajevil või tähtsust täis. Teisi jahte ei seedi ta silmaotsaski ning kaotamisest ei taha midagi kuulda. Selle heaks näiteks oli kolmapäev (kahjuks kuupäeva ei mäleta), kus meie meeskond koosnes praktiliselt sponsoritest ja spinni ülespanek kestis nagu raamatukogu kolimine. Aga kui asi üleval, siis viimase leeotsaga kuulimunalt mereväravasse võttis ta hirmsa vahe kinni keskmise kiirusega 10 sõlme ja tõi meid punti tagasi.

Suheldes meie Vene poole koordinaatoriga Pärnus ööklubis Sugar, soovitas ta minul Technonicoliga suhted selgeks rääkida ja selleks tuli üksinda minna, kõik jutud ära öelda ja öö jahis veeta. Tundus väga mõistlik ettepanek ja asusingi teele ning millegipärast jäi silma Sugari alumise korruse seinale kirjutadud lause - on sinus kaptenit? Rääkisime päris pikalt ja tundus, et olime teineteisele sümpaatsed, sest tuli väga mõnus uni, kuna tavaliselt ma jahis eriti magada ei saa, sest kõik nagiseb, koliseb ja laperdab. Siis aga paistis, et seekord Technonicol valvas oma kaptenit.

Siin kohal materjalistidele väike stoori elus ja elutust loodusest vastavalt Darwinile ja koolis õpetatule. Nüüd oleme inimesed, olime ahvid, imetajad, kahepaiksed, kalad, molluskid, bakterid, viirused, polümeersed keerulised molekulid, lihtsad molekulid ja enne seda kivid vesi ja päike ning tuul. Kuhu keegi soovib piiri tõmmata elusa ja elutu vahele on vaba valik, aga meie esivanemad olid kivid, kui vaid piisavalt kaugele sugupuud uurida (Darwini järgi, arvestamata igasugu muid võimalusi).

Et siinkohal mitte pretendeerida liigsele tõsiseltvõetavusele, siis usun kindlalt, et maa on tegelikult kera sisemine pind, kuna kinganinad vaatavad kõigil ülespoole. Meie aga oma tiimi tegevuses ja arendamises lähtume põhimõttelisest küsimusest, et miks on toonekurel nii pikad jalad? Sellepärast, et kui oleks lühemad,  ei ulatuks need maha välja ja edasiminek oleks lõputu vehkimine.

Mati Sepp
Technonicoli kapten
11.07.2010

Sony Ericsson Match Race Cup (05.07.2010)

Üllatavalt palju oli inimesi, kes klubi vahel vastu tulid ja Kieli regati võidu puhul õnne soovisid. Osad isegi need, kelle nime ei suutnud kuidagi meelde tuletada, aga samas pea on mul pahna täis ja paljud olulised asjad muu kola taga peidus. Siiski suur tänu kõigile, kes meeles pidasid!

Aga nüüd Kiilist püsti näpud kähku taskusse ja seal sees kõveraks ning püksid, mille küljes taskud ei tohi olla mingid edevad armanid, mis Zenja Fokini käima tõmbaks, vaid sitsist kodukootud, et laiamise mõtetki poleks, sest saime oma hoovi peal mätchis sakutada pensionieelikust soomlase käest, kellel see aasta esimene võistlus. Eelmisel aastal oli ta veel umbes 33. ränkinguga, aga sai siis töö Hong Kongis ja jätab hooaja vahele. Võitu ulatas ta meile kandikul mitu korda, aga viimase otsustava eksimuse tegime meie, lastes üleval märgis tal endale parem vasak tekitada, ehkki eelnevalt sõitsime tal paremaga eest läbi. Seda kahjuks 3-4 paati leeliinist allpool nii, et uks jäi lahti.

Asja positiivne külg oli, et meie meeskonnas sõitis kaasa vene suursponsor, kes sai väga näitlikku õppetunni, milleks meil mätchi on vaja finantseerida. Ning kui teda autoga Narva sõidutasin, siis vaidlemist ei olnud, kuna mätch teenib meie selle aasta rajapurjetamist, kus siiani meie kahest üritusest on tulnud kindlad 2 võitu nii Eesti Meistrivõistlustelt kui ka Kieli regatilt.

Seegi kord ei saa mööda võistluste korraldaja rõõmudest, kus meile olid avalduse saatnud 8 osalejat, aga kohale jõudis vaid neli nii, et eelarve sai mõnusa miinuse, kus lisaks õnnestus mul ära kaotada kokku korjatud stardiraha. Ja kui halva mängu juures head nägu teha, siis olnuks kokku 8 võistkonda, oleks kadunud 2 korda rohkem ja stress sama palju suurem. Kahe viimase mätchivõistluse Pärnus ja Tallinnas miinuses tegemised meenutavad ühte lugu metsaelust, kus jänes avab rahavahetuskontori ja vahetab hullult soodsa kursiga ning järjekord ulatab ümber soo. Karu teadagi on veidi aeglane ja laisk loom, aga jõudis uudis temagi kõrvu, võttis 5 eurot näppu ja vahetama. Mingi eriline järjekorras seisja tüüp ta polnud ja tallas otse leti ette vaatamata sellele, et põder midagi porises, vahetas oma 5 eurot ja sai jänese käest 7 vastu. Vahtis siis segaselt peos olevat raha ja tõmbas sae lõikama, kuniks taskutesse enam ei mahtunud, oli kokku vahetamisega teeninud üle 2400. Kuna põder muutkui seletas, et tema järgmine siis lükkas selle kraavi nii, et tollel sarved kadakatesse kinni jäid. Kuna karu oli siiski Põhjamaa loomade kuningas, siis otsustas ta järgi uurida, miks jänes nii hullu businessi püsti ajas ja päris: "Jänes, sõgeloom, mismoodi sa sedasi kasumisse jõuad?", mille peale jänes teatas, et ta on rohkem käibe peal väljas.

Mati Sepp
04. juuli 2010

Kiele Woche (28.06.2010)

Kuna sai läbi 7 aastat halba õnne, on seekord võimalus näpud püsti ajada, sest nii pika, kui lühikese offshore võiduga kindlustasime endale Kieler Woche regati üldvõidu, mis on kraad kangem kui meie 2007 saavutatud esikoht klassis x-35.

Nagu meie puhul ikka, koosnes regatt suurematest ja väiksematest sekeldustest mis, erinevalt varasematest lahenesid positiivselt ja motiveerivalt. Regati esimesed kaks päeva olid jätkuks meie selle aasta kehvadele trimmidele, mis kummalisel kombel töötasid hästi meie vanal jahil Bering, aga Technonicol ei läinud kuidagi käima. Sõitsime nagu vati sees jubeda nohuga. Sai siis vastu võetud radikaalne otsus, et kõik, mis siiani kasutusel, tuleb ära unustada. Kuna jaht oli jõuetu, otsustasime väänata jõudu peale nii palju, kui tuleb vöörstaagist parduunidest ja vantidest, et oleks vahe tunda. Ja kui enam välja ei sõida, saaks järk-järgult tagasi andma hakata. Vahe oli kolossaalne. Kui avapäeval igasugu kiirendus puudus ja eest läbi sõitnud kaater peatas meie hoo minutiteks, siis nüüd ei tampinud hoogu kinni ka tuule kustumine seitsmelt meetrilt kahele ja kõrge vana jõmm, mis alati annab eelise suurtele genudele, vöörstaak vajus kohati pool meetrit läbi ja esiliik pumpas nagu Riina Suhhotskaja aeroobikagrupp kuid vastu tavaloogikat sõitis laev jõuga kenasti kõrgust ja esimesel päeval löömatuna tundunud Evento 42 ja Rodman 42 said ümber sõidetud endiselt imevaikses lentsivas merebriisis.

Näppisime veel natuke nii et mast paindus kohati veidi tagurpidi ja pika offshore stardis tuulega 1.5 meetrit sekundis astusime eest ära näiteks 52 jalasel Lutral, sõit ise oli äärmiselt ekstreemne, kogu õhtu ja öö tuulega alla 1 m.s. ning pööramistega 50 kraadi kus sai palju kasutada reacherit mis osutus oluliselt tõhusamaks teiste jibtoppidest ja code 0 dest. Oli öössel igasugu tulesid ümberringi aga kui hommikul valgeks läks ei näinud enam kedagi ja alles poole päeva peal rahunesime kui selginevas ilmas kõik purjed tagant paistsid ja enamuses meist palju suuremad laevad kellele võisime kaotada nii palju et neid ei oleks tohtinud isegi näha olla ja seekord olid viimased leeotsad finishisse lihtsalt vormistamine.
Palju dramaatilisemalt algas meie lühike offshore kus starti sõites lendas lahti meie splintimatta vöörstaagi sõrm ja ainult tänu juhusele polnud tollel hetkel peale võetud ahterstaaki mis oleks garanteerinud pooleks masti ja suure tõenäosusega lõpetanud osalemise Muhuväinas. Palavikuliselt remontides saime asja korda ja hilinesime starti 4 minutit 54 sekundit ning kuna sõita oli vaid 30 miili siis otsustasime sõita saab mis saab üsna rahulikult, rahulik polnud aga neiu Technonicol kes juba esimese 1 miilise loovimisotsaga võttis 2 minutit tasa ja järgneva 12 miilise allatuulega saime pundi saba kätte ja siis oli finishisse puhas grüss mis oli ainult suur jõudemonstratsioon kus tallasime läbi pundi nagu metssiga läbi rukki ja sõitsime lõpuks mööda imekergetest süsiniklaevadest nagu JV 41 ja juba meile vanast tuttavast Evento 52 st ning lõpus oli meie edu järgneva Benetau First 40 Raceri ees ümberarvestatult uskumatud 9 minutit ja reaalselt 7 minutit seda kõike 5 minutise edu andnuna ja vihase kontrollimise tulemusena kus ta meid ainult minuti hoida suutis. Ülejäänutega vahe juba poole tunni kandis.
Eraldi tahaks peatuda kohtuniketegevusel seekord erakordselt positiivses tähenduses, kuna kontrollaeg startimiseks oli 4 minutit siis oleks 99 juhul pidanud meile olema paranka aga nad kutsusid kokku zürii kes otsustas et kuna me ei seganud järgmise grupi starti läbides stardliini kahjulikust otsast kus kedagi ei olnud ja kuna me niigi andsime teistele lootusettu edu siis fair play tingimustes nad ka lubasid meil jätkata. See on täiesti uskumattu võrrelded itaallastega kes enne närivad isiklikult oma hammastega endal .... läbi kui mitte omadel võita võimaldavad, usk inimeste heatahtlikkusse taastus tohutult. Mitteametlikult tänasid nad meid tõeliselt vinge elamuse eest kus läbi GPS träkingu meie sõitu ja edenemist suure põnevusega jälgiti.
Ainuke lugu millest veidi kahju oli see et Kieli regati hirmkallist kullatud peaauhinda saime ainult pildistamise ajaks käes hoida kuna on tegemist rändauhinnaga kuhu meie nimed sisse graveeritakse, et endale saada tuleb 3 korda järjest võita aga seda pole keegi veel suutnud.

Mati Sepp
Technonicoli kapten
 

Kieli regatt (28.06.2010)

Lugesin kokku, et kui sassi ei lähe, siis on see 10. Kieli regatt millel on õnnestunud osaleda. Nendest 1. nii kaugel, kui 1992. aastal. Samuti on Kiel olnud erakordselt edukas võistluskoht, mille tuuled on kuidagi loogilised. Siit lahelt on päritud kieli regati võit 2007 ja Maailmameistrivõistluste pronks klassis x-35 samal aastal.

Selle aasta ootused siiski kuigi kõrged ei olnud, kuna ei õnnestunud lõplikult korda ajada meie ORC võistlusväärtust, mille tõttu saame iga tund karistada 30 sekundit ja samuti puudutasid ülevedajad kõvasti hiiumaad 7 sõlmese kiirusegan ja ilmselt vajalik tõsisem remont enne muhu väina. Siinkohal meenub prohvetlik kõne ülesõitjatele enne jahi teeleminemist - kui Hiiumaa paistab, siis on teil juba sokk majas. Kahjuks nii läkski.

Õnneks on kogu võistluse aja puhunud tuul kiirusega 0-2 meetrit sekundis, ehk meie lemmik ja esimese päeva 10. koht koos täiesti segaste laevadega, kes panid mööda alt, pealt ja ülevalt sundisid meid maha istuma ja läbi mõtlema kogu vaikse tuule trimmi, mis siiani kasutusel. Kuna käik oli katastroofiline, siis unustasime ära kõik, mis varasemalt sutatud, ja tegime kõik hoopis teistmoodi, kui kunagi varem. Tulemuseks olime teisel päeval 1-meetrises tuules käiguga võrdsed Rodman 42 ja Evento 42-ga, mis on reeglina Soome Grand Soleil 42 Lexusest jagu saanud. Kolmanda päeva 3-meetrises tuules aga juba selgelt kiiremad. Võtmesõnaks x-41 kitsas kiil ja rool, mis kergelt triivima ajab.

Nüüd siis ajaloolise hetke juurde, kus sai Meelis Klaff Sinilo sõnul läbi 7 aastat kurja needust. Meie sõidustiil on teadagi agressiivne ja nii saimegi 2 protesti, kus mõlemad paras jagu kahtlased, aga erinevalt varasematest sagedastest kordadest, seekord me mõlemad võitsime. Kusjuures ühel juhul oli saksa paadil tema poolt rääkivad tunnistajad, aga ei midagi. Suuresti tänu match race´le oli reeglite tundmine ja mõtlemine nii kiire, et kogu tunnistajate kamp sai üle pudritatud ja võit oli meie, mida ka emotsionaalselt tähistama asusime. Aga mitte siiski üle võlli, sest homme tuleb edasi võistelda. 
 

Mati Sepp
Technonicoli kapten,
Saksamaa

Mirame regatt St Peterburis (18.06.2010)

Möödunud nädalalõpul osalesime väga unikaalsel purjetamisüritusel St Peterburis. Mirame on nimelt purjejahi nimi, mis pühitses oma 100-aastast juubelit purjeregatiga, olles kogu oma ajaloo aktiivselt võistelnud erinevate kaptenite käe all, ning osales seegi kord oma entusiastist omaniku Vladimir Nikitini juhtimisel.

Jaht on Venemaal niivõrd auväärne ja unikaalne, et ühendab kokku mitusadat fänni, sõpra ja toetajat, kes jahti aitavad korrastada ja hooldada ning, kes on kokku kogutud klubilaadseks ürituseks, kellel oma märgid ja sümboolika. Kuldse klubimärgi saavad need, kes selle jahiga on ületanud läänemere, hõbedase märgi saavad need, kes on aidanud jahti tutvustada ja presenteerida ja nüüdsest kuulun nende hulka ka mina.

Meie sõit Peterburi kandis endas kahte missiooni, mida pressile tutvustati. 1. Sada aastat võistlusjahtide arengut, kus Mirame oli oma aja tippteos üle 40-jalaste jahtide hulgas ning 1912. aastal Soomest Peterburgi tooduna ka linna kiireim purjejaht, mis on võrreldav meie uue X-41 tüüpi võistlusjahiga, mis kannab endas 100 aastat hilisemat tipptehnoloogiat ja oli ka nädalavahetuseks Mirame võistlustele kogunenud jahtide hulgas kindlalt kiireim. Kõik huvilised said oma silmaga veenduda, kuhu edasipüüdlik töö ja mõttearendus on 100 aasta jooksul purjejahid viinud.

2. Venemaa kultuuripealinn on Peterburg ja Euroopa kultuuripealinn 2011 on Tallinn ning loodetavasti on purjetamine samuti midagi enamat, kui lihtsalt sport. Selle tõestuseks seilasid samal regatil jahid, mis on oma aja parimad insenerilahendused. Kõik see sai võimalikuks tänu Eesti-Vene koostööle, mis aitab loodetavasti edasi mõlema riigi purjetamisringkondi ja annab ühtlasi eeskuju ka muudele elualadele.

Kui mõelda selle peale, mida Mirame pärast valmimist Soomes 1910. aastal näha on jõudnud, tuleb tunda tõelist aukartust. Paarsada meetrit Peterburi jõejahtklubist, kus jaht on seisnud alates 1912. aastast, seisab ankrus Aurora, kes on oktoobrirevolutsiooni sümbol. Samas jahtklubis elas jaht üle 2. maailmasõja ning Leningradi blokaadi. Jaht on näinud tsaari Lenini, Stalini, Breznevi, Jeltsini ja Putini valitsusaegu ning arvestades reibast olekut ja entusiasmi, mis teda ümbritseb, siis näeb loodetavasti veel nii mõndagi.

Regati võistluspoole pealt oli tegemist nagu muhuväina LYS grupi jahtide võidupurjetamisega. 37 sekundit pärast starti teiste paatide purjenumbreid ei näinud ja kui sõit 40 minutiga sõidetud, tuli viimast paati veel tund aega oodata. Kiireim vastane oli kohalik MUMM 30, kes kaotas ainult veerand tundi. Kuidas küll oleks olnud võimalik sellist regatti kaotada? Väga lihtsalt, ülemine märk oli vaja kapitaalselt 2. sõidus endale ümber kiilu mässida! Kokku 1. ja DNF, millest lõpptulemuseks koht keskel.

Preemiaks sain esimest korda elus osaleda jahi ületoomisel Peterburist Tallinnasse ning pole mul veel siiani olnud pikimat sõitu. Kogu tee puhus silmaauku kuni 15 m/s ja jaht etendas intensiivset tünnitantsu, kus all magada üritades vaheldumisi kannad ja ninaluu laes käisid. Selgus ka kõige hullem asi, mis inimesel 10 kraadises kargavas jahis sai juhtuda. Kuna puudusid kuivad vahetuskindad, siis külmetavate kätega uni lihtsalt ei tulnud ja enda lollide mõtete eest pääsu polnud. Põhiline nendest oli, et mida ma piip piip siia piip piip piip siia ronisin?

Mati Sepp
18. juuni 2010
 

Regatt, mida ei toimunud (11.06.2010)

Et seda lugu kirjutada, võtsin tükk aega hoogu mõtete kogumiseks. Asi on siis Kalevi klubi igakolmapäevases regatis, õigemini selle kolmapäeva puhul ära jäämises. Pole ma kahjuks aru saanud, mis oli selle põhjus, aga ilmselt siiski samal ajal toimuvad Laserite Euroopa Meistrivõistlused, mis kõigi funktsionääride verevaese mahla lõplikult välja on imenud.
Kuna olin ise üle 10. aasta Eesti parimaid laseripurjetajaid ja nüüd seotud nii suure jahiga purjetamisega, kui ka võistluste korraldamistööga, siis olen ilmselt istunud antud olukorras enam-vähem kõikide toolide peal kordamööda ja ettekujutus on olemas küll.

Kui jube saab siis olla ühe EM-i korraldamine, et kogu ülejäänud elu täiesti seisma jääb? Poolamatöörist asjaajaja seisukohast võttes on ilmselt tegemist maailmalõpust ainult kraad lahjema üritusega ja selle nimel tuleb leekida tuharad vahtu ja suu suitsema. Kuidas muidu seletada poolest maist pihta hakanud igapäevast uurimist, et millal küll saab TOP plats tühjaks seal seisvatest ja oma koha eest raha maksnud jahtidest, millele minu äripartner Marko Manni vastusele, et õigel ajal võistluste alguseks, silmi pungitades järgmine päev uuele ringile tuldi.

Mis võis siis kallutada otsuseni ära jätta Kalevi klubiliikmete hulgas äärmiselt populaarse kesknädalaürituse? Ilmselt mõttekäik, et kõik on hõivatud ja merel ning, et äkki läheb õhtuni välja. Nagu elu näitas, tulid Laserid sisse kolmapäeval kella 14:30 paiku, millest oleks jäänud suurte jahtide stardini veel rõõmsalt neli tundi hingeldamiseks, ohkimiseks ja nihelemiseks, ning kõik oleks olnud korras. Olgu, oleks Laseritel läinud hilise ööni välja... Kalevi jahtklubis on umbes 500 liiget kellest 50 väga aktiivset ja toimetamishimulist. Jahtidele stardi andmiseks on vaja panna sisse 1 märk ja stardilaevale näiteks 3 inimest. Kui klubi stardilaev on hõivatud Laseritega, siis mõne teise aluse leidmine nii paljude huvitatud inimeste hulgast ei oleks kindlasti mingi probleem. Ainuüksi minu jahi meeskonnast oleks leidnud vähemalt kolm parajat kaatrit.

Ei mahu merele ära, seal Tallink ja puha! Siin tuleb kindlasti kasuks Kieli Regatil käimise kogemus, kus samal ajal võistleb merel Tallinna lahe suurusel alal kümnetel eri distantsidel mitukümmend paadiklassi korraga nii olümpiaklassid, kui rahvusklassid ja suured jahid ning vanaaegsed jahid. Lisaks kõigele arvutu hulk kruisijaid, mõned neist suuremad, kui Krusenstern. Päris tihti sõidetakse ka kohinal läbi võistlusradade, aga selleks on purjetajatel silmad peas, et merel esinevaid olukordi hinnata. Lisades Tallinna lahele suured jahid, oleks tihedus võrreldes Kieliga ikkagi umbes 100 korda väiksem. Sidney Olümpial kihutasid kaubalaevad hooga läbi distansi nii, et püha lehma polegi olemas, ainult hirm on see, mis mehe araks teeb.

Lõpetuseks. Olles ise olnud Laserimees, siis kõige hullem, mis EM-il juhtuda sai, oligi ametnike lõputu jorutamine perfektsionismitaotlise distantsi panemisel, mis mulle isiklikult lõppes 12-tunniste külmetamispäevadega Iirimaal Maailmameistrivõistlustel 2005. aastal, kus preemiaks eesnäärmepõletik ja arusaamine, et mida ma selles madalas vannis enam kükitan.
Palju jõudu ja jaksu kõigile, kes Euroopa Meistrivõistlused Tallinna tõid ja sanatooriumikohti nendele, kes närvivapustuse endale sebisid!

Mati Sepp
11. juuni 2010
 

Match Race White Nights Qualifier (06.06.2010)

2-5 juuni osalesime Venemaal Peterburis toimunud Match Race White Nights Qualifier Regattal, mille võitja pääses edasi seal samas toimuvale grade 1 regatile. Purjetamise poolel meie lootused eriti kõrgel polnud, kuna võistluse eesmärk oli tutvustada meie vene partneritele Match Race olemust ja selleks oli kolmeses meeskonnas 2 osavõtjat Venemaalt, kellest mõlemal esmane start mätchis.

Nagu venes ikka tuli elamusi kaldalt kuhjaga. Meie visiit algas kohaliku esindusjahtklubi külastamisega ja sellel tuleb peatuda pikemalt.

Jaan Tatikas on täiesti selgelt äärmiselt aktiivne tegelane Vene purjetamises. Sellist kogust ise oma käega ehitatud veesõidukeid ei ole ilmselt terves Eestis kokku, kui seal ühes klubis. Markantsemad nendest olid 5 raudtahvlist kokku keevitatud kere ja raudterööpalaadse mastiga Mad Maxi posttuumasõjajärgne soomusjaht, millele oleks kohe võinud välja käia kõrgeima mõeldava jääklassi. Oli ka märksa haprama olemisega vineersõidukeid, kus Arnoldil poleks olnud mingi probleem ühest poordist sisse, teisest välja joosta. Meie klubikülastuse ajal läks sealt teele suure teleshow saatel purjelaev Peeter I, mis peaks olema esimene purjekas, mis läbib Põhjamere Arhangelskist Vladivastokki ühe navigatsioonihooaja jooksul. Oli seegi võimas ehitus, sest 50-jalasele raudjahile oli peale keevitatud lootsikaatri kõrge kabiiniosa koos raudustega, mis keskelt rattaga hermeetiliselt kinni keeratavad. Meeskonnast pooled olid naised ja entusiasmi kiirgas kilomeetri raadiuses.
Suurim pauk oli aga käsitsi ehitatud allveelaev, millest ka pildid. See riistapuu oli kõikide maailma klaustrofoobikute suurim painaja. Kuidagi ennast sinna sisse pressinuna oli võimalik hädavaevu jalalabasid liigutada. Paljas mõte, et see otse vee alla läheb, sundis sellest riistast vähe kaugemale hiilima. Omanik oli aga tuld täis ja väitis, et juhtimine on lihtne nagu kolmerattalisel jalgrattal ning pakkus lahkelt proovisõitu, millest ma kindlameelselt keeldusin. Uurisin huvi pärast, mida peaks tegema sellise aparaadi kasutusloa saamise nimel Venemaal, mis siiani väga militaarne keskkond. Vastus oli mõistlik - paberite ajamine 3 aastat + kõikide sugulaste loendamine enne ja pärast sukeldumist (väidetavalt pidi kuhugi kerra tõmbunult olema võimalik veel ühe inimese paigutamine)

Käisime ka meie partneri naftamagnaadist tuttava juures, kus sai näha väga intrigeerivat koduvideot. Tegelasel oli video peal, kus ta polaarjoone taga oleva puutorni aianurgas olevate tünnide vahel keegi nahistas ja linnaproua läks üle hoovi asja uurima. Juurde jõudes selgus, et tegemist oli umbes 2-meetrise jääkaruga. Nii kiire spurdiga, mis sõbranna kiirendas oleks korraks ka Vormel 1 stardis tegija olnud, aga jääkaru kiirus oli täiesti uskumatu. 50-meetrine edu oli hetkega tasa ja ainult kontori uksest sisse lipsamine kinkis 0,01 sekundilise täpsusega tema elukaaslasele võimaluse enda uut sünnipäeva tähistada.

Purjetamise poole pealt saime 2 võitu ja 3 kaotust ning 2 päeva tormipühasid. Uus asi, mis avastasime oli gennakerdidega sõidus olulisus gennakeri alumist nurka 30 cm lendu lasta, et veidi allapoole jõuga liikuda (huvitav kas melgesehundid ka nii teevad). Selle tõttu kaotasime 2 mätchi, kus juhtisime korralikult nii Corbetti, kui ka Frolovi vastu.

Mati Sepp
06. juuni 2010


 

Keerulise nimega võistlus Soomes, 2. päev (30.05.2010)

Kõik, mis ei tapa teeb tugevaks või paneb alla andma. Täna kaotasime kõik 3 sõitu, mille tulemusena jagasime 3.-5. kohta ja nagu alati, olime surnud ringis meie need, kes poolfinaalist välja jäid. Seda kummalisem, et kui sellel aastal oli siiani häda pigem startidega, siis seekord tulid eksimused meie traditsiooniliselt tugevaimas sõiduviisis - allatuules. Korra grootsoot sõlmes, korra spinniotsad sassis, korra kohtuniku ekslik otsus.

Kindlasti arvavad kõik, kes mind tunnevad, et ju ma kohtunike asju oma egosegase mätta otsast vaatan, aga seekord siiski tuli meie vana sõber Bommen pärast finišit vabandama, et seoses meie uskumatult teravate mätsidega läks tal korra mõte sassi ja ta unustas, kes kellega millal seotuks sai ning rahulikult järgi mõeldes oli õigus meil. Aga mis seal ikka, ju siis pidime ka sellise episoodi läbi kogema. Eesti ja meie tuline poolehoidja on Nybum endiselt, nii et tore, kui ta saab järgmine kord meid jälle vilistama. Siis ehk läheb meenutusest mõni otsus ka teisele poole.

Veel ühele tuntud episoodile andis Nybom seletuse, mis ehk teistelegi purjetajatele kasuks tuleb. Nimelt kõik teavad, et allatuules järgi jõudval jahil puudub õigus luffamiseks, kuni ees sõitev jaht liigub õigel kursil. Aga palju vähem esineb seda tihttuules, kus kehtib sama. See olukord on enim levinud eksimus umpaieritel, kuna enne starti on tagant tuleval jahil alati luffamisõigus vastutuule kursini. Aga kui näiteks jaht saab seotuks alltuule märgis pärast märgivõttu, siis tal luffamisõigus puudub. Veel soovitas ta alati rääkida valjult, mis manöövrit lähivõitluses tehakse, või mille vastu konkurent eksib. See juhib kohtunike tähelepanu ning täna aitas see meid väga terava stardivõitleja Farok Tarapore vastu, kus ta pidevalt segaseid seise enda kasuks püüdis kallutada enamasti ise manöövrite ajal kurssi muutes, aga kurssi muutval jahil pole teeõigust.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et kohati kipub endiselt aju kõiki Matchis esinevaid olukordi samal ajal hallata püüdes kokku jooksma nii, et mälujälge kõikmõeldavatest olukordadest tuleb veel kõvasti süvendada. Ja kui on kannatust ära oodata, siis ta tuleb ja kui pole kannatust oodata, siis saab alati rääkida, et oleks tädil rattad all siis oleks ta omnibuss.

Mati Sepp


P.S. Pärast eelmist Technonicoli ebaõnnestunud kolmapäevasõitu oli mitmelt poolt kuulda, et nii jääbki. Siiski soovitan hoogu maha võtta, sest mine sa tea, äkki hakkab ikka liikuma. Aga rõõmu valmistame kindlasti ja loodetavasti oma jahi meeskonnale ja toetajatele või siis jälle paljudele teistele!

Lautasaaren Työkalunpakki Match Race (grade 3) (30.05.2010)

Sellel regatil on kogunenud suur kamp kõiksugu vanu tuttavaid eesotsas taani proffe kasutav Olli-Pekka Lumijärvi ja Indiast kohale tulnud Farokh Taraporega, mõlemale kellele oleme võlgu sel talvel saadud poolfinaalikaotused Bahrainis ja Indias.

Kõige värvilisemaks on selgelt Farokhi tiim Indiast, kes saabusid Soome treenima juba teisipäeval. Kuna Soome kliima niitis nad oma temperatuuriga selili kohe, kui nad lennukist välja astusid, oli esimene asi, mis nad klubis küsisid, et kust sooja saab. Külalislahked soomlased soovitasid neile sauna, mis asub meeste riietusruumis, aga selle peale ei tulnud keegi, et sinna nad elama jäävadki ja saun on sees sellest ajast saati. Samas pole indialased mingid erilised saunahullud, vaid tegid leiliruumi ukse lahti ja kütsid kogu maja koduselt 45-kraadiseks. Kui meie siis reede hommikul riideid vahetama läksime ja riietusruumi ukse avasime oli šokk tõsine. India vennad paljalt sirakil mööda seinaääri samal ajal, kui kogu ruumis valitses karm leitsak ja õhk oli viirukisuitsust paks ning nurgas üürgas india sorti muusikapinin. Samuti poldud unustatud igasugu pühapilte seintel. Selleks ajaks, kui sõiduriided selga saime, leemendas nahk üle kere ja esimene värske sõõm välisõhku oli kui katlast pääsemine. Kuna samad mehed on tulemas Tallinna Baltic Match Race Tourile siis on põnev oodata, mis neil siis plaanis.

Teise segase episoodi põhjustas Priit Kumar Kullacci, kes läks oma india kamraadidega igasugu lobajuttu puhuma, aga kuna tal ingise keelt kuigi tihti vaja pole olnud, tekkis tal tõrge sõnaga lennuk ja nii ta siis indialastele seletas, et saabus Flying Mashine'iga. India vendade nägu oli selline, et meie pidime Mesi ja Hooliga naeru kätte saba panema ning sellest ajast saati on Priit Kumar Kullacchi Flajing Mashiin.

Purjetamise poole pealt tuli eelneval Henry Loyd regatil sõitmine piisavalt kasuks ja koostöö sujus pea tõrgeteta. Kuna reedel me purjetama ei jõudnudki, oli tänase päeva kokkuvõte 7 võitu ja 1 kaotus, mis lipsas sisse tänu äärmiselt heitlikele ilmatingimustele. Teiste seas alistasime väga kindlalt Olli-Pekka koos oma proffidega. Eriti meeldiv oli see, et nad ei saanud vaatamata eelistatud poolelt stardile kordagi surve alt välja ja vahe aina suurenes.

Homme on 3 viimast otsustavat alagrupisõitu, millest poolfinaali pääsuks vaja 1. võitu ja vastasteks Farokk, Nyberg ja Luhta, kellest Nyberg praeguseks kaotusteta ja Luhtal 1 kaotus. Nii et meie sõitudes selgub Round Robini võitja ja paigutus poolfinaalideks. Faroki pidu aga lõppes riietusruumis, sest tal praeguseks 1 hädine võit Soome kõige nõrgema naisekipaazi vastu. Ilmselt alla 30. kraadi lähevad tal jäsemed lukku nagu kõigusoojastel.

Mati Sepp
 

Tallinn Open Match Race (22-23 mai 2010) (24.05.2010)

Nädalavahetusel viisime teistkordselt läbi Tallinn Open Match Race võistluse, kus erinevalt eelnevale aastale oli soomlaste ja venelaste asemel esindatud suuremad ja kaugemad purjetamisriigid Itaalia, Prantsusmaa ja Uus-Meremaa, mis näitab meie võistluse ja purjetamiskeskuse tuntuse kasvu ka maailma kaugemates riikides. Ühtlasi oli väliskülaliste tase tunduvalt tugevam meie põhjanaabrite ja venelaste tasemest, kes siin tihedamad külalised. Teine oluline märgusõna oli eestlaste paranevad oskused ja suurem osavõtuhuvi äärmiselt keerukas ja tehnilises matchpurjetamises. Alar Volmeri usin harjutamine ja osavõtt regattidest on hakanud tulemusi andma ja tasuks väga kiiduväärt poolfinaali koht, mille võitmiseks tuli tal seljatada maailma esisajasse kuuluv Saviero Ramirez Itaaliast. Samuti liitus võistlusega Juss Ojala meeskond, kus liikmeteks noored hakkamist täis poisid ja said nad ka 1. võidu näol silma pähe ning jõudu neile edaspidiseks!

Meie tegemiste kajastamiseks sellel võistlusel tuli kõvasti hoogu võtta, sest esimese emotsiooni pealt poleks olnud kuigi kerge tsensuurseks jääda ja süüdistada saab seekord vaid iseennast oma lõpmatus andetuses. Ühest küljest oli võistlustulemus vastavuses meie rankinguga, ehk kolmas, aga samas oleks koduseinte toel kindlasti tulnud välismaa mehed maha suruda. Aga kuidagi hambutud olime ja kaotasime enamus madinaid otsuste täpsuse puudumise tõttu. Tuli ka välja selgelt nõrk koht meie viimaste aastate tegemistes, milleks on tuuled alla 2 meetri sekundis, kus kannatlikus võtmesõna.

Kuna seekordne kaotus meie ülivaikse tuulega sõiduoskuse nii teravalt välja urgitses, on tegemist ilmselt positiivse uudisega ja hea õnnega, sest tugeva tuulega võistluse võitnuna oleks rahulolu silmi pimestanud ja ebameeldiv tõdemus võinuks tulla näiteks X-41 MMil Norras ning siis oleks hooaeg ja investeeringud olnud kõik tühikargamised. Nüüd aga on vaja väga selget analüüsi, kuidas tuuletuses hakkama saada. Hea mõtlemisaine selleks tuli eelmise aasta regatilt Marmarises Türgis, kus analoogsetes oludes katus suitsema läks ja andsin rooli meie vene sponsorile Nikitinile ning ise läksin alla särisema. Kui poole tunni pärast üles vaatasin, oli meie positsioon oluliselt paranenud ja küsimusele, et mida vahepeal tegite, sain vastuse, et mitte midagi, hoidsime lihtsalt nina õiges suunas ja tagant tulevad kaatrilained suutsid jahile 1-sõlmelise kiiruse sisse lükata ning enamus segavaid purjeid elasid loperdades oma elu.

Moraal sellest loost, et vahel on parem lihtsalt istuda ja mitte rapsida samal ajal, kui teised ennast sõlme pingutavad.

X-41 Eesti Meistrivõistlused (17.05.2010)

Nädalavahetusel selgusid esmakordselt Eesti meistrid klassis X-41, kus osalesid 2 jahti Soomest ja 2 jahti Eestist. Tegemist on märkimisväärse saavutusega, kuna väga vähestel suurtel purjetamisriikidel on võimalus pidada meistrivõistlusi üle 40-jalastele One Design jahtidele. Suur tänu meie soome konkurentidele, kes asjaga rõõmsalt kaasa tulid ning 2. riigi kokku 8-jahisele laevastikule on võimalik alustada ühise võistlussarja ülesehitamist.

Meie jahi Technonicol seisukohast oli tegemist äärmiselt närvesööva nädalaga, kuna sellist investeeringut jahti pole siiani Eesti avamerepurjetamises keegi suutnud. Ootused jahi kiireks sõiduks olid lausa luupainajalikud. Esimene kuri ehmatus oligi avatreeningul Premiumiga, kus meil mingit kiirust polnud ja selle peale siis kohe ka unetu öö pea pulki täis.

Hommikul hakkasime oma muresid kaardistama ja seier osutas selgelt mastitrimmi suunas, kuna ahterliigi kinnisuse tõttu suutsime ronida küll kõrgust, aga käiku polnud sugugi. Päev-päevalt muutsime oma trimme lahtisemaks ja kiirus kasvas pidevalt nii, et viimasel võistluspäeval vaatasime juba kaugele seljataha, kuidas 3 ülejäänut jahti omavahel pusisid.
Trimmi otsimisel selgus ka üllatav fakt, et meie vana jahi Lexuse trimmid ei tahtnud töötada ja kui loogiliselt järele mõelda, siis isegi One Design raames ilmselt päris sarnaseid jahte pole võimalik ehitada. Alati on midagi veidi nihkes ning masti kanna juures olev millimeeter sinna või tänna tähendab masti tipus juba kümneid sentimeetreid.

Selle võistluse eriline intriig oli sõitmine Soomlaste esinumbri Nicole 4 jahi vastu, millega sõitis ilmselt tugevaim avamere team, mis soomlastel võimalik. Enamuse meeskonnast moodustas eelmisel aasal X-35 Maailmameistrivõistlustel hõbeda võitnud meeskond ja rooli oli kutsutud mitmekordne Soome meister Match Race'is Alpo Kaakinen, kes veel mõned aastad tagasi oli maailma esikolmekümnes. Meievahelised stardid olid äärmiselt nauditavad ja seal jäi seis 5-2 meie kasuks. Eriti hea oli meile see, et ületasime alguse kohmetuse. Kui 2 starti järjest lasime ennast ära suruda, siis 5 järgmist hoidsime kindlalt enda käes. Kaotatud startide järel suutsime oma jahi kiirust kasutades surve alt vabaneda ja alati neist mööda saada.

Tihedusest stardis kasvas välja ka korralik kräss meie jahtide vahel, kus soomlased meile kerest läbi augu tekitasid, mille tulemusena saime sõita ainult parema halsiga, sest paudi järel oleks laev uppuma hakanud. Asja päästis soodimees Mõõga Rauli otsustav teipimisoperatsioon, mis lõppes täpselt leelainiks, kui märgi peale oli vaja sõita. Hea õnnega keeras ka tuul vasakule nii, et selge sõiduvõit ja soomlastele kindlustusmakse.

Võistluse tulemused

Mati Sepp
Technonicoli kapten
 

Henry Loyd Cup kokkuvõte (09.05.2010)

Ei õnnestunud seegi kord välisvõistlust kinni panna. Asi jäi ühe matchi taha Nybergiga, keda oleme harjunud päris kergelt võitma. Eelmise aasta suhe Nybergiga jäi 10 võitu 2 kaotust ja need 2 kaotust tulid Pärnus, kui kahe võistluse vahele jäi maani sügav lõdvestusprotseduur, kus sportlaste vaim ei saanudki virgeks.

Seekord tuleb kaotus küll puhtalt enda kraesse võtta, kuna kaotatud stardi järel saime äärmiselt kõva allatuulega mööda ja kontrollisime terve grüssu kindlalt. Üleval märgis ei hakanud viimast pauti kaasa minema, et teda lõplikult maha tampida. See 30 meetrit aga, mis me märgist allapoole sõitsime, sai vaikivas tuules ja vastu tulevates kaatrilainetes saatuslikuks nii, et üleval märgis olime koos ja väga keerutavas allatuules valisime vale poole.

Muidu terve võistluse väga agressiivses ja konkurente kiusavas stiilis sõites oli leebus regati võitu otsustavas sõidus äärmiselt lubamatu. Aga mis seal ikka, Robert kena ponks poiss ja võitis oma esimese matchivõistluse. Ja kuna ta on ka meie põhiline treeningpartner, on siiani 2. hooaja avavõistlust jäänud meie siseasjaks. See teeb rõõmu meie tehtud töö kvaliteedis.

Antud võistlus oli ka heaks ettevalmistuseks 3. nädala pärast Soomes peetavale grade 3 võistluseks, kus saame sõita täpselt samas koosseisus, mis on meil alatasa muutuvas meeskonnas suht haruldane võimalus. Muutuvast meeskonna koosseisust rääkides tundub, et mõned asjad hakkavad paika loksuma. Tänu sellele pidevale koosseisuvahetusele on praeguseks meil igale kohale 2-3 välja treenitut meeskonnaliiget - groodil Ago Rebane ja Janno Hool, soodis Marek Mesi ja Raul Grigorjev, vööris Karl Kolk, Priit kumar ja Riho Talumaa. Nii et kui ei pea enam iga võistlus tegelema algtõdede õppimisega, pääseb tegelema põhjalikult taktika ja paadikiirusega ning meeskonna töö on automaadi peal.

Koos selle võistluse 3. kohaga oleme siiani kõigil võistlustel sellel hooajal olnud medalil, mis on eelmise hooajaga võrreldes selge edasiminek.

Mati Sepp
 

Henry Loyd Cup (09.05.2010)

Tänaseid toimetusi tuleks alustada teisitimõtlejate kodulinna Pärnu dilemmast. Nimelt tuli sealt hommiku otsa kõnesid, kuidas kõik 23. plusskraadiga päikest võtavad ja aedades tussuitavad. Meil siin Soomes oli aga raju 3 kraadi, koos tiheda padukaga, nagu polaarjoone taga. Ülakeha paljaksvõtmiseni oli hunnik soojasid riideid ja 2 jopet koos silmini mütsiga, mis õnneks suht ruttu läbimärjaks vettis. Kuna seekord oli paadis 3 pärnakat, oli neil Aafrika emigrandi Norra fiiling. Aga mis ikka peaasi, et purjetada saaks.

Avapäeva alustasime 3. võidu ja 1. kaotusega ning igakevadise meeldetuletusega, kuidas Soome paatide genodega sõita. Kõik vanaaegsed X-99 nipid oli vaja üles soojendada ning kuna Kullacci ( Priit Kumar) polnud varem vöörimehena soome paatidega harjutanud, oli mõttekriipse sees küllaga. Päeva lõpuks said aga käed kärmeks, seljad sirgeks ja vaimud virgeks ja avamatchi kaotus Murukasvataja Matsonile tasa tehtud tublide sõitudega ülejäänud matchides, mis kindlustas meie edasipääsu 6. parema hulka oma alagrupi esimestena.

Homme on kohe hommikul 3 sõitu teise alagrupi 3. parema vastu, mis ilmselt ka asja otsustavad, kuna poolfinaale ja finaale ajaliselt sõita ei jõua . Meid ootavad vanad sõbrad Öhman, Luhta ja Nyberg, kellest Tallinnas jagu saime. Aga nende koduhoovis ilmselt pusimist tuleb.

Mati Sepp

Technonicoli esimene võidusõit (05.05.2010)

Tänasel kolmapäeval oli esimene kord, kui õnnestus meie kaua ehitatud, silutud, hoolitsetud uue laevaga joone peale võtta. Kahjuks pole meil veel asjad kaugeltki valmis. Puudub elektroonika, vindex mastis ja palju pisividinaid, mistõttu näiteks allatõmmet ja ülestõmmet tuli ehitada pärast starti käepärastest nöörijuppidest kogu grüssu jooksul. Samuti polnud veel valmis meie mõõdukiri ja seetõttu tulemus meil arvesse ei läinud.

Enne starti vaatasime, et selge parema poole eelis ja veel laeva eelis otsa. Kuna olime võistluskorraldajale lubanud, et hoiame teistest eemale, siis panime lipu juurest valele vasakule poole ajama oodates, kuni kõik jahid on pautinud ja siis alles saime meie ka pöörde sooritada. Vaatamata mõõteriistade puudumisele, oli kohe tunda laeva väga erksat käitumist. Sõidu alguses puhunud 4...5 m/s tuules liikudes polnud roolil absoluutselt mingit vibratsiooni, ega värinat-võdinat, mis vana laevaga oli täitsa tavaline. Kohati tekkis tunne, nagu oleks rool kuskilt lahti tulnud. Sama sujuv oli ka liikumine. Kui saime laeva mälu järgi trimmitud, hakkas teiste tagant maa kohinal kasvama ja üleval märgis olime paremalt tulnud Premiumiga kenasti koos. See näitas vana tõde, et kui sõidad kiire laevaga valesti, ei juhtu suurt midagi, aga kui õigesti, on kõva vahe sees ja saab suht konservatiivselt teiste sebimist jälgida.

Sõidu edenedes kasvas vahe kiiresti, aga lõpuks kadus tuul pea olematuks ja äärmiselt heitlikuks nii, et jõe peal jõudsid teised järgi. Kevadise temperatuurivahega maa ja mere vahel on see ka tavaline, et jõel kõik kokku saavad. Esimesena finišis olles oli õhin kõva, kuna terve talve ehitatud jahi potensiaalne võimalus, et millegiga kapitaalset puusse on pandud, võttis närvid läbi, aga kõik tundus hea.
Lähiajaloost tuleb meelde team Zuxu põhjavärvimine, kus tulemuseks nagu tonn kõrkjaid oleks põhja all kinni ning ehmatus, et äkki talvega purjetamisoskus sootuks kadunud.

Igatahes kõige täna kogetu põhjal tundub, et selle hooaja edenemist tasub jälgida.

Mati Sepp

Ice Breaker Cup (24 - 25 aprill 2010) kokkuvõte (26.04.2010)

Pühapäevaks oli lõpuks saabunud kena purjetamisilm koos päikesega nii, et ei pidanud enam vappekülmaga rinda pistma. Õnnestus läbi viia kõik plaanitud sõidud, kaasa arvatud finaalid ja kolmanda koha sõidud. Ainuke häiriv episood oli 2. teami lahkumine seoses väga täis broneeritud laevadega Helsinki-Tallinna vahel. Sellega seoses ei õnnestunud läbi viia 6. hulgast välja jäänute omavahelisi sõite. Äärmiselt kahju oli Alar Volmeri meeskonnast kes oli ennast riidesse pannud, aga kahjuks purjetama ei pääsenud. Seetõttu võtame ilmselt vastu otsuse nende kohta, kes järgmine kord lõpuni võistlemisest loobuvad, rahalise trahvi rakendamise.

Võistlus ise oli meie jaoks äärmiselt tähtis, kuna sai laagriga veidi üle pingutatud ja kustunud vaim vajas turgutamist. Tõsiseks stiimulina olid meile külla tulnud kõik meie eelmise aasta vanad sõbrad, kelle otsa me järjest komistasime erinevatel võistlustel. Näitena võib tuua Anti Luhta, kellele kaotasime otsustava sõidu poolfinaali pääsu eest Põhjamaade Meistrivõistlustel, Sam Öhmanile kaotasime eelmise aasta Tallinn Open poolfinaalis, Robert Nybergile Eesti Meistrivõistluste poolfinaalis, Jan Matson Murukasvataja ( hüüdnimi seostub väga hea alla 1 m/s puhuva tuulega hiilimisoskusega) ning loomulikult kodune konkurent pikkade aastate hämarusest Peter Saraskin, kellega peetud sadu vastasseise.

Kuna võistluste korralduspinge ka järele andis, siis õnnestus aju labidale võtta ja läbida kogu päev väga kindlalt ilma kellelegi korrakski mingi võimaluse andmiseta. Kogu strateegia oli äärmiselt lihtne. Startisime kerge vasaku märgi eelisega vasakule poole ja edasi ühe paudiga üles märki ja nii kõik sõidud. Tuhin meeskonnas järjest kasvas ja isegi pessimist Karm Palk, kes sõidu alguses kurtis, et kõik vastased on hirmus targad, suured ja karvased, sai päeva lõpuks heast meelest hambad paljaks. Ühtlasi oli võistluse võit kingituseks oma sünnipäeva pidavale Ago Rebasele, olles talle ühtlasi 1. Match Race võistluse võit.

Meie finaalist Nybergiga midagi erilist rääkida pole. Pärast stardi võite hoidsime teda kindlalt kanna all.

Eraldi tahaks peatuda Peter Saraskini tublil sõidul kolmanda koha peale Sam Öhmaniga, kes paar aastat tagasi oli Soomlaste esinumber ja maailma ränkingus 30. sees. Vaatamata Peteri vähesele matchikogemusele, kasutas ta ära oma teadmised purjetamisest ja jahi trimmimisest, ja kaotas lõpuks õige napilt sõitudega 1 - 2. Eriti kenalt ja kindlalt tegutses ta stardiprotseduuris, kus fleetrace kogemustega pole kuigi kerge tõrjuda vahetpidamatuid rünnakuid. Ka meie ainuke stardiäpardus oli Peetri vastu ja läks 2 minutit enne, kui me vabale poole pääsesime. Igal juhul tubli töö ja loodetavasti õnnestub Eestis matchipisikut järjest juurde külvata ka teistele, kes veel kahtlevad.

Mati Sepp
 

Ice Breaker Cup (24 - 25 aprill 2010) (25.04.2010)

Teist aastat järjest avab koduse Match race hooaja Tallinnas toimuv treeninglaager koos soomlastega, kes tulevad siia ära kasutama meie lõunapoolset sooja kliimat, et hooaeg paar nädalat varem käima tõmmata. Eriti populaarne on üritus soome naistekoondisele, kes alustas ettevalmistust Londoni Olümpiaks, eesotsas nende esinumbri Silja Lehtineniga. Arvestades, et peale väikeste eranditega Alar Volmeri ja Peter Saraskini näol, ülejäänud eesti purjetajad veel alles käed sügaval erinevates taskutes, kai peal kissis silmadega oma jahi põhju passivad, siis sellel taustal mõjub +3 kraadiga merel trenni tegevad 4 naisekipaazi selge kevadekuulutajana.

Ka teisitimõtleja Mesi Pärnust imestas ning palus kellelgi, kes Soome keelt soravalt räägiks, neile selgeks teha, et õhulises kleidis soojas kodus on märksa parem elada. Nemad aga hoopiski tegid 2 korda päevas 3 tundi korraga sellist trenni, mis meie meeskonna täiesti rihmaks tõmbas nii, et klubisse tuldi iga päevaga rohkem maadligi hoides ning selleks ajaks olid alati teised juba merele jõudnud.

Treeneritena olid kohal Ville Väresmaa ja Pasi Palmu, kes olid äärmiselt põhjaliku programmi välja mõelnud. Iga päev võeti läbi erinev episood, nagu näiteks stardiliinile lähenemise erinevad faasid, lähenemine ülemisele märgile, lähenemine alumisele märgile, kahevõitluse kõikmõeldavad võimalused, meeskonna töö, aja ühine tajumine, jahi teepikkuse tunnetamine soovitud punktini jne. Selles valguses oleks siin palju kõrvale panna Eesti treeneritel kellel, tavaks vorst vette panna ja selle vahel tunnike omasoodu cruise'da. Meil oli peale laekuvast infost kohati pea paks, kuigi midagi sellist, mida me varem poleks teadnud küll ei räägitud. Aga trenni jagamine nii paljudeks episoodideks oli küll uudne kogemus.

Võistlus ise algas meil päris suure väsimusfooni pealt ja põhjustas suutmatust ennast kokku võtta. Nii lipsaski avapäeval üks kaotus sisse vaatamata sellele, et olime olulisemalt kiiremad oma koduste trimmivõtetega. Aga arvestades siiski laagri kasutegurit hooajaks ettevalmistumisel, polnud tark ennast võistluse jaoks tagasi hoida.

Meie seis siis 3 võitu ja üks kaotus ning Round Robini lõpuni 3 sõitu. Juhivad Sam Öhmani ja Robert Nybergi meeskonnad 4 võidu ja 0 kaotusega, nendest Nybergi vastu meil sõitmata. Nii on veel variante igasuguseks lõpptulemuseks. Eraldi tahaks esile tõsta Peter Saraskini tubli sõitu avapäeval, kes jagab meiega 3 võidu ja 1 kaotusega 3-4 kohta.

Alster Match Race Act 16, kokkuvõte (12.04.2010)

Meie Itaalia reis lõppes sekeldustega nii maal, kui merel. Kõigepealt purjetamisest.
Viimasel päeval tuul ei puhunud ja kaugemale alustatud poolfinaalist me ei jõudnudki. Senise praktika põhjal Match Race võistlustelt pidime saama võidu poolfinaalis ning kokkuvõttes 2. koha, finaali tulemused oleks otsustatud alagrupi sõitude järgi. Aga mitte siiski Itaalias. Kuna finaale ei toimunud, siis tühistati ka juba sõidetud poolfinaalid ning meie tulemuseks jäi Round Robini järgne 3. koht. Nüüd oli paras koht meelde tuletada 2 kingitud sõitu alagrupis.

Pikemalt tahaks peatuda hoopis meie eelviimasel sõidul, mis otsustas pääsu poolfinaali. Olles stardis saanud karistuse, pidime mingil hetkel oma ringi sõidu jooksul ära tegema. Kuna piisavat vahet ei õnnestunud saada, oli viimases allatuules vaja midagi välja mõelda. Varjasime siis spinni tuule eest ära ja ootasime, kuni teine laev meie kõrvale purjetab, et siis sebida karistus ka itaallastele, kuid seda oskasid nad hästi vältida. Pärast vahetpidamatut luffamist, fallamist ja paarikümmet protesti, saime nad purjetatud ümber finišiliini. Siis tuli finišeerimiseks uuesti vastu tuult purjetada, kus meie juba märgis sisemised. Läbi lehmaka saime oma karistuse heastatud. See on hea progress võrreldes Indiaga, kus analoogses olukorras ei osanud me midagi ette võtta. Ühtlasi oli hea sellises olukorras tegutseda juba kenasti kokku sõitnud meeskonnaga, kes keerulised manöövrid üle elas.

Lõppkokkuvõtteks meile siis 3. koht, mis peaks olema ajalooliselt esimene kord, kui eestlastel õnnestub Itaaliast proffide tasemel medal tuua. Nii et veits ajalugu.

Et elu meelakkumisena ei tunduks, siis suutis Itaalia transpordikaru meie lennukis olles nikastada lennuki telikut nii, et lend tühistati ja meid segaseks ajaks veel hotelli suunati. Loodetavasti saab järgmine päev liikuma. Teisitimõtleja Mesi Pärnust lubas, et kui siit veel minema pääseb, tuleb küll kirikusse küünal viia.

Mati Sepp
 

Match Race Fernando Miele, 2. päev (11.04.2010)

Teist päeva purjetasime kenasti, võites kõiki meile ohtlikke konkurente. Napp kaotus tuli vaid selle võistluse peafavoriidilt, kohalikult purjetajalt Jacobo Pasinilt, kes ühtlasi kõrgeima ränkinguga 26.

Eraldi tahaks peatuda päeva viimasel sõidul venelastega, kes juba kindlalt poolfinaalist väljas olid. Läksime kana naeru lastes peale ja alahindasime vastaseid täiega, mis kehtib kogu meeskonna kohta. Pärast võidetud starti suutsime puterdada kõikide liikuvate otstega, mingil hetkel oli mul käes rooli asemel spinnipoom jne. Venelased olid igal juhul rahul kingitusega ning kindlustasid endale 6. koha, meil aga oli paras aeg saada lisaärritust enne poolfinaali algust.

Poolfinaalist sõideti ära 1 sõit, kust siis homme jätkatakse. Seekord oli meie sõit hoopis teisest puust ja ei andnud vastasele mingit ruumi toimetamiseks. Pääsesime 1-0 juhtima, finaali pääsuks vaja veel 1. võitu. Võistluse käigus kohanesime paremini ka Benetau 7.5 tüüpi laevadega, mis on samasugused, millega hakkame purjetama 2. nädala pärast Qatari Match Race´il. See aitab kindlasti pääseda seal avastamisrõõmust.

Match Race Fernando Miele (grade 3), 1. päev (09.04.2010)

  Itaalia reis algas meil värskendava seiklusega Itaalia raudteel, mis tuletas kähku meelde talve jooksul uniseks jäänud mälu, et selles riigis peab valvel olema.

Saime lennukist maha ja hakkasime siis ringi vaatama, kuidas Elba saarele saaks. Esimese asjana lehvitas meile rõõmus itaalia infoleti persoon ja rääkisime siis pika jutu kuhu vaja minna. Teisel pool letti noogutati rõõmsalt kaasa, et muudku si ja si. Pika jutu kokkuvõtteks saime konkreetse vastuse "Kassa" ja näitaski käega, et rongikassa otse tema putka vastas. Kuidas me küll ise selle peale ei tulnud? Häda aga selles, et rong saarele ei sõida ja vaja veel lisaks busse praame ja taksosid.

Mis siis ikka, kassas sama jutu peale müüdi meile kenasti pilet sadamasse, kus praam läheb. Kirjutati veel hoolega kellaajad peale, et mitu ümberistumist ja puha. Rongis esimene segadus oli piletikontrolöriga, kes meie piletite peale silmad pungi ajas ja soojenduseks 200 euri trahvi tahtis teha, kuna meie piletid komposteerimata. Pileti taha oligi sulaselges itaalia keeles kirjutatud, et kus ja mis. Kontröleril silmad põlesid, et anna ja anna, siis aga hakkas järsku rääkima, et võib meile alet teha ning 150-ga saab hakkama. Selline segane jutt ajas tõsise eesti mehe Riho Talumaa harja nii punaseks, et muidu taltsas vend kargas püsti ja pidas kontrolörile pika loengu kuidas turistidega käituda. Jutu peale pani mees ajama ja ähvardas eemalt tagasi tulla ja piletid ära konfiskeerida. Sinna see aga jäi ning pärast meeskonnasisest nõupidamist sai vastu võetud otsus kasutada samu pileteid tagasiteel (kuupäeva seal polnud), et huiarite maal vähegi plussi teenida.

Liikusime siis oma ümberistumiste graafikut mööda muudkui edasi, kuid mingi hetk hakkas aknast juba paistnud Elba saar jälle eemalduma. Ago moodsast navigatsioonitelefonist selgus, et liigume 200 km/h Firense poole. Kargasime järgmises jaamas maha ja uurisime kust saime ning leidsime meie õigesse jaama mineva rongi. Probleem oli selles et kogu reisigraafik muidu vinks-vonks, aga viimane etapp tuli sõita hoopis bussiga. Piletil polnud sellest aga sõnagi. Saatuse irooniana läks täpselt samal ajal, kui buss, edasi ka rong, kus peal puhtas itaalia keeles kiri meie sihtkohast, ainult et sealt ta hoopis tuli.

Saarele me jõudsime ja purjetama pääsesime. Nagu Soomes, nii kasutatakse siingi 3. ülemist eri värvi märki juhuks, kui tuul pöörab sõidu ajal. Aga erinevalt Soomest olid itaallased märkide ja kursside muutmisega ametis non stop nii, et eri värvi lippudega vehiti nagu omasooiharate paraadil. Nii me lõpuks ühes sõidus orientatsiooni kaotasime ja valesse märki purjetasime. Esimese päeva lõpuks 2 võitu ja 1 kaotus ja poolfinaalikursil. Tuuleolud hullu moodi keerutavad ja vaiksed nagu Itaalias ikka. Õnneks mahendab kõike kena soe päike ja uskumatult vinged söögid ning vein õhtul kaldal. Seekordne koosseis meil päris kogenud nii, et paadikäsitlusoskusega on siiani võidud tulnud. Osalevad purjetajad Itaaliast, Kreekast, Venemaalt ja siis meie Eestist.

Mati Sepp
 

Alster Match Race Act 16 2. päev (03.04.2010)

  Hooaja avapusimine lõppes auhinnalise 3. koha ja väga mitmetest kohtadest valutavate kontidega. Uute jahtide tundmaõppimisprotsess lõppes kenasti Laser SP3-ga millega võitsime 5. sõidust 4, kaasa arvatud ülikindlalt sõidud pronksile 2:0. Siinkohal tuli kindlasti kasuks varasem Melgesekogemus. Seevastu Streamline paadiga oli tulemus 1 võit 4 kaotust. Ei saanud rõõmustada ka loosiõnne üle, kus meie poolfinaal tuli sõita kohaliku klubi esipurjetajate vastu, kes nende jahtidega käinud trennis umbes 1697 päeva.

Hooaja avastardi võib siiski kordaläinuks lugeda, kuna roostet tuli maha robinal ja järgmisele võistlusele mõne päeva pärast itaalias on juba parem peale minna.

Mati Sepp
 

Alster Match Race Act 16 (03.04.2010)

  On pidulik teatada, et hooaeg 2010 on meie tiimi jaoks alanud. Selleks, et sea moodi ei peaks purjetama hakkama, tegime avamise Rootsi sõitvas laevas koos avakõnede ja selge otsusega, et esimesena finishis olemine toob ühtlasi ka võidu.

Avameetrid purjetasime 1.aprillil Hamburgi kesklinnas oleval väiksel Saadjärve suurusel lombil, kus tuul keerutas nagu ruletilaud tugevusega 0 kuni 20 m/s. Lisaks tubli cm-mõõdused raheterad. Harjutuskord oli päris karm, kuna siinsed kohaliku disaini laevad on varustatud 2. trapetsiga soodimeeste jaoks ning purjestuse suurus nagu X-35'l. Selline laev kihutab mööda vett nii, et valge jutt järel hajub alles poole tunniga. Otsus, et tulla päev varem asjaga kohanema osutus kuldaväärt ideeks, kuna esimeste manöövrite puntratants lõppes umbes 25. umbsõlmega käe, jala, kaela ja joogipudeli ümber. Kuid 4 tundi rapsimist ja kihutasime juba kenasti rütmiga alla 1 jama minutis.

Oli seal teisigi harjutajaid, kuid joone peale võtmisest ei tulnud suurt midagi, sest kõik silusid oma isiklikke jamasid ja treeningu lõpetas Šveitslaste suure pauguga pooleks murtud mast. See jättis muidu 4. laevast koosneva fliidi 3-laevaseks ja korraldajad pidid õhtu jooksul lahenduse leidma, kuidas võistlus üldse läbi viia.

Võistluspäeva hommikuks oli lahendus leitud 2. Laser SB 3-e näol, mis tähendas seda, et esimene paar sõidab Streamline'dega ja teine paar Laseritega. Paadid on erinevad nagu siga ja kägu. SP3 on mõeldud selgelt rajasõiduks ning Match Race'i jaoks vaja minevat ruumi napib kõvasti. Lisaks on tegemist gennakeridega spinni asemel nii, et kõik napid 2-päevased kogemused Melgesega sõitmisest tuli välja kaevata.

Võistluspäev möödus siiski kenasti. 3. võidu ja 1. kaotusega oleme 7. osavõtja seas selgelt poolfinaali kursil. Ainuke kaotus tuligi suurest masust spinni ja soodimeeste vahel, kus kindel sõlm paadi alt läbi lõpetas ühe meie märgivõtmise.

Matchi formaat, kus kasutatakse erinevaid jahte on siiski uskumatult hariv. Erinevatele segastele olukordadele on vaja lahendus leida ja seda kõike tingimustes, kus teine jaht sul lõputult seljas elab nii, et kurss selgelt paremate purjetamisoskuste suunas. Peab ainult valvama et vanu asju alt ära ei unusta.

Siinkohal soovin edukat 2010 hooaega kõigile kellel plaanis vee peale minna ja purjetamisest rõõmu tunda!

Mati Sepp
 

Bahraini Match Race (25.12.2009)

Seoses äärmiselt kehva internetileviga polnud Bahrainist võimalik kajastada meie tegemisi. See selgitas ühtlasi, miks oli nendega enne võistlust nii keeruline suhelda. Kõiki asju tuli 5 korda üle kontrollida, et nad oleks ikka kätte saanud.

Muus osas oli Bahrain uskumatult vinge kogemus, nii võistluste korralduse, kui tuuleolude poolest kindlasti parim välisvõistlus sellel aastal. Ainus asi, mille kallal norida, oli erinevatel aegadel soetatud laevastik - 2 paati uued, 2 värsked, 2 kasutatud ja 2 romu, mis sõitnud juba 5 aastat. Sama ka purjedega. Loosil oli tänu sellele suur osakaal.

Meie võistlus algas avapäeval 3. võiduga, kuid 2. päev ajas pinged üles 2. võidu ja 2. kaotusega, nii et jälle oli vaja kolmandal päeval kõik sõidud võita. Suure surve alla jäädes on meil sellel aastal parimad sõidud tulnud ja polnud erandiks ka see võistlus. Viimasel alagrupi päeval võtsime 4 võitu ja alistasime sealhulgas ka eelmise India võistluse finalistid, kunagise maailma number 2 Farok Tarapore ja praeguse India esinumbri 33 rankinguga Mahes Ramshandrani, kes jäigi tänu meilt saadud kaotusele poolfinaalist välja.

Pärast puhkepäeva alanud poolfinaaliks oli tuul keeranud tugevaks maatuuleks mis oli meile esimene tugev tuul selle koosseisuga purjetades. Ühtlasi olime 40 kilo allakaalu, nii et vana vaenlase Olli Pekka Lumijärvi ja tema taanlastest koosneva meeskonnaga vastu poolfinaali sõites meil variandid puudusid. Kaotasime võitluslikult 0-2.

Sõiduks pronksile tuli meile vastaseks indialane Farok Tarapore ja kohtunikuks vana sõber Pavlov kelle käest sellel aastal oleme saanud enamuse oma barankadest. Avastardi võitsime kindlalt, kuid stardis saadud karistuse tegemisega mökutasime minu süül liiga kaua, mille tõttu finišiliinil ringi tehes kaotasime sõidu. Eelnevalt grüssus sõites oli vahe piisav ringi tegemiseks, kuid juhe oli liiga pikk, et võimalust ära kasutada, kuigi oma meeskond soovitas. Teise sõidu võitsime pikalt ja kõik jäi kolmandaks sõiduks, kus siiski stardi kaotasime. Kuigi ajasime taga terve sõidu, vahet siiski kinni ei saanud. Kokkuvõtteks 4. koht ja Indiaga võrreldes samm edasi.

Eraldi tuleb tänada võistluskorraldajaid, kes olid kõik õhtud erinevate üritustega ära katnud ja meie reisi äärmiselt põnevaks ja informatiivseks kujundanud, nii et järgmisel aastal tuleb kindlasti tagasi tulla.

Siinkohal tahaks ka teha kokkuvõtte meie selle aasta tegemistest. Vaatamata masu tingimustele õnnestus lõpuks korralikult sõidud sõita ja ka tulevaks aastaks kena baas luua uue Tallinna saabunud X41 näol, mis on esmakordselt meil sellise eelarvega, et järgmisel aastal pole varustuse taha võimalik pugeda. Samuti on aasta lõpuks meie Match Race reiting maailmas 60. võrreldes aastataguse 137., mis Pavlovi sõnade kohaselt tähendab järjest paranevat vilepartiid kuna meid juba teatakse. Loodame samuti järgmisel aastal pakkuda meie klientidele läbi Sailing Centeri palju põnevaid ettevõtmisi!

Häid pühasid kõigile!

Mati Sepp

Haapsalu Jahtklubi klubiõhtu "Kõik purjedest" (06.11.2009)

Purjespordikooli lapsed ja kõik teised huvilised on oodatud 12. novembril algusega kell 18:30 Veskiviigi trahterisse Haapsalu Jahtklubi kolmandale klubiõhtule. Külaliseks on purjemeister Tiit Haagma. Räägime purjedest, klassikalistest ja moodsatest materjalidest, erinevatest lõigetest ning trimmimis võimalustest.

Rõhutan veel kord, klubiõhtu on avatud kõigile, osalema on oodatud kõik, kellele meri ja sellega seonduv huvi pakub.

Tule ise ja võta merd armastavad sõbrad kaasa!

Mumbai Match Race 3. päev (04.11.2009)

Kuna eilne tulemus lonkas, siis polnud muud varianti, kui panna, ja see meil õnnestus. Tänastes sõitudes võite 4, kaotusi 0 ning kõik need äärmiselt nauditavas stiilis. Ühel juhul tulime välja 2. penalti alt ja kõige viimases sõidus saime jagu ka suurfavoriidist indialasest Farokh Tarapoest, kes olnud ka maailma rankingus 2. positsioonil. Eriti head meelt teeb, et purjetasime temast kogu sõidu jooksul ühtlaselt kiiremini, nii et lõpus vahe k.a 2 minutit. See oli ka tema ainuke kaotus sellel regatil.

Tüüpiliselt sellele aastale me siiski poolfinaali ei jõudnud ja oskasime jagada 2. kuni 5. kohta 8. võidu ja 3. kaotusega ning mõtlemisainega, et kuhu siis 1 punkt jälle jäi.

Võistlus oli siiski äärmiselt vinge ning Aasia riikide korraldamistuhinaga üles ehitatud, nii et kannatab kindlasti tagasi tulla.

Eraldi tahaks esile tõsta meie jällegi uues koosseisus sõitnud meeskonnaliikmeid Ago Rebast, Marek Mesi ja Priit Kumarit, kellele polnud mingisugust õppimiseaega antud. Tuli kohe peale lennata ning 3. päevaks asjad juba 80% toimisid. Arvestades Match Race'i keerukust siis uskumatu areng.

Mati Sepp
Mumbaist, Indiast

Mumbai Match Race 2. päev (03.11.2009)

Pusisime mis jube. 3 võitu ja 3 kaotust ning vaikses tuules hiilimisest pea susisemas. Kui mingi hetk tundus, et selle aasta kavaldamistest ja uute asjade õppimistest ehk norm täis, siis kahjuks mitte. Ja India Neptuni sebimisest aru saamiseks vaja veel kõvasti leiliruumis kiiret mõtlemist harjutada. Pool paati jäi alati puudu ja roolipinni kõrvetamisest villid pihku. Pärast 2. päeva 5. koht, ehk esimesed, kes poolfinaalist väljas. Siiski on see parim grade 2. koht sellel aastal, nii et äkki siiski näpud püsti?

Plaani järgi peaksid 6 paremat uuesti omavahel sõitma, et 4 finalisti välja selgitada. Kas selleks aega jääb, ei tea. Homme veel 4 sõitu ja 3 nendest tagumiste vendadega, nii et variandid veel on.

Kellel kunagi plaanis Indiasse minna, siis harjutage trügimist, tuleb kasuks. Siis saab oma asjad varem toimima suure rahvasumma tingimustes. Igasugune mÕttepaus karistatakse ära.

Mati Sepp
Mumbaist, Indiast

Mumbai Match Race 1. päev (03.11.2009)

No küll on kurja moodi palav, täna oli varjus +40 ja paat kõrvetas nii, et plätud jalas sulasid. Sõitudest jõudsime meie pidada õhtuses grupis ainult ühe stardi ja selle võitsime. Kuna pärast esimest päeva oli meil ja veel 3 võistkonnal 100% võidutulemus, siis lendasid kaldal peale India suuremad telekanalid ja juttu tuli rääkida pikemalt. See on kindlasti suurimale auditooriumile eetris olnud lugu meist, monitooringute järgi pakuti uudiste vaatajanumbriks k.a 50 miljonit.

Organisaatorid on asja hirmus tõsiselt kätte võtnud ja meie üllatuseks on võistlus suurim rahvusvaheline purjetamisregatt Indias, millel suur tähelepanu ja vaatajaskond. Osalevad võistkonnad Indiast, Bahreinist, Taist, Koreast, Prantsusmaalt, Rootsist, Iirimaalt ja Eestist. Eileõhtune avamine oli tõeline pidustus, kus osales kohalik kuulsaim jazzansambel, erinevad valitsuse ja businessi tegelased, õhtusöök oli 10-kaiguline j.n.e.

Plaanis on alates 2011. aastast viia regatt labi grade 1-na, mis on kõrgeim rahvusvaheline kategooria. Paadid on neil ainukesena tõeliselt Indiasse kuuluvatena vanad pannid, millelt originaalvärv ammu kadunud ja kered pehmed nagu kummipaadil. Kuid võrdsed on nad kõigile.

Mati Sepp
Mumbaist, Indiast

Marmaris (01.11.2009)

Eile lõppes 20. Marmaris Race Week, mis on meie Muhu Väina Türgi versioon. Võistlus on aasta-aastalt hoogu kogunud ja tänaseks kasvanud päris korraliku osavõtjaskonnaga rahvusvaheliseks regatiks.

Vastu ootusi ja eelarvamusi kujunes regatt üllatavalt pingeliseks, kus võiduks IRC 1. kõige suuremas grupis tuli päris korralikult pingutada. Meie pingutasime peaaegu kõige rohkem ja lõpptulemuseks teine koht, ehk siis esimene, kes kaotas. Võitis Türgi paat Mat 12, mis oli üllatavalt hästi mehitatud ja varustatud Türgis valmistatud 40 jalane IRC racer. Olles sama suure purjestusega, kui X41, kaalus ta paar tonni vähem ja vaikses allatuules libises kenasti.

Võistlus ise oli suur venelaste pidu, kus 130. osavõtvast võistkonnast k.a 80 olid venelased ja ukrainlased, nii et vanast ajast kõik tuttavad näod olid kohal. Nõukogude Liidu Meistrivõisltused oleks sama hästi kui tõsiasi olnud.

Ühesõnaga kannatab siia kindlasti tulla ja paat rentida, on nii põnevat võistlust, kui muidu vaatamist. Enamasti püsis ilmgi 25 soojakraadi kandis ja suve õnnestus pikendada.

Mati Sepp
Lexus teami kapten

Põhjamaade Meistrivõistlused (05.10.2009)

Eile lõppesid Tallinnas Põhjamaade Meistrivõistlused Match Races, kus meie 6. koht jäi eestlaste parimaks tulemuseks. Ühtlasi oli see meie selle aasta kõrgeim koht grade 2 võistlustel, nii et peaks nagu rahul olema. Pean eriti tähtsaks, et õnnestus likvideerida meie peamine puudujääk - kaalu puudus, mis kõva tuulega seni olnud meie komistuskiviks. Käigu poolest olime täna vastastest selgelt üle. Näiteks poolfinaali jõudnud Chapmani võitsime grüssus k.a 3 minutit, nii et saime kuiva spinni hoida järgmiseks stardiks. Wibroe ja Lindbergi vastu jäi endiselt puudu kokkusõitmise kogemustest, kus väiksed pisiasjad otsustasid ja saime liiga palju karistusringe.
Kogu meie Tallinnas peetud Match Race hooaja lõpetuseks tahaks öelda tänusõnad kõigile, kes uudset asja Eestis vedada aitasid. Kõigepealt Rolf Zaccariassen, tänu kelle visale pinnimisele asi üldse maale toodi. Harles Liiv oli meie paatide finantseeriaks, et nad õnnestus rootslaste käest välja osta. Marko Manni, kes väsimatult meie jahtide tehnilise seisukorra eest vastutab. Marit Ristal, kes meie võistlussekretärina kogu kaldapealse paberimajanduse korras hoidis.
Selle aasta valguses tahaks loota, et Match Race spordialana hakkab Eestis kanda kinnitama ja suure optiomistina arvan, et ehk tekib järgmine Match Race keskus aja jooksul Pärnusse, et siis omavahelise rebimisena ainult paremaks saaks minna.
Meie teami jaoks oli tegemist otsustava aastaga, et aru saada kuidas ja kuhu liikuda ning märgusõnadeks oleks finantsid ja kokku harjutanud meeskond. Sellest kaadri voolavusest, mis tänavu, oleks tõsine lootus, et äkki kasvab sellest välja tuumik, kellega võiks korralikult kokku sõites midagi ära teha.

Põhjamaade 2.päev (04.10.2009)

Sügisega kipub kõik kuidagi nukraks ja halliks. Kui ikka sõitude vahel lund viskab, siis hakkab üks tore purjetamishooaeg läbi saama. Meie viimasel võistlusel olid väsinud nii inimesed, kui paadid, sest kõik mis sai laguneda, seda ka tegi. Tuli pidevalt lappida purjeid, paate ja isegi meeskondadel oli probleeme teiseks päevaks kohale tulemisega. See-eest toimusid meil õhtul juba väikest viisi traditsiooniks saanud klubiüritus ja uuendusena keegliturniir, kus olid meeldivalt esindatud võistkonnad, kes homme peaks purjetama, kui ka need kes välja langesid. Hea meel oli vestelda taanlaste Mads Ebleri paatkonnaga, kes tulid Eestisse kuulujutu põhjal, et siis on tõeliselt fun purjetada. See on suur komplimet meile, kui võistluste korraldajatele ja näitab, et 1 aastaga oleme jõudnud sinna, kust teistel oleks meie käest juba õppida.

Purjetamise poolelt saime täna 3 võitu juurde, kusjuures eriti tähtis oli see, et saime paadi liikuma tänu täis kaalule märkimisväärselt kiiresti, nii et kõik sõiduvõidud üle minutise vahega, aga vastased ka teise grupi nõrgemad. Hea on see, et kõik on veel enda käes kui võtta 3 võitu homme, siis on koht poolfinaalis kindel, nii et loodetavasti homme liiga tugevalt ei puhu ja saab sõidud ära pidada.

Mati Sepp
 

 

Põhjamaade 1. päev (03.10.2009)

Vahest juhtub siis niimoodi, et korraldad, mässad, teed ja toimetad, aga kui asi pihta hakkab, siis pole millegipärast keskendunud. Kuna olime kõige esimesed startijad siniselt poolt, siis ajasime 1. minuti võrra asjad sassi ja saime musta lipu. Mis tunne oli, on isegi veidi raske kirjutada. Kaotasime koha poolfinaalis ilma, et oleks millimeetritki purjetada saanud. Pole veel kahjuks Match Race rutiin tekkinud, päeva ülejäänud sõitudes oli näha, et endiselt on tugevnenud meie stardioskused ja juhtisime kõigis sõitudes. Kaasa arvatud meie võistluse kõige kõvema reitinguga taanlase Edleri vastu, aga korraliku mereloksuga ilmas piisas ühest kehvast halsist ja ühest veidi ebamäärasest alumise märgi võtmisest ja veel kaks kaotust oli tõsiasi.

Kui varasematel grade 2-del olime tavaliselt juba stardi kaotanud, siis nüüd kestame poole distantsini, kus erilise tähtsuse omab meeskonna kokkutöötamine. Tahaks loota, et see koosseis, mis on praegu, püsiks koos paar aastat. Siis õnnestuks rollijaotus lihvida nii detailseks, et saaks pea kõiki olukordi võtta samasuguse harjumusliku standardina nagu fliidis.

Homme uus päev, kus tulemust sõita pole võimalik, aga oma näo ja keskendumise leidmine peaeesmärk. Ülesanne nr 2 on mõelda välja kuidas klapivad kokku korraldamine ja võistlemine nii, et nad üksteist ei kahjustaks. Ülesanne nr 3 on hoida silm peal, et meie üritusega seotud inimesed oleks õnnelikud ükskõik mis tunne endal selle kõige juures oleks.

Põhjamaade LHV meistrivõistlused (02.10.2009)

Täna algasid Tallinnas Pirital Põhjamaade meistrivõistlused Match Races mis on esimesed Eestis korraldatavad selle ala tiitlivõistlused. Osa võtavad kõik meie lähinaabrid nagu Soome Rootsi Taani, kummalisel kombel on siin ka kaugeimast võimalikust kohast Austraaliast laekunud meeskond, kes kodu poole vaadates peab pilgu seistes otse taldade vahele suunama. Tuleb loota, et neil tagurpidi käimisest pea ei valuta.
Kuna aasta läheneb lõpule siis on see ka meie senise Match Race hooaja kulminatsioon, kus siis võimalik näidata kas 66. koht maailmas on asja eest välja teenitud.

Igal juhul pole me Grade 2 võistlust kunagi alustanud nii kõrge paigutuse kohalt, kus endast eespool olevast jagusaamine ühtlasi medalit tähendab.
Meie meeskond on ka läbi teinud järjekordse meeskonnavahetuse, nii et traditsioonile kindlaks jäädes tuleme peale uues koosseisus. Esimese suurvõistluse debüüdi teeb minu igivana kamraad Pärnust, Marek Mesi, kes oma pulksirgeks kuivanud purjetamisvarustuse kuidagi paisunud kere ümber vedis ja ühtlasi näitas, mis ka inimestel 10 aastat tagasi seljas käis. Oskused olid aga 1. päeva ja 34. suure sinikaga tagasi. Ainult tallanaha kätele kasvatamine pidi protsess olema, seniks aga iga päev pool rulli elektrikuteipi. Team ongi seekord kuidagi Lääne-Eesti keskne, lisaks veel Janno Hool Pärnust ja kapten Haapsalust. Sai seda asja merel arutatud ja pärnakad kuulutasime teisitimõtlejateks, kuna väitsid, et Tallinnas spinnakerina tuntud seil on hoopis suurkerapuri. Haapsalu aga on omamoodi mõtlemiseks liiga väike koht ja seal inimesed enamasti vait.
Neljas mees meil Soomest, Pasi Palmu, kes laekus Mehhikos seagrippi jäänud teise Soomlase, Robert Nyberi, asemel. Täiendus on aga mehine, kuna Pasi sõitnud sellel ja eelnevatel aastatel paljude maailma esikümne kaptenitega. Kui eile õhtul esmakordselt koos sõitsime siis süstis mees paati sellise elu, nagu oleks eluaeg dünamiiti söönud. Eks paistab kuhu sellest homme piisab.

Sellel võistlusel osaleb veel meeldivalt palju teame Eestist. Vana purjetamisguru Alar Volmer, Finn klassi Eesti meister Harles Liiv, Match Race naiste esinumber Piret Pomerants. Siin tuleb muidugi tunnistada, et 2. numbrit pole olemas, kuna pole kellelgi rohkem julgust proovida olnud.

Kõigile kellel toas palav ja koeraga jalutada ei viitsi soovitame vaatama tulla kuidas eestlastel läheb!

Mati Sepp
 

Põhjamaade meister Match Race purjetamises selgub sel nädalavahetusel! (01.10.2009)

Sel nädalalõpul 02.-04.10 peetakse Pirital Sailing Centeris Põhjamaade Open LHV Match Race Meistrivõistlused.

Põhjamaade Open Match Race Meistrivõistlusi peetakse esmakordselt Eestis ja seetõttu on eestlased ka rohkelt esindatud. Parima asetusega eestlane on Mati Sepp (maailma 66), talle järgneb Piret Pomerants (maailma 478) ja Alar Volmer (maailma 658). Esmaskordselt proovib Match Race võistlusel oma võimeid ka Harles Liiv.
Välismaistest osalejatest on kõige parema asetusega taanlased Mads Ebler ja Peter Wibroe, maailma edetabelis vastavalt 13 ja 20. Kohal on ka kolm võistlejat Soomest, kaks Rootsist ja üks meeskond Austraaliast.

Võistluste algus reedel 11:10, laupäeval 10:00 ja pühapäeval 10:00. Finaalid ja poolfinaalid on plaanis sõita pühapäeval. Autasustamine toimub Sailing Centeris pühapäeval kell 16:30


Võistluste ametlik koduleht on www.sailingcenter.ee
 

Neljapäevaregati 24.09 tulemused (25.09.2009)

Jälle sai peetud üks tore neljapäevaõhtu purjetades. Osalejaid oli üllatavalt palju, arvestades tugevat tuult ja mitte kõige soojemat õhutemperatuuri. Õnneks ei lasknud need väikesed pisiasjad tujul alla minna ja peeti maha väga tasavägised purjesõidud, kus iga koha pärast käis tuline võitlus.

24.09 neljapäevasõidu tulemusi ja galeriid võib näha siit.

Täname kõiki osalejaid ja järgmise neljapäevani!

X-41 MM kokkuvõte (22.09.2009)

MM viimane 4. päev tõi ühtlase 4 m/s tuule selge vasaku nurga eelisega ja sileda veega olud, kus eksida eriti polnud võimalik. Paadi kiiruslikud omadused olid kõikemääravad, kohad vastasid sellele kerge eneseületusega 4., 6., 5. Selja taga tuli konkurente hoida küünte ja hammastega ning oksad kilomeetri laiuseks ajada.

Hea näide oli  meile 6. kohaga lõppenud päeva teine sõit, kus lipu poolt võidetud stardi järel püsisime pool grüssu 1. ja ringi lõpuks 3. kohal. Meie taga võttis märgi kokkuvõttes hõbedale tulnud paatkond ja fallas meil 5. minuti jooksul alt läbi ning lõpuks, kui ta silma jõudis olime sunnitud veidi varem, kui planeeritud õigelt poolt ära tulema. Seepeale said kohe veel 2 jahti mööda. Selliseid lood olid äärmiselt tüüpilised ja vastasid meie käes olevale tehnikale. Vastas sellele ka meie lõplik koht - 7.
Jaht kes võitis, oli sama paatkond, kes meile kaotas Copa del Rayl. Tekib küsimus, mis vahepeal juhtus? Ei midagi erilist. Nemad panid peale tulivärske purjekomplekti, meie aga venitasime Copa viimase päeva lahinguga 8 m/s tuulega oma uue lighti langevarjuks.

Selle MM-iga läks ajalukku pikk lehekülg meie purjetamiskaräärist ja Eesti spordiajaloost. 2002. aastal lõid kamp purjetajaid sõpru, kellel olümpiapujetamiskarjäär läbi sai, suure jahiga purjetamise teami, et oma varasemad kogemused ühiselt maksma panna. Alates 2005. aastast tõime igal aastal MM ja EM võistlustelt medaleid ning visiidid aasta parimate sportlaste autasustamisele muutusid traditsiooniks. Kokkuvõtteks 3 MM hõbedat 1 MM pronks 1 EM pronks X99 ja X35-ga. Suur tänu kõigile, kes kaasa lõid ning toetajaile, kes meid aitasid. Tuli välja, et nende paadiklasside juures lõppes ka amatöörsport, sest X-41 peal tulevad vastu teamid Ameerika karikalt ja TP52-lt. Ning lubatud 4. proffi kohad alati täidetud, kellel kaasas kõikmõeldavad stardiarvutid, trimmeriteks purjeõmblejad j.n.e. Siiani õnnestus meilgi osta igal aastal uusi purjeid vajalikeks võistlusteks, aga kui tuua võrdlus, siis kogu X99 maksab sama palju kui X41 ühe hooaja komplekt.

Edasi oleks siis võimalik latt alla tõmmata ja sõita koduõuel ja selle lähiümbruses X35 või Melgesega. Teine võimalus on kokku ajada Tartu Rocki korvpallivõistkonnaga võrreldav eelarve ning panna püsti lisaks tippvarustuses jahile ka tasemel proffesionaalne management ning väljaõpetatud ja kokkusõitnud meeskond, keda tugevdavad proffid välismaalt.
Sellel MM-il sai minu mõõt täis. Ilmselgelt ei oska ma kaotada, seda teavad kõik, kellega lähemalt kokku olen puutunud. Ja tuldud teed samuti tagasi tulema pole ma nõus, pigem taandun oma paadimüümiste ja inimeste koolitamise juurde. Aga enne, kui nii läheb, üritan käia läbi kõik võimalused variant nr 2 teostumiseks ning sellisel juhul on tegemist rahvusvahelise võistkonna ja finantseerimisega, sest Eestist vastavaid vahendeid leida on ebareaalne. Kuidas sellega läheb näitab aeg.

Mati Sepp
Lexus teami kapten

Ja loo lõpetuseks, et jutt nii dramaatiline ei tunduks, natukene vabam pilt. Sest purjetamine on ikka rõõmus spordiala.




 

Nädalavahetusel toimus Haapsalus suur noorte purjetamisvõistlus (21.09.2009)

19.-20. septembril toimus Haapsalus Läänemaa meistrivõistlused klassis Optimist ning samas ka LHV karikaetapp. Üle pika aja toimusid Haapsalus nii osavõtjaterohked noorte purjetamisvõistlused - võistlustulle läks 48 noort purjetajat. Võistlejaid soosis mõlemad päevad ilus päikesepaisteline purjetamisilm, kus puhusid 4-6 m/s läänekaarte tuuled. Klassis Optimist saavutas teist aastat järjest esikoha ja Läänemaa meistri tiitli Uku Kuusmaa Haapsalu Purjespordikoolist. Teiseks tuli Pärnu Jahtklubi purjespordikooli purjetaja Taavi Valter Taveter (kes on Eesti purjetamiskoondise sõitja) ning kolmas oli Markus Lilienthal Rein Ottosoni Purjespordikoolist, kes käib aeg ajalt Haapsalu lastega treenimas. Haapsalu tüdruk Kristina Erisalu oli parim tüdruk ning üldarvestuses saavutas tubli neljanda koha. LHV sarjas võistles 31 alust. Esikoha sai Eva-Sandra Uustal Toila Sadama Jahtklubist, teiseks tuli Rasmus Maalinn Pärnu Jahtklubi purjespordikoolist, kolmas oli Hendrik Eristre Tallinna Kalevi Purjespordikoolist. Tüdrukuid võistles LHV arvestuses 10. Parim oli Eva-Sandra Uustal Toila Sadama Jahtklubist, teine oli Siiri Tui-Tsumak ning kolmanda koha saavutas Renate Heinsalu. Siiri ja Renate on mõlemad Haapsalu Purjespordikooli õpilased. Võistlustel osales õpilasi Haapsalu Purjespordikoolist, Saaremaa Merispordi Seltsist, Tallinna Kalevi Purjespordikoolist, Tartu Kalevi Jahtklubist, Tartu jahtklubist Merikotkas, Toila Sadama Jahtklubist, Pärnu Jahtklubi purjespordikoolist, Rein Ottosoni Purjespordikoolist. Võistlusi korraldas MTÜ Haapsalu Jahtklubi koostöös Haapsalu Purjespordikooli ja Veskiviigi sadamaga.

Võistlustulemused on üleval Haapsalu Jahtklubi kodulehel http://www.hjk.ee/index.php?lk=444

BluSail 24 klassi Eesti Meistrivõistluste võitjad selgunud (21.09.2009)

Pühapäeval, teisel võistluspäeval toimusid alagruppide tulemuste põhjal moodustunud A- ja B- finaalide sõidud.

Taas soosis meid väga hea ilm ja B finaali esimese stardi ajal oli 3-4 m/s tuult.

Kuna oli sõit 7-11 kohale , siis oli tunda, et viimast purjetajad võtma ei läinud ja teravaid olukordi ilmasjata ei hakatud  tekitama, sõideti viisakalt ja nauditi pühapäeva hommikust purjetamist.

B- finaali võitis ülekaalukalt Mihkel Kose meeskond , kes A finaalist napilt välja jäi. Kindlasti oleks ta pühapäevase vaiksema ilmaga olnud pretendent ka kõige kõrgematele kohtadele aga sport on sport, seekord tuli leppida B- finaali võiduga.

Teiseks päevaks tuli B- finaali starti ka varasematel võistlustel kõrgeid kohti noppinud  Aleksander Karboinov, kes kahjuks laupäeval ei saanud osaleda. Tema võttis Kose järel selle gruppi  2. koha.

13.00 toimus A- finaali  kaptenite koosolek, taas loositi paadid ja enamus läksid esimesel võimalusel merele, et  lihvida viimase võimaluseni koostööd.

14.00 anti esimene stardisignaal. Ja eelnevale nähtule oli lootus , et esikohale tuleb punkt- punkti sõit.

Sõidud olidki väga vaatemängulised,  stardihetkedel kogu punt liinil, oli tihti olukordi kus ülemist või alumist märki võeti kolme või neljakesi- oli tõeline võidusõit.

Kogu seltskonnast siiski eraldus oma oskustega, kiirusega ja puhta sõiduga Jaak Jõgi meeskond, kes võttis kõik sõiduvõidud.

Teiseks purjetas  Janno Hoole meeeskond.  Siinkohal tegid nad 2 valestarti, mis pani nad olukorda kus tuli jääda tagaajaja rolli. Oli hetk , kus nad oleks saanud Jõgi teamile vastu ja võib- olla noppida üks sõiduvõit aga tekkis parem- vasak olukord, kus eksiti määruste vastu ja heastamise käigus langeti lausa kolmandaks.

Tasavägises punktiheitluses Hoolega jäi napilt kolmandaks Harles Liivi meeskond.

 

Lõppkokkuvõttes võib võistlust lugeda igati kordaläinuks.

 

Tänud kõikidele osavõtjatele ja korraldajatele !

 

 

BluSail 24 klassi Eesti Meistrivõistluste esimene päev (19.09.2009)

Esimese võistluspäeva ilm oli ilus , päikesepaisteline ja keskmisest kõvema läänekaare tuulega, esimeses päeva pooles puhus 6- 9 m/s. ja tõi kaasa korraliku laine.

Planeeritud oli kahe alagrupi sõidud ja seega alustati päeva üsna varakult ja 9.00 oli esimese grupi kaptenite koosolek ja paatide loosimine, kell 10.00 esimene signaal.

Hommikusest  alagrupist võttis kindla võidu Janno Hool, kui mitte välja jätta üks valestart, mille heastamisel kukuti rivi lõppu ja sealt ettepoole konkurendid teda ei lasknud. Meeskonnas veel Marek Mesi, Imre Taveter, Priit Kumar.

Teise koha sellest grupist võttis Juss Ojala team. Vähemalt kõrvaltvaadatuna tundus, et kerge meeskonnaga tal head minekut ja käiku polnud, aga hea taktikaga suudeti iga sõidu lõpuks ettotsa trügida.

Kolmandaks ja selle alagrupi viimaseks edasipääsejaks A- finaali oli Rene Treifeldt, kes oli silmnähtavalt rahul sellel jahil  vähe kokkusõitnud meeskonnaga ja tulemusega.

Pealelõunane alagrupp alustas stardisignaalidega punkt 14.00 ja selleks ajaks juba puhus stabiilselt 9- 10 m/s. Selline ilm näitas juba ära, kellel on puudujäävad  meeskonna kilod ja tehnilisi vigu oli kerge tulema.

Sellest alagrupist võttis ülekaaluka võidu Jaak Jõgi. Tema truppässaks oli kindlast väga kogenud meeskond: Indrek Lepp, Tammo Otsasoo, Martin Müür

Meeldiva üllatusena sõitis end teiseks Andrus Nirk oma meeskonnaga.

Kolmandana pääses edasi Harles Liiv, kes tegi hea sõidu , arvestades päev varem kokku kutsutud meekonda.

Seekorda said homsesse finaali nemad, vaiksema või keskmise tuulega oleks järjestus kindlasti midagi muud, sest osalejate tase on tegelikult väga ühtlane.

B- finaali esimene stardisignaal 10.00 ja A- finaal 14.00

 

 1. PÄEVA TULEMUSED

 

Head purjetamist kõigile !

 

 

X-41 MM 3. päev (18.09.2009) (19.09.2009)

Täna saime merel mehe moodi passida ja pool sõitu peetud, mis aga väga kummaliselt katkestati. Kui enamus distantsist läbitud, kukkus kohaliku jahtklubi kommodoori jaht vale taktikaga uttu ja liidriks oleks tõusnud hispaanlased, mispeale jäeti sõit jäeti kähku pooleli. Asi oli seda imelikum, et just oli teatatud sõidu lühendamisest. Siin Itaalias aga asjad nii käivadki, nii et välismaalastel hapud lood.

Tänase ilmaga tuli ka välja meie niigi raskele jahile lisatud raskuse mõju, olles järjekordselt võitnud stardi ja pea kogu esimese grüssu juhtinud, siis allatuules oli nagu palgil parvetamine, et kiirust hoida tuli veidi kõrgemale sõita ja rivis püsimine läks päris keeruliseks. Nii vajusime vaikselt ja katkestuse hetkeks oli juba hea meel, et pooleli jäi.
Vanade purjede ja veidi väsinud jahiga sõitmisel on ka omad plussid, kuna normaalsete trimmidega võrdselt teistega ei liigu, siis tuleb üritada välja mõelda kust puri veninud on ja millega seda kompenseerida. Siiani oleme iga päeva lõpuks nii palju vante kruvinud, et talrepid kuumad, ja alati on õnnestunud mingi extra välja pigistada. Samamoodi ka täna, kus k.a 3 m/s puhuva tuulega kasutasime ära oma hiljutist Melgesega sõitmise kogemust ja proovisime masti veidi väljapoole viltu lasta. Saime käiku umbes 0,2 sõlme juurde, nii et jälle teistega võrdseks.

Nüüd aga tähtsama asja juurde. Eilsel õhtusöögil koos venelastega sai vastu võetud otsus ühise purjetamisteami loomisest. See sisaldab uue jahi ostmist koos kõikide mõeldavate lisadega nagu põhjatöötlus, eritellimusega purjed j.n.e. Halb lugu on see, et kui kõik olemas, siis pole millegi taha enam pugeda, või nagu ütleb tuntud vanasõna "Täiesti tervet sportlast pole võimalik võita ja kui ikkagi on, siis ta ei oska".

Tuleb ka kiita meie idanaabrite tublit arengut nende kolme koos sõidetud päeva jooksul. Täna oli võimalik sooritada pea kõiki mõeldavaid manöövreid ilma tõrgeteta ja mis eriti positiivne, siis on nad täitsa meie masti tegelased, kus igal võimalikul juhul tuleb mõni anekdoot või nali ja kulm kortsus suhtumisest asi kaugel, nii et loodetavasti koostöö sujub.

Nüüd ka tähtis teadaanne Raul Mõõk Koberi sõpradele, sugulastele ja tuttavatele. Nimelt kihlveo tõttu ei tasu teda kutsuda endaga jooma kuni 18. septembrini 2010, mil lõpeb kokkulepitud tähtaeg ilma alkoholita olemisest.

Pildid siis meie sõidust ühistiimi loomisest ja RAULI VIIMASES ROCKIST.

Mati Sepp Itaaliast,
Lexus teami kapten



  


 

X41 MM 2. päev (17.09.2009) (17.09.2009)

Tänaseks saime meeskonna paremini tööle ja suutsime laudlinaks kulunud mediumile paremad trimmid välja mõelda. Tagajärjeks võitluses kohe kohad 5., 4., 8. Kaheksanda puhul ei saanud pool allatuult spinni peale, nii et üks k.a 5. koht läks kaduma, aga meeskonna entusiasm oli tükk maad kõrgemal.

Vägisi tekib paralleel Kielis toimunud EM-iga, kus samuti iga päev veidi paremini läks, kuni viimaseks päevaks asjad tööle saime. Siinne tase Kieliga võrreldes muidugi hoopis teises kohas.
Kokku oleme endiselt 8.

Täna tuli välja ka uus Match Race edetabel, kus uueks kohaks 66. Sealt poolesaja sisse saamine peaks juba õige lähedal olema, et saada kutseid kõvematele välisvõistlustele.

Mis seal ikka küll me homme alles murrame, kui saame.

Mati Sepp Itaaliast,
Lexus teami kapten

X41 MM 1. päev (16.09.2009) (16.09.2009)

Kui selle MM-i igasugu segadused kokku lugeda, siis läheb issanda päike enne looja ja tõuseb uuesti.

Eile kukkus üks meie vene partneritest nii õnnetult, et pidi muljutud ribidega haiglasse minema ja hommikul selgus, et pole tal võimalik meiega kaasa sõita. Arvestades tugevat tuult siis sinna see asi oleks ka jäänud, kui asendajat poleks leidnud. Polnud variante, oli ühel meie kliendil sõbranna kaasas ja merele ta tulema pidi.

Siinkohal on paras kirjeldada Versace, ja muu sellisega harjunud daami nägu, kui sadama nurga tagant välja saime ning kui 3. meetrine laine pähe sadas. Silmade punnitamise Quinessi rekord oli hoobilt 3 kordne. Ei jäänud talle ka tema 2. nädala jooksul söödud söögist grammigi, kõik kaladele. Kaldale ta aga ei saanud ning tema elu pikim päev oli tõsiasi.

Jätkus ka rõõmus tsirkus meie sõbra mõõtjaga, kes lasi raskused seina sisse puurida nii, et riiulid sinna enam ei mahu, ja lubas ka iga tunni tagant vaatamas käia, ega me lahti ei kruvi.
Tulemused 7. ja 7., kokku 8., mis absoluutselt vastasid meie paadi kiirusele ja pea paksusele. Sõitsime mediumiga ja meenutades meie edukat Copat, siis olid kõik meie 1. kohad sõidetud light purjega, mis meie ainuke värske selle aasta puri, nii et homme tuleb jälle ärevusega tuuleprognoose passida.

Mati Sepp Itaaliast,
Lexus teami kapten
 

 

Lexus Maailmameistrivõistlustel Itaalias (16.-20.09.2009) (15.09.2009)

Homme algab meil jahiga Lexus selle aasta kõige olulisem regatt - X41 Maailmameistrivõistlused Scarlinos Itaalias. Ilm on siin kuum, söögid vinged ja inimesed tõelised itaallased, ehk siis umbkeelsed edevad klounid, kes suudavad imekiiresti kätega vehkida ja tundide kaupa muliseda.

Meie mõõtmine algas probleemidega, nagu siiani iga võistlus Itaalias. Kaalumisel võeti arvesse, et meie paak on bensiini täis ja kuna peamõõtja ei rääkinud sõnagi inglise keelt, siis ei õnnestunud poole tunni jooksul selgeks teha, et paak on tegelikult tühi. Ei aidanud ka suhtlemine žüriiga, X-Yachts'iga, ega ka X41 alaliidu presidendiga, kes loomulikult Itaallane. Tagajärjeks see, et tuli meie niigi raskemasse jahti lisada 21 kg pallasti. Kõige kummalisem asja juures oli see, et mõõtja 80-aastane ja poolpime ning meile ei tulnud vastu ainult selle pärast, et kurja moodi kangekaelne. Kui ta korra midagi ütleb siis raiub endal enne t... puruks, kui asja ringi otsustab ja oma viga tunnistab.

Selle kõige peale on kindlasti oodata tuliseid protestilahinguid, nii et tuleb hoolega ringi sebida ja kõigi välismaalastega kokku leppida, et itaallaste vastu tunnistajaid jaguks. Õnneks pooled paadid välismaised, ehk siis valged inimesed.

Mati Sepp Itaaliast,
Lexus team'i kapten
 

Blekholmen Match Race (06.09.2009)

 Seekord olime Match Race võistlustel esmakordselt medalil väljaspool Eestit ning ilmselt parandasime oma kohta maailma edetabelis. Siiski saavutasime vaid 3. koha.

Round-robinis möllasime nagu ekspressrong trammipargis, sest esmakordselt oli meil maksimaalsest meeskonna kaalust (350 kg) puudu vaid 10 kg. Puhus ka tuul veidi üle 4. meetri nii, et finišites oli selge ja valge vahe ning kindel 1.

Valisime siis poolfinaali vastaseks tšordi, keda kunagi roolis polnud näinud ja prillid olid tal õllepudeli paksused. Aga võta näpust, kassiitas kurivaim paremale ja vasakule ning hiilis 0.5 m/s puhuva tuulega muru kasvamise kiirusega meist ikkagi mööda. Eriti dramaatiliseks kujunes poolfinaali 3. sõit, kus tuule tugevnemisega järgi imesime ja täiesti koos tulime. Meie laeva juurest ja tema lipu poolt. Siin vedas meid alt finišikohtuniku kogenematus. Vahtis ta oma liini kummargil pulga taga ja unustas, et spinnaker hoopis kõrgemal pea kohal, meie puhul veel 3-4 meetrit lendu lastud. Kohtunik võttis finiši vastase spinni ja meie vööri järgi. Meil oli oma mees Priit Kumar kohtunike laeval ning nägi pealt, aga mis see aitas.

Finaalide ajaks oli tuul kobe ja oma vanale konkurendile Lumijärvile vajutasime 3. koha sõidus 2. minutiga. Puhuva tuulega katkes ka üllataja tee nagu kana lend ja Luhta võitis 2-0.
Mis seal ikka, jälle kogemuse võrra rikkam, kuidas väga vaikses tuules sõita. Tubli debüüdi tegid Matc Race võistlustel meie meeskonnas Marek Mesi ja Ago Rebane ning loodetavasti neile ala meeldis.
 

Mati Sepp

Purjetamisneljapäev 03.09.2009 (05.09.2009)

 Õnnestus üle tüki aja isiklikult kohal olla meie korraldatud klubiregatil ja tuleb rõõmuga tunnistada, et on toimunud suur arenguhüpe meie klientida purjetamise tasemes. Koos meie BluSailidega osales ka Finesailingu jaht Alfa nii, et stardijoonele oli kogunenud 7 ühesugust laeva milledega osales üritusel 30 purjetamishuvilist, kes õhinal kaifisid merele pääsu eemale töömuredest, suhtemuredest, lastemuredest ja veel millest iganes.

Viimasest regatist, kui vahetult kliente nägin oli mitu kuud möödas ja tuli rõõmuga tunnistada, et purjetamisoskustega on palju kaugemale jõutud. Kogu seltskond tegi spinnidega korralikku sõitu kasutades suht keerulisi manöövreid, meenutamata sugugi neid häbelikke katsetusi, mis alles kevadel üldlevinud. Tuleb siin ka tänada tublisid kapteneid, kes julgelt roolimise ja sootide sikutamise klientidele usaldasid.

Kogu fleet liikus uhkelt ja tihedalt, kus võistlejad olid kordamööda ees, silmad rõõmsalt punnis, kui ka taga kulmud kipras, nii et emotsioone jaguks nii pessimistidele kui optimistidele. Seda kõike oli stardikaatrilt tore jälgida, sest vägisi kippus peale rõõm, et selline üritus sai käima pandud ning kui veel pärast mailile paar head sõna tuli siis seda suuremaks entusiasm paisus.

Kuna rahvalt tuli täiendamisettepanekuid, siis proovime neid kindlasti arvesse võtta, et rada huvitavamaks muuta. Näiteks 1. ringi asemel 2 ringi, mis omakorda eeldab raja lühendamist, et ikkagi püsida 5. stardi graafikus. Järgmisel aastal loodame klientide juurdekasvu ja ilmselt plaanime 2 erinevat päeva, kus ühel päeval sõidaks algajad ilma spinnideta ja teisel edasijõudnud spinnidega. Samuti oleks plaanis kõige tublimatele ühel päeval nädalas tutvustada Match Race'i, kus meeskonnatöö õige teravaks läheb.

Suur tänu kõigile osalejatele ja läbiviijatele, järgmisel neljapäeval näeme!

Mati Sepp

Eesti Meistrivõistlused (01.09.2009)

Sellel nädalavahetusel Pärnus lõppenud Eesti Meistrivõistlused oli uus kogemus purjetamises, kus esmakordselt kolisime oma paatidega teise linna. Tänu sellele siis ka segadused võistluste alguses, kus puudusid varasemad kogemused oma vajaduste arvestamisel. Aga tunnise hilinemisega saime pihta hakatud ning õnneliku juhusena keeras ka tuul õigesse pikijõge suunda.

Oli palju harjumatuid olukordi stardis ja sellele eelnevas võitluses, kuna igal pool oli kallas vastas ja klassikalist grüssugi polnud võimalik välja panna. Peatvaatajatele, kes olid kogunenud üritust jälgima tuli võitlus lausa peo peale, kuna alailma sõideti slippidest mööda paarikümne cm kauguselt nii, et vabalt oleks pääsenud peale hüppama. Kogu rapsimine ja sellega kaasnev sõnavara oli selgelt nähtav ja kuuldav. Päris põnev oli kaldal sõite vaadata, sest kaasaelamine ja kommenteerimine oli purjetamisvõistluse kohta, mis tavaliselt merel kaugel väga intensiivne.

Pärast sellist pealtvaatajate ja purjetajate rõõmsat tagasisidet ei ole mingit kahtlust, et sellise ürituse toome kindlasti Pärnusse tagasi. Tahaks suure tänu öelda Indrek Ilvesele kelle initsiatiivil regatt teoks sai ja kelle suhted ja abi kajastamisel meelitasid kokku rohkearvulise publiku.

Meie enda esinemisele vajutas kindlasti jälje võistlemisega samal ajal ürituse korraldamine ning pea oli paks otsas. Oskasime esmakordselt sellel aastal kaotada madalama rankinguga võistlejale, kuid kokkuvõttes jäi kõigest positiivne mulje koos võimalusega järgmisel aastal paremini korraldada.

Mati Sepp

Eesti Meistrivõistlused Match Race purjetamises (28.08.2009)

Sel nädalavahetusel, 29. – 30. augustil selgitatakse Pärnu jõel Eesti meistrid Match Race purjetamises.

Eesti lahtistele meistrivõistlustele saabuvad ka välisvõistlejad, nendest kõrgeimat reitingut (Match Race maailmaedetabelis 49. koht) omab Michele Perris – Monaco miljonär, kes on meeskonnaks palganud Itaalia „Maskalzone Latino“ nimelise America’s Cupil osaleva võistkonna liikmed. Samuti tulevad võistlema maailma 56. numbri Tino Ellegasti meeskond Saksamaalt ning kaks Soome paatkonda – Olli Pekka Lumijärvi tiim (maailmas 68) ja Robert Nybergi meeskond (maailmas 96). Venemaalt saabub Pärnusse Vladimir Lipavsky meeskond (maailmas 99.) Eestit esindavad aastaga Match Race edetabelis 145. kohalt 75-ks tõusnud Mati Sepp, pärnakate võistkond Kaarel Kruusmägiga roolis ja tuntud purjetaja Alar Volmer, naisi esindab Piret Pomerantsi tiim.

Võistlused algavad laupäeval kell 11.00 ja pühapäeval 10. 00. Kui tuuleolud alt ei vea, on pühapäeval orienteeruvalt kell 12.00 plaanis alustada poolfinaalide ja finaalidega. Autasustamine toimub Pärnu Jahtklubis pühapäeval 16.30.

Võistlusrada on toodud jõele Pärnu Jahtklubi kõrvale, kus kõigil huvilistel on võimalik võistlustele kaasa elada.
 

BMRT kokkuvõte (22.08.2009)

Palju erinevaid emotsioone tuli esile seoses meie korraldatud võistlusega. Osad neist päris mõrudad seoses meie teami suutmatusega kaasa rääkida parimate kohtade jagamisel, teisalt on tore, et õnnestus esimest korda korraldada Eestis võistlus purjetamisproffidele, kellesarnaseid siinmail varem pole nähtud. Ja arvestades rahulolu meie pakutud üritusest, on lootust, et võistlusest kasvab välja arvestatav sündmus maailma purjetamises.

Rahulolematus iseendaga peegeldus palju meie kokkuvõtetes BMRT avapäevadest. Küll oli pisiasi viltu seal, küll jäi õnne puudu mõnest tuulepööramisest. Siin oli ka sisemisi pingeid teami sees. Kogu jutt muutub mölaks, kui vaadata hoolega otsa tulemustele vastavalt rankingule ja seal on loogika raudselt paigas. Meie olime ainuke team, kes lõpetas oma rankinguga võrreldes tunduvalt parematel positsioonidel. Teised sõitsid nii, nagu nad olid paigutatud, äärmisel juhul tuli kõne alla juhuslik ühekordne edu mõnes üksikus sõidus.
Saada paremaks purjetajaks on ainult üks tõhus töövahend - kaotus ja selle kipitamise tunne, millele järgneb nii teinegi kord peas keerlev analüüs poole hommikuni. Kaotus on ka võistkonna tõeline baromeeter, sest pärast võitu näpud püsti laiamine on naer, kui võrrelda tappa saamise stressiga, kus kõige lihtsam vahend enda asemel kedagi teist vastutama panna. Kui aga ükskord kaotuste limiit täis ja siis on kasvamise tunne väga ärev.
Oleme praeguseks jõudnud maailma matchrace edetabelis 75 kohani, mis 3 aasta jooksul tähendab tõusu ca 2000 kohta ja BMRT andis aimu, kui kaugel on maailma tipp ning mina pakuks välja kauguse 2 paadipikkust. Kindlasti on need viimased paadipikkused kõige keerulisemad, kuid nähes teiste teamide uskumatuseni lihvitud koostööd, siis on meil võimalus. Kuna seegi kord oli meil uus team, kes sellel touril esimest korda koos ning vestlusest teistega selgus, et on harjutatud samas koosseisus isegi kuni kümneid aastaid.

Eraldi tahaks esile tõsta selliste koduürituste osatähtsust, kuna Match Raceis teinekord ei piisa kõrgest kohast edetabelis, et pääseda võistlustele. Selle eredaks näiteks on venelase Neugodnikovi team, kes oli vahepeal maailma 5., aga ei kutsutud teda World Match Race Tourile, kuna puudus suhtlemisoskus ja ka polnud oma koduüritust, kuhu osalemiskutsed kõrges hinnas. Järgmisel aastal on BMRT-l tänu selle võistluse omapärasele formaadile, kus saab ühe reisimisega endale 3. võistluse punktid kindlasti suur konkurents. Samuti on plaanis taotleda õigust olla World Match Race Touri kvalifikatsioonvõistlus.

Siinkohal tahaks eraldi tänada Björn Hansenit, kes oli meie regati peakorraldaja ja konseptsiooni väljamõtleja ning tänu kelle headele suhetele õnnestus meie regatiga teha praktiliselt ilma lastehaigusteta start.

Mati Sepp
Gill Baltic Match Race Tour LHV Tallinna Meistrivõistluste korraldaja

Gill Baltic Match Race Tour LHV Tallinn Championships (20 - 22.08) (21.08.2009)

Maailma purjetajate paremik Tallinnas!

Gill Baltic Match Race Tour LHV Tallinn Championship 2009 on viimaseks osavõistluseks kolmest etapist koosneval Gill Maltic Match Race 2009.

http://balticmatchtour.wordpress.com/match-racing/

14-16.august toimus esimene osavõistlus Stockholmis, mille võitjaks tuli taanlaste meeskond Peter Wibroe juhtimisel, 17-19.august toimub Helsingi osavõistlus ja 20-22.august saab võistluspaigaks Tallinna laht.

Purjetamisvõistluste match race formaat on maailmas laialt levinud, Eestis alles alustamisjärgus, esimesed Eesti lahtised Match Race meistrivõistlused peeti 2008 ja võit läks Venemaa esindaja Jevgeni Nikiforovi juhitavale meeskonnale.

Match Race maailma edetabeli esiotsast on kohal 10. Björn Hansen Rootsist, 12. Ian Ainslie Lõuna-Aafrika Vabariigist, 16. Andrey Arbuzov Venemaalt, 18. Pierre‐Antoine Morvan Prantsusmaalt, 19. Peter Wibroe Taanist. Neile pakuvad konkurentsi peale paljude teiste ka Eesti parimate Mati Sepa ja Piret Pomerantsi meeskonnad.

Regatt toimub Tallinna lahel neljapäevast laupäevani, finaalidega laupäeva pärastlõunal. Võistluste keskuseks on Tallinna Olümpiakeskuses asuv Sony Ericsson Match Race Center.

Võistluste ajakava ja muud huvitavat võistluste kohta siit

BMRT 1. päev Soomes (18.08.2009)

See on raske kirjatükk kirjutada. Tulemustes kolmest sõidust 3 kaotust. Midagi põhjuste kohta öelda ei ole, peale tugeva suhtumise küsimuse meeskonna sees, kaasaarvatud kapteni puhul. Väga erinevate asjaolude kokkusattumise tulemusena läksime täna sõitma äärmiselt pealiskaudse suhtumisega. Nagu muuseas, jooksu pealt kolmapäevaregatile, kus lõbus seltskond laiab veidi enne sõitu ja on pärast võitu, või ka kaotust sama kuraasikas, et küll alles panime, või kui tuul poleks valele poole pööranud, küll siis oleks alles vajutanud. Tänu siin osalevatele proffesionaalidele, kes on aastakümneid elatist teeninud üksteisega võidu purjetades, lihtsalt pole võimalik panna, kuna sind tõrjutakse asjast eemale cm haaval. Kuhu tuul pöörab, või kui tugev ta kuskil on, sellel pole mingit tähtsust, sest vastane lihtsalt ei eksi.

Tänane päev oli väga tähtis meie teami edasises arengus või kadumises, sest ühel hetkel järsku on selge, et oleme jõudnud kohta, kus amatöörluse igasugused ilmingud nagu funiga pooleks purjetamine ja lõbus pullshitt kaldal ja merel ei pärja enam. Oma arengusse tuleb tekitada täieliku konsentreerituse ja põhjaliku eelanalüüsi faas ning pea täiest jõust tööle panemine on ainumõeldav variant midagi saavutada.

Kummaline on sellist juttu rääkida 40. aastaselt, olles eelnevalt aastaid purjetanud olümpiaklasse ja igasuguseid muid erineva suurusega jahte, millest paljudes on saavutatud ka MM ja EM medaleid, mis iseenesest peaks tähendama, et palju on nähtud ja kogemusi terve seljakotitäis, kuid tuli siiski välja et miskit veel puudu.

Maailmas on proffessionaalidena purjetajaid väga vähe, seda tänu purjetamise omapärale et seal üldjoones puudub lai teleauditoorium. See tagaks sponsorite huvi erinevate kategooriate purjetusalade vastu, mis omakorda tagaks äraelamise ka keskmise ja väiksema kaliibriga tegelastele nagu nt golfis, tennises, korvpallis, jalgpallis jne.
Purjetamise proffe on suhteliselt lihtne kokku arvutada. Ameerika Karikal osalevaid jahte on kuni 10. Seal meeskonnad keskmiselt 15 liikmelised, ehk siis 150. Nendest pooled vändakerijad, nii et alles 75 põhikohaga purjetajat. Siia võib veel lisada natuke porukat TP 52 ja Volvo Oceanilt ning 20 parimat meeskonda Match Race edetabelist, kes ka paljud kattuvad. Nii et number 200, kellest 20-ga õnnestub jõudu katsuda Baltick Match Race Touril ning nende tase pureb. Proffide taimelava on olümpiapurjetamine, kus tõsisel tasemel harjutajaid ca paar tuhat ning sellest masinavärgist läbikäinutel vahest mõnedel üksikutel õnnestub lõpuks läbi murda.

Asjaolude kokkusattumusena on meil sellel aastal vahetu kogemus olemas maailmas suhteliselt laialt levinud paadiklassist Melges 24, kus Tallinnas toimusid põhjamaade meistrivõistlused. Kogusime kokku paar entusialistlikku asjaarmastajat, tegime 1 nädal trenni ja sõitsime hoobilt 10. sees. Kusjuures startide kohta kõlbab väljend "kana naer". Sealt, kust vaja, sinna kuhu vaja startimisega polnud õhkõrna probleemigi, kuigi sealgi paljud kõvad eksolümpiamehed. Täna näitasid Ameerika karika mehed meile, et kasvõi imepisikese kontsentratsioonihäirega pole võimalik stardiliinile pääsedagi ja sealt edasi on šansid suur ümmargune 0.

Nüüd tuleb endale selgeks teha kui kõvasti me tahame ja kui paljuks sellest piisab.

Mati Sepp
 

 

BMRT 2. päev (17.08.2009)

Teisel päeval hakkas veidi ülesmäge liikuma. 3 võitu 3 kaotust, nende hulgas väga väärtuslik võit veel eelmisel aastal maailma 4. Staffan Lindbergi üle.

Match Race, kui ala tõsidus hakkas selgelt tunda andma nii kõvade meeste vastu sõites. Iga vähimgi viga otsustas asja. Lõuna-Aafrica American Cup roolimehe Ian Ainslie vastu jäime 1. paudi tegemisega sekundi hiljaks ja pääses mööda. Juhtisime ka vene esinumbri Abrusovi vastu, kui alamärgis genoa soot ümber spinnipoomi jäi, kaotasime mõned sekundid ning sellest piisas.

BMRT avavõistlus oli esimene kord, kui puutusime kokku maailma selle ala tippudega ja on täiesti käsitlematu, kui peenelt on nende koostöö lihvitud. Meie, oma esmakordselt selles koosluses sõitva teamiga, kes küll kõik ülikõvad purjetajad eraldivõetuna, aga asja otsustasid allasekundilised pisikesed vääratused koostöös.

Kõigile kellel neljapäeval, reedel, laupäeval vähegi vaba aega, on oodatud tulema vaatama maailma tippude omavahelist võitlust ja seda kuidas meil nende vastu läheb.
 

BMRT päev nr 1 (17.08.2009)

Pole nii nukrates toonides veel sellel aastal pidanud kirjutama, aga vot. Saime tappa maailma 1370 rankinguga venna käest, kes suure vaevaga tegi vahet paadi vööril ja ahtril ja tappasaamise põhjus oli see, et võitsime liiga pikalt stardi ja esimese grüssu ja ka pool allatuult. Siis aga seisime 5 minutit kõrvuti oma enda süljelarakaga spinn lontis ning vend nägi, kus tuult polnud ja sõitis kauge kaarega mööda. Teises grüssus tegime vahe tasa ja saime uuesti mööda ja 100 m vahet sisse ning nüüd sõitsime juba finisist 50 m kaugusele ja jäime seisma. Temagi jäi taga seisma. Seisime, seisime 3 min 5 min 10 min ja siis tuli tagant tuul 12 m ja tõstis venna peaaegu veest välja, kihutas meist mööda nii, et meil tegid mütsid peas 3 tiiru.

Võistlusrada on mägede vahel umbes sama lai, kui Pärnu jõgi ning lisaks liikus edasi tagasi äikesetorm. Pärnu maatuul, kõigile teadmiseks ON VÄGA STABIILNE KENA BRIIS! selle kõrval mis siin. Kõik kes pärnus sõitnud teavad.

Muus osas ehk oleme siiski kobedad purjetajad, nii palju kui mälu ei peta 1. päeva saldo 1 võit 4 kaotust.

Väikese õppetunni saime ka Taani purjetajatelt. Genoa soodi sidumiseks kasutasid nad teibi ja tavalise sõlme segu, aga paraku kui kurja moodi hakkas kallutama Bronto von Mõõk Rauul, kes teatavasti kogu oma vaba aja veedab kallutades ning tal olla isegi sugulasi Uus Meremaa profipurjetajate hulgas, siis Taani sõlm katkes ning Rauli sõit lõppes genoa soot peos vee all. Tappasaak rootsi esinumbrilt Bjorn Hansenilt tõsiasi.  Juhtisime ka taanlase ja prantslase vastu, aga vesikabe oli seekord liiast.

Küll me homme alles murrame kui jälle tappa ei saa.

Mati Sepp

Kokkuvõte Copa del Rayst (10.08.2009)

Seekordse võistluse kokkuvõtteks võib kasutada väljendit sõda ja seda meie paadi Lexus ja Hispaaina esinumbri Madridi vahel.  Kõigepealt siis mõned võrdlusandmed. Eelarved Madrid meeskonnal 600000 Eur-i  hooaeg, meie 60000 Eur-i vastu. Meeskonnas Hispaania parimad purjetajad: kapten Jose Van der Ploeg, kes Olümpiavõitja Finnil ja mitmekordne maailmameister, taktik Rafael Truillo Villar Finni olümpiahõbe, lisaks purjedisainerid ja muud vajalikud proffessionaalid, meie poolt kamp amatööre, kellest 3 liiget esimest korda X- 41 -ga merel. Purjed: Madridil spetsiaalselt Copa jaoks tuliuus komplekt, meil eelmisel aastal kõvasti köetud komplekt, välja arvatud Light Medium eespuri, mille soetasime tänavu, enne Kieli EM võistlust. Paberi peal ei kannatanud kuidagi võistlema hakata, vee peal aga küll.

  Pärast kolmandat päeva hakkasime raja peal teistel vaikselt eest libisema ja vahe 2. kohaga 2 punkti, põhjusteks kohanemine oludega ja meeskonna paranev koostöö. Neljandal võistluspäeval oli plaanis pikk 30 miiline offshore, mida me juba ette veidi pabistasime, kuna seal oli palju pikki minekuid, kus kavalusega midagi päästa polnud ja uute purjede võimsus peegeldus senisest enam. Asja muutis raskemaks seegi et selle eest anti topelt karistuspunktid- ehk siis kehv koht korrutati 2 -ga. Võistluse käik läkski nii, nagu arvasime- pärast võidetud starti oli pooletunnise grüssu lõpuks meie koht kolmas ning veel ühe 2 tunnise grüssu lõpuks sai mööda ka Itaalia esinumber, nii et päeva lõpuks 4. ja 5. koht ning Madridile 3 punktine kaotus. Mis seal ikka jälle oli aeg tulnud karmiks vormiparanduseks, kuna kaotada polnud enam midagi ja toimis!

 Viienda päeva lõpuks saime vahe uuesti 1 karistuspunkti peale ja nagu eelmine kord, kui võitsime, oli kõik viimase päeva otsustada.  Meiega sõitis kaasa hispaanlane Alberto Vidosa, kes hoiatas, et võit on Madridi jaoks liiga kaalukas, et midagi juhuse hooleks jätta. Et oodata on oodata protestide laviini ning olukorraa sunnil tuli endal otsida variante, kuidas vastu nõelata ja pärast põhjalikku visuaalset Madridi jahi ülevaatust avastasime nendel paar asja, mis ei vastanud ISAF I kood 3 turvareeglitele, millest kõige tõsisem rikkumine oli roolimehe taguste reelingute vahetamine kergemast materjalist kevlari vastu.

  Viimase päeva 1. stardi võitsime ja  tampisime Madridi nii, et karvu lendas aga kuna selles võistluses oli veel üks kõva hispaania paat- Karhu, siis pääses ta meievahelise madina tulemusena üleval märgis juhtima ja kuna nendega oli meil punktid tasa siis tuli mööda saada.  Kuna Madrid oli selleks ajaks kindlalt meie omavahelises kemplemises viimaseks fikseeritud, siis pääsesime Karhuga rahulikult lähivõitlust pidama ja suutsimegi neil nii tihedalt seljas elada, et alumise märgi võtmine neil ebaõnnestus ja sõidu võit oli meil käes ja enne viimast sõitu 1 punktine edu Madridi ja Karhu ees.  Kuna meil oli rohkem sõiduvõite siis võisime ükskõik kummale kaotada ja 2. koht sõidus taganuks üldvõidu.

  Stardis oli meeskond eelmisest sõidust täiesti läbi ja jäi kohmitsema genoa heiskamisega pärast 5 minuti eelsignaali ja selle tabas Madrid kohe ära ning asus meid paremaga ründama ning kuna tuul oli selleks ajaks juba 8 m/s ,siis õnnestus neil meie foka järjest rohkem sassi ajada nii et kogu stardieelse aja tuli võidelda palja groodiga. Jubeda rapsimisega suutsime ennast hoida stardiliinil ja saime foka tööle 5 sek. enne starti ning suutsime veel meid pealt ründava Karhu luhvata üle stardiliini valestarti, tänu millele oli järsku meie viimase sõidu ülesanne päris lihtne- Madrid võis meid võita nii palju kui tahes, Karhu tuli hoida selja taga ja kuna tänu valestardile olid nad 50 m. meist taga, siis nemad mingit probleemi endast ei kujutanud enam. Tulemus 2. koht sõidus ja võit käes, esialgu. Siit edasi läks lahing protestide laua taha, kus meie vastu Madridi 3 protesti ja meie poolt Madridile 3 protesti nii et õhtu tuli pikk. Meie olime oma protesti võidus kindlad kuna olime pildistanud sõidu ajal nende ahtrireelinguid ja vingerdama nad ei pääsenuks ja oli veel mitmeid asjast huvitatuid osapooli tunnistajaks, nende protestid meie vastu olid seotud viimase võistluspäeva 2. stardi eelse võitlusega, kus tänu palja groodiga sõitmisele olime raskustes kiire teeandmisega, ja üks protest oli seotud esimese sõiduga. kus üleval märgis sõitsime vasakuga eest läbi sakslaste paadil, kes meie vastu protesti ei esitanud, kuna mahtusime napilt mööda, nii et seda protesti me eriti ei kartnud, läks aga vastupidi, minu üllatuseks võeti protest menetlusse ja tsirkus algas- tunnistajaks oli märgikohtunik kes asja tegelikult ei näinudki, ka tolhetkel vaatas oma märkmed üle ja seal oli kirjas ainult Madridi ja Itaalia paadi vaheline kokkupõrge üleval märgis, mis toimus meie intsidendiga samaaegselt ehk siis, kui meie märgi võtsime siis tuli kohtunike paadist hoiatusvile, mis tähendas rikkumist ja kuna me kohe vaatasime siis siis nägime et nad jälgisid Itaalia paadi ja Madridi vahelist kokkupõrget. Kuna sakslane sõitis rahulikult edasi, siis lugesime meie episoodi enda jaoks lõppenuks.  Protesti edasise arutluse käigus palus Madrid märgikohtuniku tagasi tunnistama, kuna olid selgunud uued asjaolud ning tagasi tulles oli kohtunikul kenasti märkmed olemas- kuidas me vasakuga tulles sakslase pauti ajasime mille tõttu Itaalia jaht ei saanud Madridile teed anda ja sellega oli meil paranka kirjas, ning Madridil võit käes, siis algas meie protesti arutelu Madridi vastu ja samal ajal üritas nende meeskond õues keelatud reelinguid vahetada. Aga meie mees oli teadlikult valves ja filmis seda telefoniga ning nad ei pääsenud ning paranka ka neile mille tulemusena võitis hoopis Karhu. Alguses veidi kipitas, aga hiljem , Madridi meeste kilomeetripikkuste nägude vaatamine tõstis tuju taevasse ja eläma oli jälle laiffi.

 

Esialgne tulemus......

Copa del Ray 3. päev (07.08.2009)

Kolmandal päeval läks võistlus eriti vihaseks, kuna esikolmiku kohti on kolm, aga pretendente neli. Algas tõsine üksteise passimine ja silmakate loopimine, mis omased rohkem Match Race'le. Selles oleme meie aga osavad, nii et päeva lõpuks õnnestus sisse seada 2. punktine edu. Päeva viimases sõidus finišeerisid 4 esimest jahti 15. sekundi jooksul, nii et närvipinge oli karm, aga õnnestus ära kesta.
Täna sõidetakse pikk offshore, kus topelpunktid, nii et otsustav etapp algab.


 

Copa del Ray 1. ja 2. päev (05.08.2009)

Pärast igasuguseid segadusi saabus meie paat kenasti viimasel sekundil Palmale ja k.a 30 sekundit enne kohtunike mereleminekut saime dokumendid korda. Hämmastavaim probleem registreerimise juures oli Ergo Kindlustuse keeldumine laiendamast oma lepingut Vahemeres, mistõttu tuli leekida mööda Palma kohalikke kindlustusi, et paat ära kindlustada.

Muus osas on Copa kõik see, mida purjetaja unistab: +30 C, sooja tuult 5-10 meetrit, väga täpne kohtunike ja korraldajate töö. Irooniana on meie stardiraha pea kopikapealt sama, mis Muhu Väinas, see on 9000.- eek ning siinkohal toon välja mõned erinevused.
30 minutit enne starti on kõigile osavõtjatele kellade kontroll läbi raadiosaatjate. 15 minutit enne starti teatatakse esimese märgi kurss ja täpne kaugus 0,1 miilise täpsusega. viimased 10 sekundit loetakse alati ette enne ükskõik millise signaali andmist. Kui mõni jaht teeb valestardi, teatatakse sellest koheselt. Igasugustest distantsi ja ajakava muudatustest teatatakse läbi raadiosaatjate. Täielik paadi ja varustuse kontroll ja mõõtmine, nii et Lady Birdi sugune võistlusväärtusega kavaldamine ei tule kõne alla. Kaldal on tagatud kõigile oma kaikoht ja kraanatõsted. Õhtuti erinevad teemaüritused ja lisaks kõigele territooriumil ringikosserdav kuningas. Teemal sai pikemalt puututud, kuna on siiani segane, miks ei taheta, ega suudeta Eestis võistlejate heaks midagi ette võtta.

Meil on Copaga mingi oma magic . Vaatamata vahemaale ja erinevatele purjetamistingimustele sobib see koht meile ideaalselt ja tulemuseks liidrikoht pärast 2. päeva, mida ei ole suutnud mõjutada ka hunnikutes proffide konkurentide paadid. Võistlus 1.-4. kohani on äärmiselt tihe, praegu lahutab meid 3 punkti nii et kõik alles ees.

Lexuse kapten Mati Sepp

 

Muhu Väina kokkuvõte (20.07.2009)

Seekord siis sai läbi järjekordne Muhu Väin, mis paistis silma erakordselt keerukate tuuleoludega, nii et kes hästi esinesid võivad ennast lugeda taktikaeksperdiks.

Teine oluline sündmus on uute sportlike paatide ja uue põlvkonna esilekerkimine. Seal olid võidukad varasematel aastatel avamerekogemusi alles omandanud Jaak Jõgi, Mati Sepp, Juss Ojala, kes seilasid paatidel, kuhu on investeeritud miljoneid, ja kes tõid ennevanasti rahulikult loksuvasse regatti tõeliselt tiheda hammas hamba vastu võitluse, kus liider vahetus nii etapi sees, kui ka etappide kaupa. Lõpptulemuseks jahtide Lexus ja Forte vahel võrdsed punktid ning Audi Sport vaid mõne punkti kaugusel.

Meie jahi Lexus meeskonna tegemistest tahaks eraldi peatuda 4. etapil. Pärast ebaõnnestumisega lõppenud 3. etappi, jäi tulemuseks 6. koht. Sellega kaasnenud liidrikoha kaotuse peale hakkas kaasa sõitvatel sponsoritel, toetajatel nägu pikaks minema ning stressiuss hakkas ka kaptenit purema. Siis järgnes Volvo Oceani meeste strateegia, kus jahist läks välja kõik, mis oma omadustelt purjetamiseks ei kõlvanud. Kokku kogunes käsitlematu kogus modru, mis korralikult suurel dziibil pea et põhja vastu maad võttis. Selga tohtis panna täpselt need asjad mida purjetamiseks vaja, tagavaraks isegi mitte nokamütsi ega kuivi sokke. Järgnes kapitaalne mastitrimmide vahetus, kus läks arvesse meeste kaal, tuuleolud ja planeeritav taktika. Sõidu ajal tohtis alt kajutist midagi hagema minna ainult kõige kergem teami liige, ülejäänud võtsid serval kogu etapiks märja pesu poosi ning 0 tolerantsi kuhugi minna ja segaseid toimetusi teha.
Ei andnud endale armu ka kapten. Kuigi meil jahis olemas väga hea 2. roolimees Janno Hool, läks seekord sõit ilma vahetuseta, samal ajal säilitades kerge pahura meeleoluga pinget kogu ülejäänud meeskonnas.
Tulemusena oli liidrikoht algusest peale ja mis eriti tähtis, et seda sai cm-haaval venitatud kogu etapi jooksul. Endale ei lubatud ühtegi taktikalist vääratust. Kui kogu ponnistust tasapisi edu saatis, süttis tuli kõigi osalejate silmis, ning edu kasvas kiirenevalt. Lõppes see väga emotsionaalse enne finishit kalda alla ronimisega, nii et laevavrakk mis teele jäi oli mahahüppamise kaugusel. Finishiooneks oli vahe venitatud Forte ja Audiga üle 10. minutiliseks, mis taastas meie liidrikoha, aga mis eriti tähtis, see oli pilguheit tulevastele väinadele mille võitmine järjest raskem.
Kahjuks ei olnud kapten Mati Sepal võimalust osaleda viimasel etapil kuna seoses MM võistlustele minekuga tuli Tallinnas kohtuda meie suurtoetajaga Venemaalt ning sellel aastal Itaalias Scarlinos toimuvale MM eelarve sai lukku löödud. Ülejäänud kes jäid võitlesid vapralt aga mõni minut jäi esikohast puudu. Yulemus siis sama punktiarvega 2 koht Forte järel.
Veel tahaks esile tõsta X-yacht ide võimast esiletõusu kus suures grupis tuldi välja kaksikvõiduga ning eriti tubli sõidu tegi viimase etapi võitnud Priit Tammemägi oma rõõmsatest asjaarmastajatest meeskonnaga mille tulemusena kokkuvõttes 3.dale X-41 le 5. koht

 

Muhu väin päev nr 1 (13.07.2009)

Avapäevaks ennustatud kuri vihm lakkas täpselt enne starti, nii et tilk nina otsas külmetamine jäi ära ning saime kena 5 m/s puhuva tuule. Olen aastaid soovitanud avamere võistluste stardis kasutada lühikest vastutuule grüssu turvalisuse tagamiseks ning hea meel oli tõdeda, et see soovitus esmakordselt kasutusele vōeti.

Sõit kulges meie Lexuse ja Jaak Jõgi juhitud Forte duelliks, mis lahenes alles Ruhnu all, kus meil õnnestus saare servast parem tuul välja imeda ja 2 minutiline võit võtta.
 

Watergate regatt (13.07.2009)

Järjekordne Watergate regatt algas edasilükkamisega päeva võrra üle 20 m.s. puhuva tuule tõttu ning järgmise päeva stardiski oli veel pea 15 m.s. Kuid prognoos lubas vaikimist ja väga keerukaid taktikalisi olusid ja nii ka läks. Ei mäletagi nii vaheldusrikast sõitu üle tüki aja.

Meie sõit kulges kummalist rada, enne starti rebenes meie grootpurjel ahterliigi serv, nii et 20 cm lipendas kaasa mõnede siilude küljes ning dilemma, kas üldse startida oli tõsine. Kuna meiega sõitsid kaasa 2 vene klienti, kes kauge maa tagant kohale tulnud, siis otsustasime hakata minema nii kaua, kuni puri kestab. See vajutas kõva jälje meie trimmile, nii et purje säästmise režiimis tiksudes olime pool võistlust kindlalt eelviimasel 5. kohal ja erilisi pääsemise lootusi polnud. Asjad hakkasid muutuma õhtul Virtsu alla jõudes, kui teistest juba k.a pool tundi taga olime.
Esikoha pärast kemplesid Jaak Jõgi juhitud Forte ja Juss Ojala Audi Sport, pärast pööredtähist Kihnu poole hakkasid nad grüssus nii kurja matchi sõitma, et ülejäänud konkurendid unustati sootuks ning kuna sõita veel terve pime öö siis tundus olukord paljulubav. Meilgi hakkas pihta B finaalmatch Premiumiga kolmanda koha pärast ja kuna nendel purjed terved siis meie võimalused olid esialgu nigelad.
Siis sekkus kummaline juhus. Sain kõne Muhu Väina võistlussekretärilt, kes teatas, et meie stardimaks muhuväinaks 5000 eek oli makstud liiga hilja ja seetõttu tuleb veel 4000 juurde maksta. Selline ahnus võttis vihast põlved nõrgaks ning soojenduseks sai oma noosi helistaja Tiina Mõtuste, kelle ees on tänaseks kenasti vabandust palutud. Siis tuli rammus 5-minutiline kõne Rasmus Shneideriga, mis ajas kehatemperatuuri 40. peale ning peale sidesõnade midagi mõistlikku ei sisaldanud. Probleem on selles, et selline stardimaks on MM-il, kus siis selle eest ka vastavalt tihe programm, mis sisaldab söömist, joomist, õhtuseid teemaüritusi, jahitõstmist, väga korralikke auhindu, TV kajastusi j.m.s. Muhu Väinas aga supikööki ja merekaldale rajatud kuuri ning kalda küljes kuhjas elavaid jahte kus parmude ja sääste söötmine cool.
See selleks, kuna viha välja valamise võimalus ainult konkurentidele, siis vaenlane nr 1 oli Premium. Tuuleprognoos oli vaikiv ja ilm pimenev. Meie andmetel pidi kalda all esimesena vaikima ning uus tuul koos kasuliku pööramisega k.a paari tunni pärast peale tulema. Et Premiumist, kes meid kindlalt kontrollis, mööda saada, tuli kuidagi ta merele meelitada. Ning selleks et kalda vaikimine nad ära ehmataks tuli soojenduseks nad võimalikult kalda lähedale ajada: Kuna nad meid kontrollisid siis see oli lihtne, sõitsime edasi kuni nad plekis ja siis pautisime ise merele ning esimesena mere poole liikudes saimegi rohkem tuult ja vahe vähenes olematuks. Kursside uuel kohtumisel lootsime, et nad meile silmakat ei tee ja lähevad ise merepoolseks.  Nii läkski ning meie sõitsime otse tuulevaikusesse, kus siis tund aega paigal seisime. Südaöösel tuul kaldalt tuligi ning meie tol hetkel pikalt viimane koht ja hapud näod hakkasid kiires tempos paranema.
Eespool liikus teist rada pidi liikuv väike grupp, kust saime infot 5-10 miili ees toimuvast ning meie plaan sai hoogu juurde. Ronisime kaldasse nii, et puulehed paadis ja kasvasime. 3 paiku öösel oli Forte meist veel paarsada meetrit ees, aga merepool. Kuna kurss oli märgile ja sõita veel paar tundi siis andsin rooli kapten Janno Hoolele ja kobisin magama. Kui märgis üles aeti siis oli meie edu teiste ees, väljaarvatud Premium, 1 tund ning kojusõiduks rahulik külgtuul.
Võit on kummaline veel seetõttu, et 3 korda varem oleme üritanud ja alati katkestanud kuna närvid pole kestnud. Korra sai katkestatud isegi Pärnu jõel 100 m enne finishit, kuna tuul vaikis ja jõgi voolas meiega koos merele.

   

Tallinn Open Match Race finaal (06.07.2009)

Pühapäeval purjetati lõpuni round robin kus lahtiseks oli jäänud, kes neljandana pääseb poolfinaali. Kõige paremad võimalused olid selleks Piret Pomerantsil, kes pidi alistama seni võiduta Vetsheslav Frolovi teami. Ülesande lahendamisega mingeid probleeme ei tekkinud ning esmakordselt olid poolfinaalis 2 Eesti võistkonda.

Meile tekitas olukord veidi kummalise dilemma, kuna pidime vastavalt Match Race reeglitele valima endale vastase poolfinaaliks. Valik tehakse siis eeldusel, et vastane oleks kõige sobivam, et tagada pääs finaali. Meie olime round robini läbinud kaotusteta, siis oleksime ükskõik kelle võinud valida ning kui võistlus oleks toimunud välismaal siis valinuks selgelt 2. jäänud venelase, kuna 3. edasipääsenud Robert Nyberg on meie põhiline treeningukaaslane ja tema tunneb meie sõitu kõige paremini, ja oleks tänu sellele ka kõige ohtlikum vastane. Piretil oleksid kellegi teise vastu, kui meie, olnud võiduvõimalused suuremad, aga kuna olime ise ka ühtlasi võistluse korraldajad, siis oleks teise Eesti paatkonna soosimine olnud kokkumäng, nii et poolfinaali tulid Pomerants Sepp ja Lipavski Nyberg.

Piretiga sõites midagi lihtsalt ei tulnud, kuid tugevas, kohati kuni 12 m.s. tuules pääses meie paadikäsitsemine paremini maksma ja poolfinaal lõppes 2:0. Teine poolfinaal oli palju tasavägisem ning kolmanda sõidu finišis pidi kogunema kohtunikekogu, et selgusele jõuda kumb võitis ning otsus tehti venelase kasuks.

Pronksile sõidetud ainukese matshi võitis Nyberg, nii et lõpptulemusena Piret Pomerantsile uskumatult tubli 4. koht. Eriti tahaks esile tõsta vastastele jagatud 4 õnnestunud protesti ja ise vaid ühe teenimist.

Finaal oli võistluste tõeline kulminatsioon kus iga cm oli arvel ja kumbki paatkond esitas vähemalt paarkümmend protesti, millest mõlemas suunas ka karistusi tuli. Kuid juba järgmise protestiga õnnestus alati vastastele tagasi nõelata ning kui mõlemal on kehtivad karistused siis need tasaarveldatakse.
Avastardi võitsime kindlalt ning kontrollisime sõitu kuni ülemise märgini, seal aga sai vastane ülisoodsa pagi ning kuigi meie kurss oli märgile täpselt venelaste kursil, said nad tagant sellise hoo, et sisenesid 3 paadipikkusesse seotuna ja meie pidime teed andma. viimasel taganttuulel saime kõrvale kuid natuke jäi puudu.
Teine ja kolmas sõit kujunesid tõeliseks kokkupõrgete ja protestide tulevärgiks, kus kohtunikud hakkasid sündmuste kiirusega hätta jääma. Lõpptulemusena suutsime oma tahtmise venelastele peale suruda ning finaali 2:1 koju tuua. Suured tänud Vladimir Lipavski teamile kes finaalist etenduse tegid!
 

 

Tallinn Open Match Race 1. päev (04.07.2009)

Avapäev möödus äärmiselt heitlikes tuuleoludes ning lõpuks tulid osad tänasele planeeritud sõidud homseks lükata.

Eestlastele oli päev äärmiselt edukas, kus meie team võitis kõik sõidud kurja vahega, välja arvatud päeva kolmas start, kus vastaseks meie põhiline treeningpartner Robert Nyberg. Vahetult enne starti vaikis 5-6 m.s. puhunud tuul ja kuna tolleks hetkeks oli võitlus veel liinist allpool, siis jäime starti hiljaks ja omades tagumist positsiooni, pääsesid soomlased eestpoolt tuleva tuulega pea 50 meetrise vahega juhtima. Kuid alla me ei andnud. Meeter haaval, paut haaval sai vahet vähendatud ja viimaseks allatuuleks oli soomlaste edu veel vaid paar paadipikkust ning kuna nad meie allatuule kiirust kartsid siis vahtisid nad taha kaelad kangeks ning unustasid oma sõidujoone sootuks. 30 m enne finišit olid nad käes ja vastupanu murtud.

Hoopis suurema üllatusega sai hakkama Piret Pomerantsi ekipaaz, kes võistles Match Race võistlusel esmakordselt. Üksteise järel alistati Soome 2., 3., ja 4. number ja seda äärmiselt nauditavas ründavas stiilis. Parankasid jagati paremale ja vasakule nii, et põdrad passisid silmad punnis. Tänu julgele sõidule on avapäeva järel seis selline, et poolfinaali pääsemiseks tuleb alistada avapäeval kõik sõidud kaotanud Vetsheslav Frolov, nii et pöidlad pihku!

04. juulil algab Tallinn Open Match Race (03.07.2009)

04. juulil algab Tallinna Lahel meie koduse Match Race kalendri 2. regatt, kus Eesti paatkondadele on konkurentsi pakkumas ka võistkonnad Venemaalt ja Soomest.
On tõsiselt kahju et kodus toimuvatele võistlustele on tulemas ainult 2 osavõtjat Eestist kuigi rahvusvaheline regatt on koju kätte toodud.

Match Race on paadikäsitlemise ja startimise ülikool, sellest on aru saanud kõigi meie naabrite purjetamiskoondised. Siinkohal tasuks meelde tuletada Tallinnas toimunud aprillikuist laagrit, kus osalesid pea kõik Soome olümpiakoondise liikmed eesotsas Silja Lehtineni ja Sari Multalaga, nii et on vaid lootus, et ehk läheb lihtsalt aega, kuniks eestlased hoogu võtavad.Hea näide on tuua Pekingi olümpial toimunud regatilt, kus meie purjetamiskoondise liider kõmmutas pideva järjekindlusega starte paremalt laeva juurest paremale merele, kuigi kõigile oli teada et vasak pool võidab, jääb ainult võimalus oletada kuidas ennast kindlamalt stardis tundes tulemused võiksid olla.

Hea meel on teatada et esmakordselt on meestega tulnud jõudu katsuma ka vahepeal purjetamisest eemal olnud Zoom klassi Maailma MV pronksinaine
Piret Pomerants. Kuna on tegemist uue olümpiaalaga, siis tahaks talle loota head töötahet ja kannatlikkust uue ala omandamisel. Meestest esindab Eestit Mati Sepa meeskond, kes selle regati hea tulemuse korral kindlustab endale pääsu maailma esisajasse.
Kõigile, kel on olemas merekõlbulik alus ja nädalavahetusega muud tarka peale pole hakata, soovitame tulla jälgima kuidas eestlastel läheb.

Võistluste algus laupäeval ja pühapäeval 11.00.
 

Lexus Sailing Team'i viimane päev EM-il (28.06.2009)

Hea on lõpuks ka vähe positiivsemat juttu rääkida, kuna 4. päevaks oli kokku kogunenud punt rõõmsaid amatööre lõpuks paadikäsitsemise piisavalt selgeks saanud et ilma eriti suurte viperusteta võistlusrada läbida. Tulemuseks kahes sõidus 2. koht, kokkuvõttes 4.

Võistluste tase oli 1-5 paadi kohalt äärmiselt tugev, ülesandmislehelt vaadates oli tegemist proffesionaalsete meeskondadega, kus olid koos erinevate purjetamisvaldkondade tipptegijad, purjedisainerid trimmijate kohal, matchrace purjetajad roolimehed jne. Näiteks 6. koha said meie head tuttavad Soomest Olli Pekka Lumijärviga roolis, kes ise on Soome esinumber matchraces ja väga konkureeritud jahiklassi Farr 40 MM pronks.

4. kohta tuleb ilmselt lugeda kordaläinuks, kuna kui tulla EM-ile pundiga, kes polegi koos võistelnud siis oleks medal ilmselt profispordi allalaskmine. Kõik kes osalesid olid äärmiselt tublid ja omandasid asju kiires tempos, nii et oleks veel mõni päev saanud sõita... Siinkohal on muidugi paslik õelda tuntud vanasõna:"Kui oleks kõik sõidud ära võitnud siis oleks küll esimeseks tulnud."

Tahaks ka tänada sponsoreid kes selle ürituse võimalikuks tegid. Suur tänu
Lexus,
Rime Kinnisvara,
Sony Ericsson,
A. Le Coq ,
3 Step IT.
 
Meie võistlusteam jätkab ettevalmistust augusti alguses Hispaanias peetavaks Copa del Ray ja septembris Itaalias toimuvateks maailmameistrivõistlusteks. Lähim on aga osalemine Muhuväinal, kus siis vaja sotid klaarida teiste Eesti avamerejahtidega.

Mati

Lexus Sailing Teami 3. päev EM-il (27.06.2009)

Sai siis kurja moodi vormi parandatud nii et pea siiani huugab,jahi trimme muudetud, aga tulemus kui kinni liimitud, kohad 4. ja 5.
Tuuleolud olid karmid, puhanguti kuni 18 m/s stabiilselt 14-15 m/s nii et norgad kohad tulid kenasti esile manöövritega kaotame keskelt läbi 2 kohta soidus nii et EM lopuks peaks meeskonnal soit selge olema aga koht muidugi vastavalt oppimise protsessile.
Pärast 3 päeva 6.

Mati
 

Lexus Sailing Teami 2. päev EM-il (26.06.2009)

Sai siin kõvasti keskendutud ja moraalijuttu peetud, et me küll täna paneme, aga tulemus ümmargune null. Kohad 5, 4 ja 8 kui 10 jahti võistlevad on nii jube, et häbene silmad peast välja.  Meenutasime seltskonnaga, millal oli viimati tulemus alla 50 %, aga ei tulnud meelde.
Ajaloost on võtta ainult üks paralleel - x99 MM Rootsis kus pärast teist päeva olime 24 kohal ja mõistus otsas. Tookord aitas juhus, kus Taani sõber andis vihje laeva paremaks trimmimiseks.
Ka seekord on selge, mida muutma peaks. Selle seltskonnaga, kes praegu võistleb pole mitte ühte cm-ki koos trenni tehtud ja sai kõvasti alahinnatud muude teadmiste taset, nii et tuleb tunnistada, et meil toimub jahil loomade jalgpall, kus naljalt midagi ei klapi.
Tänane üldkoosolek otsustas järgmist. Käisime läbi võimalikult täpse tööjaotuse järgmiseks päevaks, et kõik ei toimuks risti rästi, vaid mingigi plaani alusel. Ühtlasi tegeleb kapten isiklikult oma vormi parandamisega ainuvõimalikul meetodil, mis siiani asja käima on tõmmanud, aga tervisele midagi head ei tooda.
Saab siis näha.

Mati

Purjetamist Kanal 2- s (25.06.2009)

Alates laupäevast 27.06 , uus purjetamist kajastav saatesari Suveregatt !

Jaanipäeva järgsel laupäeval saab stardipaugu suur suveregatt. Purjede alla on kutsutud inimesed, kes esimest korda meresõiduga kokku puutuvad. Sõitjate seas on ka Kanal 2 telekokad, saatest " Parim Maitse" , kes lisaks purjetamisele proovivad üht eriskummalist vees liikumise masinat. Meelelahutuslik võistlussaade kestab laupäeva hommikuti terve suve.

Saadet juhivad Katrin Siska ja Rene Abner.

 

Kanal 2

Lexus Sailing Team vahetulemused Euroopa meistrivõistlustelt klassis x41 (24.06.2009)

24. juunil algasid Saksamaal Kielis Euroopa meistrivõistlused klassis x41.

Avapäeva järel on eesti meeskond Lexus Sailing Team jahil AleCoq premium 7. kohal.
Kahest sõidust esimesel saavutati nõrgas keerutavas tuules 4. koht. Teises sõidus oldi sunnitud valestardi tõttu tagasi pöörduma, mistõttu saavutati 9. koht. Kahe sõidu kokkuvõttes lahutab meeskonda kolmandast kohast 3 punkti, nii et on oodata põnevat medaliheitlust. 

Eesti meeskond Euroopa meistrivõistlustel klassis x41 (24.06.2009)

24. juunil algavad Saksamaal Kielis Euroopa meistrivõistlused klassis x41, kus osaleb ka Eesti meeskond Lexus Sailing Team jahil Alecoq Premium.
Meeskonnas purjetavad roolimees Mati Sepp, trimmerid Priit Tammemägi, Raul Grigorjev, Ago Rebane ja Meelis Sinilo, mastimehed Arvi Kink ja Andrus Aavaste, voorimehed Karl Kolk, Ivar Paulson ja Meelis Kasemaa.

Euroopa meister selgu 28. juunil.

Vahetulemusi võib jälgida ürituse ametlikult kodulehelt:
http://kieler-woche.de/eng/livecenter/x41_2.php

EJL Olümpiapurjetamise Eesti Karika esimene etapp - Roomassaare regatt. (16.06.2009)

12.-14. juunil toimus Saaremaal Roomassaares EJL Olümpiapurjetamise Eesti
Karika esimene etapp - Roomassaare regatt.

Haapsalu Purjespordikoolist osales võistlustel klassis Optimist Uku
Kuusmaa ja Kristina Erisalu, klassis Laser 4,7 Bosse Sool ning klassis
Techno 293 U17 Paul Frederik Sild.

Optimisti paadiklassis osales võistlustel kokku 47 sportlast. Uku Kuusmaa
sai 23. koha ning Kristina Erisalu 26. Tüdrukute arvestuses oli Kristina
neljas.

Laser 4,7 paadiklassis osales kokku 14 purjetajat ning Bosse Sool sai
võistlustel 8. koha.

Purjelauaklassis Techno 293 U17 osales 11 sportlast ning Haapsalu
Purjespordikooli õpilane Paul Frederik Sild oli võistlustel kokkuvõttes
viies.

Kokku osales võistlustel 129 purjetajat, võisteldi kaheksas klassis.

Kogu võistluste vältel oli pidev vihmasadu ja üle keskmise tugevad tuuled, kõikidel päevadel ise suunaga, mis pakkus võistlejatele erinevaid tingimusi- merelt suured lained, kaldatuultega kiirelt vahelduvad tuulepuhangud ja pööramised.
 Viimasel , kolmandal võistluspäeval , kus puhus kohati kuni 8 (9) m/s tuul, peeti Optimisti, Zoom ja Laser 4,7 paadiklassis peeti ainult üks sõit. Kohtunikud kartsid lähenevat tormi ning võistluste viimane sõit peeti ainult Laser Standard paadiklassile.
 

EJL Olümpiapurjetamise Eesti Karikas koosneb viiest regatist noorte- ja
olümpiaklassidele. Eesti Karikas algas 12.-14. juunil Saaremaal toimunud
Roomassaare regatiga. Teiseks etapiks on 24.-26. juulil Pirital aset
leidvad Viimsi meistrivõistlused, kolmandaks Tallinna Jahtklubi
Karikavõistlused Lohusalus 14.-16. augustil. Eelviimane etapp sõidetakse
11.-13. septembril Pärnu Sügisregatil ning viimane 25.-27. septembril
Tallinna Nädala regatil.

Võistluste kohta lisainfot: <http://www.puri.ee/web/index.php?lang=et&page_id=1044
 

Sony Ericsson Match Race Center ametlik avamine (29.05.2009)

Neljapäeval, 28. mail avati Pirital Sony Ericsson Match Race Center, kus saab harrastada ülipõnevat ja strateegilist purjetamismeeskondade kahevõistlust. Match Race on esmakordselt ka 2012. aasta Londoni olümpiamängudel naiste olümpiaala.

Sony Ericsson on purjetamist rahvusvaheliselt aastaid toetanud ja nüüd avanes hea võimalus toetada purjetamist Eestis ainulaadse võistlusalana. "Match Race on Põhjamaades tuntud spordiala, mis annab purjetajale võimaluse presenteerida oma oskusi. Võistluse edu sõltub meeskonnatööst ja oskusest juhtida meeskonda, mis teeb sellest alast põneva ja kaasakiskuva," selgitas Sony Ericssoni Soome ja Eesti müügi- ja turundusjuht Jon Grundström. Oma kõigis tegevustes on Sony Ericsson keskkonnasõbralik, nii ka spordialades, mida firma toetab. Eesmärgiks on ka populariseerida purjetamist ja pakkuda koolitusi algajatest edasijõudnuteni.

Sony Ericsson Match Race Centerit veavad Eestis tuntud purjetajad – kolmekordsed MM-võistluste hõbedavõitjad Mati Sepp ja Marko Manni ning ainukese eestlasena ümber maailma võidu sõitnud Alar Volmer. "Esimesel aastal on tähtis, et keskus käima läheks ja meil on tänavu kaks tippregatti – Põhjamaade meistrivõistlus 2.- 4. oktoobrini ja Baltic Match Race Tour 14.- 23. augustini. Baltic Match Race Tour on kolme osavõistlusega profipurjetamise tippüritus, millest üks toimub Stockholmis, üks Helsingis ja finaal Tallinnas. Võistlusele on tulemas maailma esikümnest pooled, näiteks Philippe Presti on French Challenge tiimi roolimees, Adam Minoprio Uus-Meremaa tiimist, praegu on lubanud osa võtta ka maailma edetabeli liider Jan Williams Inglismaalt. Kui tennises on ATP edetabel, siis profipurjetajad reastatakse Match Raceil samadel alustel," rääkis Mati Sepp.

Match Race on tempokas purjetamismeeskondade kahevõitlus, kus 3-12-liikmelised tiimid võistlevad identsetel purjekatel üks-ühe vastu ning võitlusest väljub üks meeskond võitjana ja teine kaotajana. Igas sõidus võtavad mõõtu korraga kaks meeskonda ning ei toimu suuri ühisstarte. Tallinnas sõidetakse Bluesail 24 purjekatega. Kuna paadid on identsed ning võistlusrada lühike, saab regati võita vaid see meeskond, kellel on läbimõelduim strateegia ja kavalaim taktika, parimad tehnilised oskused ning sujuvaim meeskonnatöö. 2012. aasta Londoni olümpiamängudel on Match Race esmakordselt ka naiste olümpiaala.
 

Haapsalu noored purjetajad edukad Pärnu Kevadregatil (19.05.2009)

Uku Kuusmaa ja Kristina Erisalu noppisid Pärnu Kevaderegatil auhinnalised kohad!

 

Nädalavahetusel peetud Pärnu Kevaderegatil võisteldi kolmes purjeklassis - Optimist, Laser 4,7 ja Laser Radial.

Eriti edukad olid Haapsalu noored Optimisti-sõitjad, kes 32 võistlejaga võistlustel saavutasid teise (Uku Kuusmaa) ja kolmanda koha (Kristina Erisalu). Viimasele võistluspäevale minnes oli Kristina 7-ndal kohal ja kõikide üllatuseks võitis poiste vastu kaks viimast sõitu, millega tõusis üldarvestuse kolmandaks. Kristina oli ühtlasi oma võistlusklassi parim tüdruk.

Optimist klassi tulemused:
1. Karl Kask (Kalevi Purjespordikool)
2. Uku Kuusmaa (Haapsalu Purjespordikool)
3. Kristina Erisalu (Haapsalu Purjespordikool)

Laser 4,7 klassis oli osalejaid 12. Haapsalu Purjespordikooli esindas Bosse Sool, kes alustas sel hooajal uues paadiklassis. Peale esimest võistluspäeva oli Bosse teisel kohal, teise võistluspäeva tulemustena kolmas ning kokkuvõttes kuues.

Laser 4,7 klassi tulemused
1. Gert Skatskov (Kalevi Purjespordikool)
2. Johannes Puusepp (Pärnu Jahtklubi)
3. Eerik Toom (Kalevi Purjespordikool)
 

Haapsalu Purjespordikooli õpilaste treener on Priit Rüütel, kelle sõnul võib nädalavahetuse võistlustega väga rahule jääda.

Kokku võistles ligi 60 sportlast, osalejaid oli ka Lätist. Võistlusi peeti kolmel päeval. 

 

Tulemused / Optimist / Laser 4.7 /

Võistluste koduleht www.jahtklubi.ee


 

 

Ühine purjelauatreening Haapsalus (01.05.2009)

Haapsalus toimus 3.mail ühistreening Eesti noortele purilauduritele. Osalesid Hawaii Expressi purjelauakooli ja Haapsalu Purjespordikooli õpilased.

Loe edasi

Hooaeg on alanud (21.04.2009)

Eesti Match Race 2009 aasta hooaeg sai hoogsa alguse. Pikalt planeeritud Soome- Eesti ühislaager läks käima esmaspäevast ja kestab reedeni. Koos kahe treeneriga Soomest on planeeritud  2 korda päevas veetrennid- hommikune 10.00- 13.00  ja pealelõunane 15.00 -17.30 vahepeale mahub teoreetiline osa. 

Treeninglaagri läbiviimisele on suureks abiks olnud Kalev JK-  kaikohtade ja nõupidamisruumiga ning Eesti Jahtklubide Liit  treenerite kaatriga.

Nädal kulmineerub võistlusega, kuhu oodata 12 paatkonda.